Tõnis Saarts: mõtlemisstiilist "meile-ei-ole-alternatiive" Eesti poliitikas
Kui miski võiks lõppevat 2023. aastat Eesti poliitikas kõige kokkuvõtlikumalt iseloomustada, siis on selleks "meile-ei-ole-alternatiive" mõttestiili vohamine ja sellest tingitud hädad, nendib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.
Kõiki lõppeva poliitaasta peamisi märksõnu – valimised, obstruktsioon riigikogus ja idavedude skandaal – võib otseselt või kaudselt seostada "meile-ei-ole-alternatiive" suhtumisega.
Kõik algas valimistest, mille tulemusi on mõnikord väga nutikalt kokku võetud lausega: "Me saime endale ühe erakonna, mis ei näe end järgmise nelja aasta jooksul kordagi opositsioonis, ja teise, mis ei näe end mingil tingimusel enam valitsuses".
Tulemus ongi kõigile silmaga näha: teistega mittearvestav enesekehtestamine ühelt poolt ning destruktiivne, kõige ja kõigi vastu olemine teiselt poolt. Samal ajal on mõlemad pooled veendunud, et ainult neil on "püha" õigus Eestit omatahtsi valitseda.
"Meile-ei-ole-alternatiive" õhkkond ahendab demokraatia hingamisruumi, kuna demokraatliku valitsemise tuumaks pole mitte nullsummamängud, vaid kriitilistel hetkedel kompromisside otsimine ja leidmine.
Ometi pole "meile-ei-ole-alternatiive" mentaliteet demokraatlikule poliitikale võõras. Võib-olla kõige paremini sõnastas selle mõttestiili omaaegne Briti peaminister Margaret Thatcher, kes armastas korrata: "There is no alternative". See TINA lühendi all tuntud fraas sedastas toona, et turuliberalismile, erastamisele, madalatele maksudele ja minimaalriigile ei ole alternatiive ning neoliberaalsed majanduspoliitilised retseptid on ühtmoodi rakendatavad Tšiilist Hiinani ja Ida-Euroopast Lõuna-Aafrikani. Nüüd on neid, kes nii arvavad, järjest vähem.
"Meile-ei-ole-alternatiive" suhtumisest sünnib kolm peamist häda, mis on ka Eesti poliitikat lõppeval aastal järjest eriti kimbutama hakanud.
Esiteks tekitab seesugune mentaliteet mõttelaiskust ja ei kannusta riskima kaugemale vaatavate uuendustega, sest kuna keegi kuklasse ei hinga, siis tundub, et aega atra seada on küll ja veel.
Kuigi Reformierakonda on kritiseeritud nende maksupoliitika pärast, siis võiks küsida, kui radikaalsed ja uuenduslikud need sammud ikkagi on olnud?
Laiemas pildis on Eestil ju valida, kas olla edasi madalate maksudega riik ning kärpida sellevõrra märkimisväärselt senist avalike teenuste taset ja riigipoolseid hüvesid või siis vastupidi, muuta oluliselt senist maksustruktuuri ning püüda praegune teenuste ja hüvede maht säilitada. Peaministripartei, millele pole kumbki valik ideoloogilises ja poliitstrateegilises plaanis mugav, püüab otsustamist edasi lükata nii kaua kui võimalik. Alternatiivsete võimuliitude kokkupanemise võimaluse puudumine lubabki neil seda mugavalt teha ning pakkuda poolikuid lahendusi, mis ei anna ühiskonnale mingitki aimdust, kuhupoole lõpuks liigutakse.
Teiseks, "meile-ei-ole-alternatiive" olukord süvendab vastutamatust ja avalikkuse ootuste ignoreerimist. Idavedude skandaal on selle klassikaliseks näiteks.
Kui õhus olnuks võimalus mõne teise koalitsiooni moodustamiseks, oleks Kaja Kallase tagasiastumine olnud päevade küsimus. Eesti 200 ja SDE oleksid oravad lihtsalt fakti ette pannud, kas lahkub Kallas või nemad. Praegu aga saab Reformierakond mugavalt eirata asjaolu, et peaministri tagasiastumist ootab isegi mitu kuud peale skandaali 60-70 protsenti kodanikest. Loodetakse, et küllap vajub see lugu peagi valijate jaoks unustusehõlma ning isegi siis, kui parteis lõpuks juhivahetuseks läheb, on aega selle elegantseks läbiviimiseks küllaldaselt.
Kolmandaks, "meile-ei-ole-alternatiive" mentaliteet viib peaaegu alati vastasleeri radikaliseerumiseni. Opositsiooniparteid ja nende toetajad ei suuda ilmeksimatu riigipartei sündroomi põdevat valitsuserakonda lihtsalt lõpmatuseni välja kannatada. Järelejätmatu obstruktsioon riigikogus on olnud selle üks eredamaid väljendusi.
"Meile-ei-ole-alternatiive" suhtumine teeb kindlasti paljudele tuska, kuid valimistulemusi vaadates võib paraku nentida, et Eesti valija armastab seda mõttestiili kehastavaid poliitikuid ja parteisid. Edgar Savisaar, Andrus Ansip ja isegi Mart Laar on läbi taasiseseisvumisaja olnud "meile-ei-ole-alternatiive" mentaalsuse ehedad kandjad ja oi kui populaarsed nad rahva seas on olnud.
Viimasel kümnendil kõige enam toetust kasvatanud partei, EKRE on Ungari mitteliberaalse demokraatia suur imetleja ja selles valitsemismudelis tähendabki demokraatia ennekõike enamuse piiramatut võimu, kus alternatiivsetele seisukohtadele väga ruumi ei jäeta.
Seega on "meile-ei-ole-alternatiive" mõtlemine midagi, mis näib kuuluvat Eesti poliitilise komberuumi juurde, meeldib see meile või ei. Sellega tuleb õppida elama, isegi kui järgnevatel aastatel jõuab selle mõttestiili viljelemine ilmselt isegi äärmustes ära käia.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel