X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Eneli Kindsiko: hõikereostus ehk Kuidas kasvav tähelepanujanu loodust hävitab

Eneli Kindsiko
Eneli Kindsiko Autor/allikas: Erakogu

Põnev on jälgida, kuidas viimastel aastatel on nii üksikisikud kui ka institutsioonid võtnud endale eesmärgi saada kestlikumaks, suunates rohkem tähelepanu energiatõhususele ja taaskasutusele. Samal ajal suureneb aasta-aastalt sotsiaalne süsinikujalajälg – paradoksaalselt ka nende postituste tõttu, kus rõhutatakse looduse hoidmist, kirjutab Eneli Kindsiko algselt Sirbis ilmunud ülevaates.

Ühismeedia kasutajatele võib postitamine paista küll ohutu tegevus, kuid kahjuks ei salvestata postitusi süsinik­neutraalselt. Ükski Instagrami- või Facebooki-hõige ei tundu suure asjana, kuigi alates veebi laadimise hetkest see kusagil serverites talletatakse. Levides teiste kasutajate uudisvoogudesse nõuab see märkimisväärselt ka energiat

Üle maailma lisandub muuhulgas just sääraste hõigete säilitamiseks aina uusi andmekeskusi, mis omakorda tarbivad suures koguses energiat. Süsinikujalajälje võrdluses on kümme selfit samaväärsed ühe kilomeetri autosõiduga.1 Kui Instagramis laetakse üles ja jagatakse ühe päevaga üle maailma umbes 95 miljonit postitust, siis "sõidavad" Instagrami kasutajad iga päev maha u 9,5 miljonit kilomeetrit. Meil on ainest rääkimaks suurenevast hõikereostusest.

Hõike …

Ühismeedial on kahtlemata väga häid külgi, nt võimalus hoida kontakti palju suurema hulga inimestega, sealhulgas lähedastega, eriti kui vahemaa ei võimalda silmast silma kohtumist. Rääkimata igavuse peletamisest, meelelahutamisest või isikubrändi loomisest.

Ent tekib küsimus, kui paljudel oleks ilma ühismeediata 500, 1000, 1500 sõpra või kontakti. Samuti tuleb küsida, kas kõik need "sõbrad" on tõesti sõbrad ja kui paljudega neist aasta jooksul suheldakse?

Briti antropoloog Robin Dunbar on Facebooki-sõprust analüüsides jõudnud järelduseni, et inimesel on Facebooki sõbralistis heal juhul maksimaalselt viis sõpra, keda ta võib väga lähedaseks sõbraks pidada ja umbes 15 sõpra on sellised, kellega tihedamalt suheldakse.

Ilmselt on tänu tehnoloogia, sh ühismeedia, ulatuslikule levikule teisenenud ka see, keda me sõbraks nimetame. Siiski, isegi kui ehtsate sõprade arvuks ei ole viis või viisteist, vaid 50 või 100, millist funktsiooni täidavad kõik need ülejäänud "sõbrad"? Ilmselt suurem osa on kunagi kusagil kohatud tegelased, kes on sildistatud märksõnadega "kasulik kontakt" või "olen unustanud, kes ta on ja kuidas teda tunnen".

Eks omamoodi toimib Facebooki jm ühismeedia saitide sõprade ja jälgijate nimekiri ka sotsiaalse kapitalina, signaalina sellest, kui suur ja uhke on minu sotsiaalne kapital.

Ühismeedia ei ole oma olemuselt ei hea ega halb. Iga leiutis on neutraalne ja selle kasulikkus või kahjulikkus sõltub ikkagi sellest, kuidas seda kasutatakse. Põhiprobleem ei seisne mitte selles, et ühismeedia võimaldab piiramatut suhtlust, vaid selles, et ühismeedias keskendutakse sageli esinemisele, kus mõtestatud argumentatsiooni asendavad emotsionaalsed väljaütlemised ja/või puhas individuaalne tähelepanuvajadus. Mihkel Mutt2 on taolised muutused inimese inimhinges ja psühhofüüsilises käitumises tabavalt kokku võtnud:

"Teadete tekitamise põhimuster suhtlusvõrgustikes – kui vaadata indiviidi poolt – on pidev iseendast raporteerimine, oma olekutest teada andmine. (Kuidas saakski see teisiti olla – Facebookis vaatab sulle vastu küsimus: "Mihkel, millest mõtled?") Inimesele antakse lahkesti nõu end avalikustada. Ja ta asubki seda tegema, omandades kiiresti uue harjumuse. "Olen praegu seal… Siin pildi peal olen ma juba seal… Näete, täna ma tegin seda… Siin on veel natuke minu tegemist… See on minu sõber ja see on minu kass. Täna ma olen mõelnud nõnda…" Jne. /…/ Sealgi saadetakse sageli avalikkuse ette seda, mis esimese hooga pähe tuleb. Inimene peatub hetkeks, nuusutab, teeb sirtsu peale ja marsib edasi."

Mihkel Muti viidatud tänase täis­kasvanu neoinfantiilsus tähistab lapsikust, kus tuhandetele (suuresti) tundmatutele digisõpradele ja jälgijatele raporteeritakse oma päevasest olme-elust hõigete teel.

Piirid veebikeskkonna ja elutruu käitumise vahel üha hägustuvad ning ühe reaalsuse normid ja käitumismustrid kipuvad kanduma üle teisele. Kujundlikult väljendudes on inimesel, kellel on ühismeedias 1500 sõpra või jälgijat, suhteliselt lihtne postitada isegi halvustavat kommentaari, sest ta ei taju otsest ohtu. Tavalistes olukordades, kui kohtutakse näost näkku, aktiveerub meie ajus "võitle või põgene" reaktsioon, mis sunnib meid enne mõtlema sõnade võimalike tagajärgede ja ohtude üle. Mis kõige huvitavam, kadunud on piinlikkustunne.

Hüpoteetiliselt – kui peaks sellesama halvustava lause välja ütlema Alexela kontserdisaalis 1500 Facebooki-sõbra ees, kui paljud seda teeksid? Eriti siis, kui halvustamise adressaadid on saalis kohal – olgu need kolleegid, tööandja või kasulik kontakt sõbralistis. Võib-olla ongi ühismeedia postituse hea lakmuspaber see, kui julged väljendada sama mõtte ka kõikide nende inimeste ees seistes? Kas sul oleks piinlik avalikustada oma olmehetki (näiteks seda, mida just sõid või jõid) ja seda Alexela kontserdisaalis 1500 sõbrale näidata?

Miks me eeldame, et kõikidel sellistel avaldustel on uudisväärtus, mis ületab meie hetkeemotsiooni siin ja praegu? Paneb mõtlema, kuidas ollakse valmis jagama privaatseid hetki oma eraelust enam kui tuhande sõbraga, kellest võib-olla 80-90%-ga ei suhelda ega tunta neid üldse, mõtlemata, millised võivad olla tagajärjed ja kuidas see mõjutab elulisi suhteid. Kõik need hõiked jäävad igaveseks digiruumi.

2010. aastal avaldas Nicholas Carr teose "Triiv madalikule. Mida Internet meie ajuga teeb" ("The Shallows: What the Internet Is Doing to Our Brains"), kus ta tõi esile pinnapealsuse hüpoteesi (shallowing hypothesis).3 Hüpotees, mis on kiiresti jõudnud ka teadusuuringutesse, väidab, et ühismeedias levinud ülinapp suhtlusviis ning sõnumi- ja argumentatsioonivaesus toob kaasa kognitiivse ja moraalse pinnapealsuse leviku.4,5 Lühidalt öeldes on ühismeedia­platvormide järjest aktiivsem kasutamine viinud üleüldise refleksioonivõimekuse vähenemiseni.

Väga ühismeediakesksetel inimestel on tugev kalduvus seada esikohale enesekuva, ohverdades sisu ja vaagimata postituste võimalikke tagajärgi.6 Teadlaste hinnangul on põhjus, miks just endast ühismeediasse rohkelt postitusi tehakse, strateegiline kontroll selle üle, kuidas teised mind nägema peaksid – teistele soovitud minapildi mahamüümine.7 Mida söön ja joon, mida loen ja vaatan, kus käin, kellena töötan – teisisõnu, iga hinnaga enda olemasolust märku andmine.

Eks omaette küsimus on see, kas ühismeedia muudab inimesed pinnapealsemaks või tõmbab ühismeedia oma olemuse tõttu pinnapealsemaid inimesi?

Saksamaa andmete kogumisele ja visualiseerimisele spetsialiseerunud veebiplatvormi Statista kohaselt veetsid inimesed 2023. aastal päevas keskmiselt 151 minutit ühismeedias, 2012. aastal 90 minutit.8 Kui võtta keskmiseks elueaks näiteks 75 aastat ja ühismeedia kasutamine algaks tagasihoidliku prognoosi kohaselt 10. eluaastast, veedaks inimene elu jooksul ühismeedias ligemale 50 000 tundi, see teeb 5-6 aastat oma elust. Eks igaüks võib mõttes arvutada, kui mitu selfit sellesse aega mahub ja kui mitu kilomeetrit see autosõiduks arvutatuna teeks.

Leonard Coheni laul "Anthem" settis tema peas ja märkmepaberitel terve kümnendi, enne kui avalikkuse ette jõudis. Ja kui jõudis, sõnad kannavad. Oh, kuidas kannavad! Ületades põlvkondi ja geograafilisi piire. Tsiteerides Cohenit: "Selles [laulus] ei ole ühtegi katteta rida!" ("There's not a line in it that I couldn't defend").9 Sõnad, mis küpsesid koos nende loojaga, kannavad.

Ent ka meile palju lähemalt on näiteid, kuidas sõnadele tuleb anda aega – kõigel on oma õige aeg ja koht. Urmas Vadi kirjutas teost "Neverland" viis aastat.10 2019. aasta dokumentaalfilmis Marju Lepajõest "Päevade sõnad", avaldab Lepajõe sügavat austust kirja pandud sõnadele:

"Kõigepealt tuleb panna iga raamat tõmbama, sest kohe lugeda on primitiivne. Sa pead vähemalt aasta otsa talitsema ennast. Ta peab tõmbama nagu hea tee või kohv. Ta peab seisma. Ta peab harjuma teiste raamatutega astuda sellesse kontakti. Ja siis ühel hetkel … see võib toimuda kümne aasta pärast, ma võtan ta ja erutus on meeletu. Tõesti!" 11

Tarbimisühiskond on kõige enam kahju teinud just sõnadele, muutes suure osa neist tühjadeks, pelgalt olme-emotsionaalsusest kantud hõigeteks. Verbaalseks kiirtoiduks. Kui palju paisatakse iga päev ühismeediasse talletamiseks nii sõnas, pildis kui videos emotsiooni ajel tehtud hõikeid, mis ei oma isegi selle postitajale pärast ära hõikamist tähtsust ja vajuvad unustusse. Ometigi võtab see kõik ruumi ja kurnab nii vaimu kui loodusressursse.

Oma kodu koristatakse usinalt ja sorteeritakse prügi, ent unustatakse koristada aastate jooksul veebi ladestatud hõikereostust. Kujundlikult võiks valimatut digihõigete mahajätmist ühismeediasse käsitleda metsas prügi maha loopimisena – kuna oma digiprügi ei nähta, siis kerge on seda sinna kuhjuma unustada.

Üks parimaid eeskujusid mulle on akadeemiline kolleeg, kes leiutas enda jaoks 10 pildi reegli, kui teeb reisil pilte, siis maksimaalselt kümme. Kui tahab juurde teha, tuleb mõni varasem ära kustutada. Iseenesest pole halb mõte, kui ka ühismeedias oleks inimestel X-s (endine Twitter) 3000 või 10 000 säutsu asemel 10 säutsu – et uut teha, kustuta mõni varasem ära.

 reostus

Ilmselt pole väär väide, et inimkonna kasvav tähelepanuvajadus hävitab loodust. Milline on inimese tähelepanu­vajaduse hind loodusele? Statista prognoosi kohaselt on 2027. aastaks maailmas üle viie miljardi ühismeedia kasutaja.12

Sotsiaalse süsinikujalajälje tekitamisse annavad panuse nii asjaolu, et kõik meie seadmed vajavad elektrit ja laadimist, ent veel enam tõik, et kõik meie veebi üles laetud postitused, pildid ja videod vajavad säilitamist. 2023. aasta detsembri seisuga on maailmas ligi 11 000 andmekeskust, neist umbes pool paikneb USAs.13 Kasvav nõudlus andmekeskuste järele kasvatab seega ka digisõltuvusest tekkivat sotsiaalset süsinikujalajälge.

Tarkvaraettevõte Greenspector (vt tabelit) on välja arvutanud, et keskmine Tiktoki kasutaja toodab ühes aastas 185 km autosõidu jagu CO2.14 Kui aga kodanikul on lisaks Tiktokile veel harjumus ette võtta Youtube, Instagram, Facebook jne, võib aastane kilometraaž juba 1000 kilomeetrini küündida.

Maailma Majandusfoorumi (World Economic Forum, WEF) andmetel on 65 e-kirja saatmine süsinikujälje poolest samaväärne ligi ühekilomeetrise autosõiduga.15 Väidetavalt neelab üksainus Portugali vutistaari Ronaldo Instagrami-postitus oma 240 miljonile jälgijale sama palju energiat kui kümme Suurbritannia majapidamist terve aasta jooksul.16 Seega, mida enam jälgijaid sul ühismeedias on, seda suurema sotsiaalse süsiniku­jalajälje sa ka tekitad.

Kestlikkusest ja keskkonnahoiust rääkides võib sagedasti kohata vastandusi stiilis "meie oleme head, teie olete halvad". Kuid kliimakriisis on vaja märgata ka ühismeedia panust kliimakriisi süvendamisse. Täpsemalt, milline on hõikereostuse hind loodusele. Tasub kuvada suurt pilti – kõrvuti tossavate korstnate ja autodega teeb vaikselt kahju "nähtamatut tossu" ajav hõikereostus.

Põnev on jälgida, kuidas viimastel aastatel on nii üksikisikud kui ka institutsioonid võtnud endale eesmärgi saada kestlikumaks, suunates rohkem tähelepanu energiatõhususele ja taaskasutusele. Samal ajal suureneb aasta-aastalt sotsiaalne süsinikujalajälg – paradoksaalselt ka nende postituste tõttu, kus rõhutatakse looduse hoidmist.

Vähem postitades teeme loodusele tõelise teene. Kõige suurem kingitus loodusele on oskus vaikida, kui meil pole midagi tähtsat öelda. Oskus täita tähelepanuvajadust ja peletada igavust muul viisil kui sotsiaalse süsinikujalajälje suurendamisega. Raamatute lugemine, jalutuskäigud või aeg-ajalt ka vajaliku sisemonoloogi pidamine on loodusele hindamatu kingitus.


1 Matteo Salis, Francesco Cinquegrani, Michele Colace, The environmental cost of being selfiesh. – www.core-econ.org/blog 15. VII 2019.
2 Mihkel Mutt, Joseph Knechti lootuste luhtumine. Märkmeid neoinfantiilsusest. – Looming 2015, 11.
3 Nicholas Carr, The Shallows: What the Internet is Doing to Our Brains. W. W. Norton, New York 2010. Nicholas Carr, Triiv madalikule. Mida Internet meie ajuga teeb. Tlk Tiina Randus, toim Triin Olvet. Äripäev, Tallinn 2012.
4 Logan E. Annisette, Kathryn D. Lafreniere, Social media, texting, and personality: A test of the shallowing hypothesis. – Personality and Individual Differences, 2017, 115, 154–158.
5 Paul Trapnell, Lisa Sinclair, Texting frequency and the moral shallowing hypothesis. Poster presented at the annual meeting of the Society for Personality and Social Psychology, New Orleans, LA 2013.
6 Logan E. Annisette, Kathryn D. Lafreniere, Social media, texting, and personality: A test of the shallowing hypothesis. – Personality and Individual Differences, 2017, 115, 154–158.
7 Logan E. Annisette, Kathryn D. Lafreniere, Social media, texting, and personality: A test of the shallowing hypothesis. – Personality and Individual Differences, 2017, 115, 154–158.
8 Daily time spent on social networking by internet users worldwide from 2012 to 2023. Statista 2024.
9 Brad Wheeler, A touchstone for troubled times, Leonard Cohen's Anthem took its own sweet time to happen. – Globe and Mail 30. VI 2020.
10 Mari Klein, Siim Lõvi, Kirjanduspreemia nominent Urmas Vadi: kirjutasin "Neverlandi" kokku viis aastat. – ERR 13. II 2018.
11 Vallo Toomla, Marju Lepajõe. Päevade sõnad. 2019.
12 Number of social media users worldwide from 2017 to 2027. Statista 2023.
13 John Minnix, 105 Data Center Stats You Should Know In 2024. – Brightlio Blog 18. XII 2023.
14 Yosr Ben Ammar, What is the environmental footprint of social networking applications? – Greenspector 21. VI 2023.
15 A guide to your digital carbon footprint – and how to lower it. World Economic Forum 2021.
16 Lara Schreurs, Laura Vandenbosch, Should I post my very best self? The within-person reciprocal associations between social media literacy, positivity-biased behaviors and adolescents' self-esteem. – Telematics and Informatics 2022, 73.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: