Hoolikalt valitud sõnad aitavad luua selgust. Mõned teised võivad sama hästi külvata segadust ja hägustada seda, mis tegelikult on oluline.

Poliitilises kõnepruugis on "populism" ilmselt parim näide sõnast, millest on tihti rohkem kahju kui kasu. Selle tähendusega käiakse ümber vägagi paindlikult ja loominguliselt. Selle sõna otsa komistades peaks iga tähelepanelik poliitikavaatleja järele mõtlema, et mida nüüd täpselt öelda taheti. See võib sama hästi heita halba valgust asjadele, mis seda ei vääri, kui ka viidata potentsiaalselt negatiivsete tagajärgedega poliitilisele käitumisele.

Populismi kui termini probleemid saavad alguse mingis mõttes juba selle teaduslikust kasutamisest ja on paratamatud. Selle sõna puhul on tegemist olemuslikult vaidlustatud kontseptsiooniga nagu ka paljud teised üldised mõisted, näiteks demokraatia, vabadus, õiglus.

Olemuslikult vaidlustatud kontseptsioonid on mõisted, mille tähenduse osas ei ole võimalik lõplikult kokku leppida. Mõisted, mille puhul vaidlused tähenduse ja õige kasutamise üle jäävad igavesti kestma. See tuleb ennekõike sellest, et need on abstraktsed ja sisaldavad moraalseid hinnanguid.

Kuigi lõplikke tähendusi selliste mõistete osas ei saa paika panna ega kokku leppida, on erinevatel ajahetkedel siiski olemas mõned definitsioonid, mille osas on saavutatud suurem konsensus. Näiteks on poliitikateadustes hetkel kõige enam levinud populismi n-ö ideeline definitsioon või lähenemine. Sellest tulenevalt on populism õhuke ideoloogia, mis tavaliselt seob ennast mõne "tihedama" ühiskonnakäsitlusega (näiteks sotsialismi või konservatismiga) ning millel on kolm peamist komponenti.

Esiteks, kriitiline suhtumine poliitilistesse või ühiskondlikesse eliitidesse. Neid nähakse omakasupüüdlike ja korrumpeeritutena.

Teiseks, soosiv ja positiivne suhtumine rahva ehk siis tavaliste inimeste poliitilisse rolli või osalemisse. Rahvas peaks olema see, kes otsustab tähtsate poliitiliste küsimuste üle, mitte mõni väike kildkond eelisseisundis inimesi.

Kolmandaks, maailmapilt, mis on väga selgelt jaotunud hea ja halva vahel. Poliitilist konkurentsi nähakse ja kuvatakse väga konfliktsena ning sellest kumab läbi võitlus hea ja kurja vahel, kus kaalul on ei midagi enamat kui kogu ühiskonna saatus ja tulevik.

Igapäevases poliitilises kõnepruugis on aga sõnal "populism" palju hägusem tähendus. Tihti kasutatakse seda lihtsalt sõimusõnana. Kuna selle tavatähendus on eranditult negatiivne, on see lihtsalt hea relv, millega oma oponentidele lajatada. Öelda, et keegi on populist, omab seega lihtsalt üldhalvustavat tähendust.

Samuti kutsutakse populistlikuks väga sageli selliseid poliitikuid või erakondi, mis lubavad inimestele väidetavalt põhimõttelagedalt igasuguseid hüvesid. Populism on ka selles tähenduses negatiivne ning märgistab lihtsalt olukorda, kus mõned poliitikud nagu tahaksid valijate poolehoidu võita lubadustega, mis on kellegi arvates teostamatud või midagi sellist, mida ei tohiks lubada. 

Kui piisavalt kaua otsida, leiaksime ilmselt, et peaaegu igat erakonda on mingil hetkel ühel või teisel põhjusel populistlikuks nimetatud. Pole paremat näidet mõne mõiste tähenduse sisu puudumisest. Niimoodi teeb aga sõna "populism" reaalsuse mõistmise pigem keerulisemaks kui lihtsamaks.

Isegi kui jääksime populismi hetkel kõige levinuma politoloogilise definitsiooni juurde, siis mis kasu meil sellest oleks? Kas see aitaks meil kuidagi poliitika kvaliteeti tõsta?

Kui populistlikuks saab nimetada erakonda, mille poliitikates või kõnepruugis on olemas need kolm elementi – kriitika eliitide suhtes, lihtrahva poliitilise rolli rõhutamine ning väga tugev arusaam poliitikast kui võitlusest hea ja kurja vahel –, siis loomulikult aitaks see meil määratleda mõningaid erakondi rohkem ja teisi vähem populistlikuna. Ja minna sealt edasi. Kuid selle sõna üleüldine negatiivne foon teeks siinkohal meile ilmselt ka karuteene, sest see kandub ka selle mõiste komponentidele eraldivõetuna.

Oletame, et poliitiliste eliitide osas tasub ka päriselt olla kriitiline, et nad on kaotanud sideme laiema ühiskonnaga, et levinud on ennekõike oma karjääri eest seismine, ringkaitse, otsuste tegemine enda ja oma erakonna mitte üldsuse huvides.

Või oletame, et kodanikkond on päriselt poliitikast rohkem võõrandunud, kui see demokraatlikule riigile kohane oleks, ja et peaks päriselt ja tõsiselt mõtlema selle peale, kuidas tavainimeste poliitilist teadlikkust, rolli ja osalust suurendada. Või oletame, et ühiskond on päriselt murdepunktis, et palju on kaalul ning on vaja teha eksistentsiaalselt olulisi otsuseid, et riigi või ühiskonnana püsima jääda.

Kui kõik need teemad on markeeritud sõnaga "populism", millel on eranditult negatiivne tähendus, siis võib see sõna olla takistuseks paremini toimiva riigi, demokraatia või ühiskonna ehitamisel. Sest ta aitab need teemad laiemast poliitilisest diskussioonist õigustamatult välja visata.

"Populismi" miinivälja aitab vältida see, kui räägime ühiskondlikest probleemidest või valikutest natuke konkreetsemal tasandil ning tuletame endale meelde, et selle mõiste koostisosadel ei pea ilmtingimata olema negatiivne tähendus. Võib olla, aga ei pruugi. Kõik sõltub sellest, kas mõni konkreetne kriitikanool eliitide suunas või soov rahva poliitilist osalust suurendada on põhjendatud ja õigustatud.

Populismi politoloogilise definitsiooni juures kõige ohtlikum komponent on n-ö maailmalõpuretoorika. Iseenda kuvamine ainsa moraalselt õige tegutsejana ning oma vastaste kuvamine puhta kurjuse kehastusena. Selline retoorika, ükskõik, kas see tuleb erakondadest, mis räägivad ka mainitud populismi definitsiooni kahes ülejäänud mõõtmes, või mitte, võib ühiskonnas teha lõpuks rohkem kahju kui kasu.

Kui inimesed jagunevad poliitikute õhutusel üksteise silmis headuse ja kurjuse poolele, lakkab igasugune vastastikune hoolimine, mõistmine ja mõttevahetus. Ja see, kes paigutab ennast headuse poolele hakkab endast liiga hästi mõtlema. Ühiskond püsib tugev ainult siis, kui ta on tervik, kust ei jookse läbi sellised kuristikud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.