Hea Isa taevas! Mul on viis last ja armas abikaasa. Pere on suur kingitus. Kuid Sina tead paremini, kuidas armastada kõiki võrdselt. Anna, palun, nõu. Aada tahab jõuluks uut ratast. David sai kevadel ristiisalt ratta. Aada on 15 ja David ainult viiene. Aada ratas on meie perele liiga kallis. Pealegi on alles talv ja rattaga sõita nagunii ei saa. Mai sai just sünnipäevaks uue telefoni. Toomas läheb aastavahetusel klassiga Lapimaale ekskursioonile.

Õnneks on Georg juba ülikoolis ja teenib ise taskuraha. Mari küll lohutab, et olen niigi tubli isa ja armastan teda endiselt. Sünnipäevi peame kõik koos, suved, koolivaheajad, nädalavahetusedki veedame koos. Ma olen õnnelik, kuid... ma ei ole kindel, kas ma ikka suudan olla võrdselt hea isa neile kõigile. Aita, Isa, mul tõestada, et armastan kõiki lapsi võrdselt! (Andrus, 43)

*

Armas Jumal, tänan Sind oma isa eest, kes puhkab surnuaial. Ma ei saa minna tema hauale isadepäeval küünalt viima. Kuid ütle talle, et ma tegelikult tahan seda väga teha. Ta on mu südames ja mälestustes. Aga, Sina ju tead, et ma lähen samal ajal kaksikutega bowlingut mängima. Ma usun, et ta saab aru, ta sai minust alati aru... (Margus, 35)

*

Armas Jeesus! Ma pean minema lasteaeda isadepäeva spordipeole. Seal hakatakse kätekõverdusi vihtuma ja saltosid viskama. Naabri Toivo, kelle poiss on meie Lauraga samas rühmas, on selle fitnessipeo korraldaja. Ma näen, kuidas ta igal õhtul ilmast hoolimata ümber kvartali jooksutiire teeb. Enne kõverdab ja kägardab ennast terrassil igas asendis. Poiss tuleb tal samasugune. See käib ringi hantlid käe otsas, nagu oleks nendega sündinud. Ma pole juba kooliajast peale üle ühe lõuatõmbe välja vedanud. Sedagi hooga hüpates. Praegu teeksin ennast kõigi vanemate ees lolliks.

Ma pean Laura peole minema. Ta on mul imearmas ja ma ei tahaks, et tal jääks sel peol osalemata või siis poleks just tema isa kohal. Tee midagi, et selle spordipeo asemel oleks näiteks ühine filmivaatamine või pitsapidu. Sa ju tead, kuidas asju lahendada. Palun! (Karla, 30)

*

Kuule! Naine ütles, et isadepäev on tulemas ja pean pühapäeval kodus olema. Eelmisel aastal olin. Pidin selleks bossile kontserdipiletid sokutama, et ta minu vahetuse ära sätiks. Siis oli aga teine olukord. Marcus esines bändiga Estonia laval ja naine käskis kohal olla, sest muidu ei räägi minuga nädal otsa. Mis ma sel aastal tegema pean?

Boss on vahetunud. Sel endal lapsi pole. Vähemalt ühtegi, keda talle oleks tutvustatud, nagu ta ise meile kohvitoas ütles. Ta tahab, et just mina nädalavahetusel kohal olen. Siis pidi tsehhi rahvas ennast kiiremini liigutama, kui mu partneri valvekorra ajal. Mul tegelikult ei ole selle vastu midagi. Kõrgem tasumäär aitab Marcusele laenuraha eest ostetud trummikomplekti kinni maksta.

Marcus ja naine laenust ei tea. Tegelt on Marcus jõle tubli. Minu moodi tööloom. Taob oma trumme päeval ja ööl. Mis ma teen? Ma ei taha uue bossiga midagi klaarima hakata, kuid naisega kiskuda oleks veel suurem jama. Marcus saaks aru, kuid naine... Sina ju saad aru? (Toomas, 34)

*

Armas Jumal... Ma pole oma lapsi näinud seitse aastat... Katrin ei luba. Üks peaks olema kolmteist ja teine seitseteist. Mul pole nende numbreid, sest Katrin vahetab kogu aeg numbreid. Ma ei tea, kui palju on nende otsuste taga lapsed ise. Ilmselt ikka Katrin. Jah, ma jõin... Jõin kõvasti. Kogu raha jõin maha. Vanema poisi säästud ka leidsin tema sahtlist üles. Jõin maha. Tööst jäin ilma. Maksud ja liising jäid maksmata. 

Nüüd olen olnud neli aastat kuiv. Katrin teab seda. Ma ei tea, kas poisid teavad. Nemad nägid mind viimati siis, kui Katrin mu täis peaga trepikotta jättis. Hommikul ja kogu järgmisel nädala ma tuppa ei saanud. Siis sõitsid nad kuhugi ära. Katrini isa tegi mulle selgeks, et kui ma nende kõigi silmist ei kao, siis hoolitseb ta selle, eest, et ma ei näe kunagi enam kedagi ega keegi mind.

Oh, Jumal... Neli aastat olen olnud kuiv! Neli aastat! Mul on töö, palk ja üüripind. Ma ei ole enam see Toomas, kes enne. Katrinile ma ennast tõestada ei taha. Tal vist nagunii keegi teine. Ütle, aga, kuidas ma saan poistele näidata, et ma olen muutunud, ma olen ikka nende isa... Isa! (Toomas, 47)

*

Armas Isa taevas! Sa tead ju Joosepit. See, kes kasvatas Jeesuse üles. Ta oli Jeesuse võõrasisa. Nii on kirjutatud. Ma olen ka võõrasisa kahele lapsele: Anna ja Oskar. Nende oma isa on surnud. Üks oli kahe ja poolene ja teine kuuene, kui Argo trennis kokku kukkus ja enam ei ärganud. See oli meile kõigile suur šokk. Arks oli mu parim sõber.

Nüüd elan juba viis aastat Monicaga koos. Püüdsin alguses neid aidata. Aitasin Monical Argo matust korraldada. Lõpetasin vannitoas remondi ära. Sõitsin lapsi häda korral lasteaeda, kooli ja psühholoogi juurde. Kui Monicaga oli korra nooremaga haiglas, pidin võtma vanema vahepeal enda juurde.

Ma ei ole ennast lastele isaks pakkunud. Vanem ei ole ka mind kunagi isaks kutsunud. Kuid ma armastan neid mõlemaid juba kui oma lapsi. Mul endal oli ka võõrasisa, kes oli mulle isa eest. Ma ütlesin talle isa alles tema matusepäeval... Oleks võinud varem öelda... Eriti raske on praegu Annaga suhelda. Teismelisena teeb ja ütleb ta asju, mida on väga valus kuulda. Kuid ma pean olema vait. Ma ei ole keegi. Monical on selle pärast eriti raske.

Anna, Isa, nendele lastele jõudu; Anna Monicale vastupidamist; kingi mulle alandlikku ja kannatlikku meelt. Ma olen ju kõigest võõras... Võõras, nagu Joosep! Ma olen kõigest võõras isa... Aamen. (Raivo, 48)

*

Hei Sina! Jumal! Ma ei ole kunagi palvetanud. Vahet pole! Ma sain täna isaks. Rebecca sünnitas täna täiesti palja ja terve tütre. Kaalus 3150 g ja 46 cm pikk. Tean täpselt! Igati norm pidi olema. Haiglast öeldi. Ma ei tea, mis me ta nimeks paneme, kuid ma olin juures ja ta nägi nii Pireti nägu välja. Ma ei tea, kas Rebeccale Piret sobib. Kui tal on mingi muu nimi, siis ma olen sellega nõus. Sa ei tea, kui imelik tunne on...

Isegi suitsuisu enam ei ole. Ma tulin õue suitsule. Ma vist jätan suitsetamise maha. Kuidas ma võtan Pireti sülle, kui mul on suitsuhais küljes. Öäkk! Kuule, ära siis pahanda, et rääkisime. Kuid ära teistele ütle, muidu arvavad, et ma usklikuks hakanud. Aamen-aamen! (Sander, 23)

*

Armas Taevaisa! Me saime just Riinaga kasuvanemateks. Otse sünnitusmajast tõime poja. Juba enne oli teada, et pärisema loobub. Me ise ei saa lapsi. Alguses mõtlesime, et aega küll. Nüüd juba üheksa aastat oleme proovinud. Lugenud päevi, mõõtnud temperatuuri. Kell annab märku, kui õige aeg. Alguses olime innukad ja nägime vaeva. Seejärel süvenes kibe lootusetus. Kogu proovimine muutus soorituseks. Arstid püüdsid aidata. Analüüsid ja uuringud. Kohtumised ja selgitamised.

Lõpuks hakkas võimust võtma loobumine. Ka vanus pressib peale. Sa tead seda kõike. Me ei ole midagi muud Sinult viimastel aastatel palunud kui last. Issand, sündigu Sinu tahtmine, mitte minu – need sõnad oleme alati lisanud oma palvetele, kuigi sügavas hingesopis on ka küsimus: Miks? Miks just meil ei õnnestu?

Teised räägivad, kuidas nad lihtsalt tegid lapse. Siis järgmise. Ema vihjab iga kord, kui kohtume, et tahab juba vanaemaks saada. Nüüd siis sai lõpuks. Aga, anna andeks, armas Jumal, et kurdan. Me oleme tänulikud! Lõpmata tänulikud sellegi eest, et oleme Riinaga kokku ja teineteisele truuks jäänud. Armastus ja hingeline lähedus on selle aja jooksul ainult süvenenud. Me oleme palju rääkinud, palju kuulanud ja palju palvetanud...

Nüüd aga oleme uues olukorras – meist said isa ja ema. Oh, kuidas on nüüd Sinu abi ja tarkust vaja, et me oskaksime seda kingitust hinnata ja vääriksime lapsevanema rolli. Palun, ole meile abiks ja toeks! Aamen. (Igor, 52)

*

Armas Issand Kristus! Mis ma siis nüüd teen! Mu poeg on homo. Ma teadsin, et nii läheb, aga lootsin, et ei lähe. Ma palvetasin ja palvetan jätkuvalt, et nii ei juhtuks, või et tal tuleks mõistus pähe. Meie peres on mitu põlve kristlasi, minu onu on pastor ja ema oli pühapäevakooli õpetaja.

Ma ise sain Reelikaga kokku koguduse noorteringis. Meil on neli last. Kaido on kaks aastat tagasi lõpetanud gümnaasiumi. Ta on muidu tubli. Mängib tšellot, on kõva korvpallur ja olnud kooliajal kogu aeg aktiivne kooliteatris ja koguduses. Minu kõige suurem hirm on olnud, et mõnest lapsest saab homo. Me oleme neist asjadest kodus rääkinud. Ääri-veeri. Ka koguduses on asjad selgeks tehtud – Piiblis ju kirjas, et sellised ei päri Jumala riiki.

Aga, nüüd tuli Kaido kapist välja. Ütles, et ta elab ühikas samas toas koos Gregiga nagu paar ning nad käisid suvel vikerkaarelipuga marssimas. Ta ütles ka, et ei saa sinna midagi parata. Ta usub Jumalat ikka. Ütles, et palvetab. Kuid on saanud oma usule Piiblist kinnistust, et Jumal armastab igaüht. Ka neid, kes on selliseks loodud.

Kuidas, Issand, see on võimalik! Me oleme ju kõik teinud nii nagu peab! Ta ei saanud kasvada homoks! Kelle patt see on? Minu? Reelika? Poiss ise on teinud midagi? Mida? Mis ma teen Issand?! Ma ei saa koguduses sellest kellelegi kõnelda. Kogu pere on nagu halvatud. Me ei saa isegi jõule pidada, sest oleme seda alati pidanud onu juures. Mida ma teen? Ma ei saa Kaidot perest välja visata. Ta on minu poeg. Me palusime esmasündinuks poega ja Sina andsid meile sellise.

Kuidas ma saan nuriseda Sinu kingi üle? Ja mina olen tema isa. Keegi ütles kunagi, et meie lapsed ei ole meie omad. Vanemate ülesanne on nad teele saata – edasi on nad omapäi, Jumala palge ees. Ma ei saa lakata Kaidot armastamast. Ma ei ole temaga nõus, kuid ma armastan teda ikka. Anna mulle andeks, armas Jeesus, kuid ma ei saa oma poega hüljata! Võin ise minna tema eest sinna, kuhu Piibli järgi need, kes Jumala riiki ei päri. Ma palun, ole Kaidole armuline ja ka kõigile, kes teda hukka mõistavad. Ära saada neile samasugust ära põlatute saatust... Ma väga, väga palun, oh Jeesus, ole armuline! (Raivo, 52)

*

* Kõik palved on fiktiivsed ega ole seotud konkreetsete inimeste ega päriselt sündinud juhtumitega.