X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Tõnis Saarts: miks politoloogid ei kipu tegevpoliitikuteks?

Foto: Siim Lõvi /ERR

Paraku võib ühe käe sõrmedel üles lugeda rahvusvaheliselt tuntud poliitikuid, kes on varem leiba teeninud politoloogina, nendib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Oleks ju suurepärane, kui poliitikuks pürgijal oleks juba enne valituks osutumist põhjalikud teadmised poliitikast, poliitilistest protsessidest ja sellest, kuidas riik toimib. Lisaks kuluks veel ära analüütiline mõtlemine ja kalduvus otsustada andmetele ja faktidele toetudes, mitte emotsioonidest lähtudes.

Sellest tulenevalt võiksime eeldada, et poliitikateaduste õppimine ja praktika teadlasena mõne ülikooli juures võiks anda parima ettevalmistuse poliitikas tegutsemiseks. Paraku võib aga ühe käe sõrmedel üles lugeda rahvusvaheliselt tuntud poliitikuid, kes on varem leiba teeninud politoloogina.

Vaadeldes, kui palju silmapaistvaid poliitikuid on võrsunud näiteks juristide, majandusteadlaste või ettevõtjate ridadest, siis paistab, et näiliselt poliitikute ettevalmistamiseks kõige paremini sobiv poliitikateadus ei ole sugugi oma ülesannete kõrgusel. Kuidas siis nii ja milles asi?

Selle teema üle ajendas mind arutlema selle kuu lõpul Soomes toimuvad presidendivalimised, kus küsitluste järgi on siiani kõige populaarsem kandidaat Alexander Stubb. Stubb on nimelt mitmes tuntud Euroopa ülikoolis õppinud poliitikateadusi ja rahvusvahelisi suhteid ning selle raames tegelenud ka erialase teadustööga. Muide, olles aastatel 2014-2015 Soome peaminister, polnud ta sugugi rahva seas kuigi populaarne.

Poliitteadusliku taustaga tuntud poliitikuid on aga veel, kuid siiski üllatavalt vähe: USA välisministrid Madeleine Albright ja Condoleezza Rice, Euroopa Komisjoni üle-eelmine juht Manuel Barroso, Rootsi peaminister Carl Bildt ja tema Belgia ametivend Guy Verhofstadt, kui nimetada tuntumaid.

Akadeemilises maailmas tõsiseltvõetavate poliitikateadlasena olid neist eelnevalt karjääri teinud ainult Rice, teatud mööndustega ka Barroso ja Albright. Eestis meenuvad samas kontekstis kõigest Rein Taagepera ja haridusminister Kristina Kallas.

Põhjuseks on suured erinevused tegevpoliitiku ja politoloogi toimetamisviiside ning maailmatunnetuse vahel. Kui edukas kaasaegne poliitik müüb usku paremasse homsesse ning peab valijaid veenma, et just tema eestvedamisel on see ka saavutatav, siis politoloog opereerib andmepõhiste argumentidega, teeb kuivi ja erapooletuid järeldusi ning ei tunne seejuures mingit survet, et ta peaks nende teadmiste baasil ühiskonda ühte või teise suunda liigutama.

Kontrast kahe professiooni vahel on eriti sügavaks kärisenud tänapäevasel digi- ja sotsiaalmeediaajastul, mil andmepõhisusest ja faktitruudusest kinnipidamine ei silluta enam teed edukaks poliitkarjääriks. Vaadakem kasvõi Donald Trumpi, Jair Bolsonarot või Martin Helmet ning kõik saab selgeks.

Kui poliitikateadlased on harjunud, et ühte ja sama poliitilist või ühiskondlikku nähtust saab seletada läbi väga erinvate teooriate ja uurida eripalgelisi meetodeid kasutades, siis tõsiseltvõetav poliitik ei saa oma valijate ette kuidagi minna sõnumiga, et mõne olulise probleemi lahendamiseks on viis erinevat võimalust. Eduka poliitiku silmist ja kehakeelest peab õhkuma veenvust, et just tema valdab ainuõiget "tõde", et just tema teab juhatada otsemat teed paremasse homsesse.

Niisiis, poliitikateadlast on õpetatud maailmast mõtlema pluralistlikult ja kriitiliselt; et nähtustel on mitmetahulisi seletusi ja probleemidele erinevaid lahendusteid, mida tuleb läbi olemasolevate faktide ja andmete kriitiliselt hinnata. Edukas poliitik peab seevastu oskama oma pluralismimeelt ja kriitilist mõtlemist vajadusel välja lülitada, sest muidu kaotab ta oma valijate jaoks inspireeriva usutavuse.

Poliitikateadlased pakuvadki tihti ühele ja samale probleemile lahenduseks välja erinevaid alternatiive ning kalduvad nende variantide poole, mis on andmete ja tõenditega kõige paremini toestatud. Poliitikud peavad aga need lahendused sobiva garneeringuga valijatele hiljem ka maha müüma. Seetõttu ei ole eduka poliitiku tunnuseks mitte see, et ta osundab objektiivselt parima lahenduse suunas, vaid et tal on hea kõhutunne, mis antud olukorras müüb ja hääli toob. Teisisõnu, kui politoloogi jaoks kõnelevad faktid ja andmed, siis poliitiku jaoks on oluline valija- ja kontekstitunnetus.

Kui kõiki neid eeltoodud professionaalsete oskuste ja maailmatunnetusega seotud erisusi arvesse võtta, siis ehk ei tundugi üllatavana, et nii vähesed poliitikateadlased soovivad minna poliitikasse ning veelgi vähemaid saadab seal edu. Kuigi poliitika ja poliitikateadus ning poliitik ja politoloog kõlavad sarnaselt ja on justkui temaatiliselt läbi põiminud, siis tegelikult on need ikkagi üllatavalt erinevad maailmad ja kutsumused.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: