Eestis räägitakse surmast ning surnutest pigem harva ning kohad, kuhu lahkunud maetakse, paistavad tihti kõledad. Ometigi on meie kalmistutel peidus hulk selliseid haudu, mille loomisel on oma valu väljendatud läbi kunsti ja loomingu. Ehk surnuaial peitub ka palju ilu.

Kultuuriloolane Marju Kõivupuu ütles, et eestlaste matmiskombed on üldiselt tagasihoidlikud. Kalmukividel on eelkõige universaalse tähendusega leinasümbolid nagu küünlad, lehepärjad ja igavene tuli. Nende vahel torkavad eredalt silma vene päritolu hauad, kust leiab nii portreesid kui ka hobidega seonduvat.

"Me võime leida sealt kalleid jooke, trendikaid sigarette, autosid, traktoreid, kuni poksikinnasteni välja. Ühesõnaga kõik see, mis leinajate arvates iseloomustaks seda inimest kõige paremini," rääkis Kõivupuu.

Suurel hulgal Eesti surnuaedadest täitub tänavu 250. aasta. Tallinna kalmistud on nooremad: Rahumäel täitub 120., Metsakalmistul 90. ning Pärnamäel 60. aasta.

Pisut skandaalselt mõjus esimene matus 1933. aastal Metsakalmistul, kus lahkunuks oli kirjanik Eduard Vilde, kuid kelle matus polnud sugugi religioosne.

"1930. aastatel oli siiski väga raske ette kujutada, et lahkunu kalmule ei panda risti, ei ole pärgi ja kõike seda toimetatakse nii-öelda ilmaliku kombe kohaselt," selgitas Kõivupuu.

Mujal maailmas on levinud ka surnuaiaturism, Eestis seda palju ei näe.

"Kui sa tahad teada midagi mõne rahva kultuurist, siis käi turul ja käi kalmistul. See annab mingisuguse ülevaate. /.../ See, mida ma seal näen, annab mulle mingisugust sellist teavet või arusaama, kuidas selle nurga inimesed oma lahkunuid mälestavad ja mis on nende jaoks oluline," rääkis Kõivupuu.

Kui vanasti olid kalmistud tuntud kogunemispaigad, siis tänapäeval leiavad inimesed üha vähem aega, et kalmistuid külastada. Ehk oleks aeg seda muuta? Aga nagu iga asjaga, mitte kunagi ei ole üledoos hea ja see puudutab ka kalmistuid ja kalmistukultuuri.

Lugusid, mida surnuaed jutustab, leidub lõputult. Läbi aegade on kalmistud huvi pakkunud peatsetele lapsevanematele, kes ajaloolistest nimedest inspiratsiooni otsivad. Aga ka vargaid on kalmistutel palju nähtud – kaubaks läheb vanaraud, kalmuküünlad ja isegi värsked lilled, mida hiljem edasi müüa.

"Mu oma kodukandis on rahvasuus ringelnud üks selline suhteliselt rahvusvahelise motiiviga lugu, kuidas on maetud rikast peretütart, kellele on kaasa pandud ehteid ja kõike muud. Siis öösel minnakse, kaevatakse see haud lahti ja hakatakse siis sellelt noorelt neiult ehteid nii-öelda ära võtma. Aga nad on seal rinna peal ja ilmselt on tegemist siis kellegagi, kes on olnud varjusurmas. See neiu ärkab üles. Ja kui ta siis hommikul nii-öelda lüpsiajal koju jalutab, siis ema saab sellest sellise šoki, et ema kahjuks enam ei tõuse kunagi üles ja maetakse tütre hauda. Tütar aga abiellub tänutäheks oma päästja ehk siis teisisõnu hauaröövliga," rääkis Kõivupuu.