Pühapäeval on esimene advent. Aga jõulud on muidugi meie kaubanduskeskustes olnud juba oktoobrikuust alates, nii et vaevalt seda eriti keegi tähele paneb. Et jõuludest on saanud kaubanduspüha, on ammu teada, ja kas saab või peab seda ostlemise rõõmu siis inimestele keelama?

Sellegipoolest võib teha tähelepanekuid ja üks nendest on see, et jõulud keerlevad vist juba mõnda aega kinkidest hoopis rohkem söömise ümber. Selleski pole otseselt midagi uut, jõulud olid n-ö söömispüha juba vanadel eestlastel. Ometi hakkad mõtlema, mis on see sisemine põhjus, mis teeb toidust nii keskse tegevuse, ütleksin lausa, et kultuurinähtuse.

Toit ei ole ju enam raskesti kättesaadav ja kasin nagu pärisorjuse aegadel. Restorane ja kohvikuid on pealinnas peaaegu igal sammul, toidukauplusi leiab ka igast mõeldavast kohast, mõned avatud lausa ööpäevaringselt. Seda, et toitu on rohkemgi kui vaja, tõestab nii täiskasvanute kui ka laste ülekaalulisus.

Mis paneb siis niimoodi liigselt sööma? Meil pole ju nälga karta. Või on asi ometi näljas, lihtsalt pisut teistsuguses? Meenub tõdemus, et kirjandusteoses ei kujuta nälg kunagi ainult tavalist füüsilist nälga, vaid alati ka midagi muud, näiteks armu- või vaimunälga.

Kui nüüd mõelda jõulude ja üldse Eesti elu peale, siis vahest on see suur söömapidu, mida näeme nii reklaamides kui ka kaalunumbrites, niisamuti märk mingist puudujäägist?

Eesti elu on olnud taasiseseisvumisest peale orienteeritud vägagi materialistlikult. Võib-olla oli see vastureaktsioon sovetiajale, mil nälga vabaduse ja ilusate asjade järele kustutati vaimutoiduga. Nüüdne ülim füüsilisele heaolule keskendumine on aga kaalukausi viinud teise äärmusesse. Nüüd võib-olla kustutatakse oma sisemist vaimset tühjusetunnet söömisega?

Muidugi on ka teine võimalus. Seegi viib otsapidi jõulude juurde, aga karmimal moel. Nimelt viitega piiblile ja kuulsale seitsmele surmapatule. Üks neist seitsmest on ahnus ja võimalik, et polegi mingeid ühiskondlikke ega inimlikke sisemisi tühjusetundeid, vaid mängus on kõige labasem ahnus. Kuna äsja tähistas oma juubelit rahvaluuletaja Hando Runnel, siis oleks ehk paslik tsiteerida tema hinnangut Eesti ühiskonnale 21. sajandi algusaegadest. See kõlab nii:

"Praegune aeg on Eesti ajaloos vist kõige avantüristlikum ajajärk. Selle ajajärgu aluseks on ahnus ja ahnuse karistamatus. On mitmesuguseid ahnusi nagu: armuahnus, rahaahnus, võimuahnus, aga eriti vabadusahnus, kõigist ahnustest kõige uuem ja ohtlikum."

Ega sajandi algusest ju palju muutunud ei ole, pigem on mõned nähtused – näiteks vabadusahnus – aina suurenenud. Ja on kummalisel kombel seotud ka sellesama ülesöömisega. Sest söömine, nagu ka palju muud siin elus, nõuab mõõdutunnet, mingite reeglite seadmist endale, et asi ülekäte ei läheks. Ahnus aga vähendab enesekontrolli.

Liiatigi iseloomustab praegust elu piirangutest loobumise iha: olgu tegemist kirjakeelega, kus tüütud normid tahetakse kaotada; lastega, kes suures vabakasvamises näivad muutuvat aina vägivaldsemaks; sugudega, mida peab saama vabalt valida või riigipiiridega, mida alles hiljuti taheti kaotada. Nii kui mõni uutest vabadustest on saavutatud, mõnd piiri jälle nihutatud, tuleb meeletu nälg järgmise vabaduse, järgmise piiri purustamise järele.

Jõuluõgardlus näib olevat selle täitmatu meelelaadi sümbol, märk nii ahnusest kui ka sisemisest arusaamatust näljatundest, mida kustutatakse raha, asjade, toidu, aga ka au ja tähelepanu ahnitsemisega. See nälg on nagu põhjatu kaev, sest selle põhjused on jäänud välja selgitamata.

Ühe uuringu kohaselt on vähem ahne see isik, kes usub heatahtlikku ja õiglasesse sotsiaalsesse ühiskonda ning usaldab teisi inimesi. Kas järeldada sellest, et Eestis on vähe usku nii õiglase sotsiaalse ühiskonna kui ka teiste inimeste usaldamise vastu?

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.