Aleksander Marmor: nagu üks vapper sipelgas
President Alar Karis kutsus koolinoori tänavu üles jagama oma mõtteid Eesti rollist maailmas. Teemal "Miks on Eestit maailmale vaja?" kirjutas Aleksander Marmor.
Maailm on nagu üks suur sipelgapesa – hulk liikmeid koos ühes kuhilas, kus leidub sõprust, ausust, vendlust, mõistmist, konflikte, kadedust, koostööd, reetmist, leppimist ning kõike muid inimestele iseloomulikke hüvesid ning pahesid.
Vaatamata sellele on sipelgakuhja toimimisel, arengul ja jätkusuutlikkuse tagamisel just igal liikmel täita oma võtmeroll. Mida mitmekesisem on looduses floora ja fauna, seda tugevamaks seda peetakse. Samamoodi saame rääkida Eesti rollist maailmas – suurus ei muuda meid vähem tähtsaks või ebaoluliseks, vaid otse vastupidi, meil on täita oma roll ning anda panus.
Sipelgad on kasulikud putukad, kes segavad mulda, tolmeldavad taimi ning võitlevad metsakahjuritega. Eestiski leiduva metskuklase pesakuhil suudab suve jooksul nahka pista kuni 80 kg putukaid, kellest valdav osa on kahjureid. Peaaegu sama usinad on läbi ajaloo olnud ka eestlased: meil on nimekaid inimesi, kelle panus meditsiini, sporti, tehnoloogia arengusse, teadusesse ning muudesse tähtsatesse harudesse on andnud põhjust uhkust tunda ning võtta eeskuju.
Sipelgad ja inimesed on väga paljus sarnased. Kui kõrvutada sipelgate elu inimestega, siis väikeste mõõtmetega kaasneb mitmeid ebamugavusi. Põhiline on kaitsetus, sest pidevalt ohustavad neid suuremad röövputukad, sisalikud, linnud jt. putuktoidulised. Sipelgas saab selleks kasutada sipelgamürki, eestlane sellist relvaarsenali ei oma. Tuleb hakkama saada teisiti, et tõrjuda anastajaid, uude usku pöörajaid ja vallutajaid.
Kui aga sipelgas loodusest täielikult eemaldada, siis keskkonna hammasrataste süsteemi terviklikkus saab häiritud ning muutub haavatavaks. Üksainus sipelgas on tugevam kui elevant, sest ta suudab kanda võrreldes oma kehakaaluga viiskümmend korda raskemat kandamit, mida londikandja ei suuda.
Samuti on meil kõigil lapsepõlvest meeles, kui valus oli ühe pisikese selgrootu hammustus kehal, mis veel tükk aega tuikas ning muutis meid sipelgate ees ettevaatlikuks ning aupaklikuks ja õpetas mööda käima nende pesakuhilatest ja liikumisteedest.
Just nii tahaks kirjeldada klassikalist eestlast ning tema rolli: tugev, eeskujuks enda usinuse ja töökusega, hammustab vajadusel, aga siis juba valusalt ning teeb silmad ette endast tugevamatele suguvendadele!
Olen kuulnud ühte ütlust, mis kõlas umbes nii: "Igas maailma sadamas võib kohata vähemalt ühte eestlast", mis on minu arvates tõsi. Ja täpselt selle jaoks ongi Eestit maailmale vaja, et kui kord rännak lõpeb, oleks eestlasel oma koht, kuhu alati tagasi tulla. Jääda juurte juurde ning kasvatada peret ning olla sama kange edasi nagu üks vapper sipelgas.
Toimetaja: Kaupo Meiel