Novembris juhtisin tähelepanu, et 2023. aastaga lõpeb Eestis Euroopa Liidu tugi pikaajalise kaitstud töö teenusele, ning muretsesin, kas meie valitsusel on seda teenust kasutavate ja sellest sõltuvate inimeste jaoks olemas ka edasine plaan, mis ulatub aastavahetusest kaugemale.

Nüüdseks on selge, et mure oli põhjendatud ja mingit tegevuskava tegelikult ei ole. Veelgi enam, nüüd on laual ka sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuste reform, mis puudutab rohkemaidki inimesi, ent lahenduste pähe pakutakse üksnes silmamoondust.

Pikaajaline kaitstud töö asendub eimillegagi

Pikaajaline kaitstud töö on mõeldud inimestele, kes ei ole ega hakka kunagi olema täielikult töövõimelised, kuid kes siiski soovivad ja suudavad nende erivajadusi arvestava töökeskkonnas ühiskonda panustada, leida omale koht ning elule mõte. Erivajadust arvestav töökeskkond tähendab muu hulgas piiratud tööaega ning pidevat juhendaja olemasolu.

Kaitstud töö teenust kasutas aastatel 2016–2023 üle 2000 inimese, ainuüksi möödunud aasta suve seisuga oli sellega seotud veidi rohkem kui 400 inimest. Vähestel juhtudel olid nende seas liikumis- või nägemispuudega, aga enamjaolt (76 protsenti) mõne psüühikahäire või liitpuudega inimesed. See tugiteenus oli nende võimalus ühiskonnaelus aktiivselt osaleda.

Nüüdseks on teenuse pakkumine lõpetatud ja tublimad suunatud töötukassasse. Kuna tegemist pole sisult ega vormilt tööturuteenusega, siis pole töötukassa mingigi kandi pealt selle pakkumiseks õige koht. Pikaajalise kaitstud töö teenuse tarbijad ei hakka ajapikku vajama vähem tuge, rääkimata avatud tööturule jõudmisest. Nad on ja jäävad vajama kaitstud töökeskkonda koos pideva juhendamisega.

Näen, et valitsuse plaan ongi laias laastus saata inimesed oma vajaduste kindlaks määramiseks kohalikku omavalitsusse, sotsiaalkindlustusametisse, tervisekassasse või töötukassasse ilma, et ühelgi nendest asutustest selliste inimeste jaoks mingi lahendus välja töötatud oleks.

Sihitu solgutamine erinevates ametites

Põhimõtteliselt on inimesed, kelle jaoks varem eksisteeris toimiv süsteem, määratud sihitule solgutamisele erinevates ametites, mille tulemusena saab etendada nendega tegelemist, aga millel ei ole määratud ealeski sihile jõuda.

See on alles algus. Uus sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse reform on sarnase Potjomkini küla ehitamise võtnud ette palju suuremalt. Nimelt soovitakse sotsiaalse rehabilitatsiooni korrastamise loosungi all see teenus sisuliselt ära kaotada ning suunata need inimesed niigi ülekoormatud tervishoiusüsteemi, kus ei ole selleks aega, raha ega vastava väljaõppega inimesi. Puudega inimeste diagnoosimine ja teenustele suunamine surutakse perearstide kaela. Lastega aga peaksid edasi tegelema koolid. Me räägime umbes 10 000 inimesest aastas, kellest üle poole on lapsed.

Selge on see, et senine süsteem on abivajaja jaoks keeruline, kuid lahendus ei saa olla süsteemi uisapäisa maha lammutamine ning inimeste suunamine tupikusse, kust vajaminevat teenust ei leia oma varasemal kujul ka kõige parema tahtmise korral.

Plaan jagada kõik seni toiminud teenused laiali erinevate valdkondade vastutusalasse võib töötada tabelis, aga mitte reaalses elus. Tervishoiusüsteem ägab selletagi ressursipuuduses, õpetajad töötavad üle ning omavalitsustel lasub järjest rohkem vastutust. Lisarahastust ei terenda aga kuskilt.

Oletame siiski, et valitsus soovib päriselt sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kasutamist lihtsustada ja tõhustada. Sel juhul tuleks alustada kahest peamisest sammust.

Esiteks tuleks tuvastada, kus täpselt peituvad senised vajakajäämised. Kui palju ja kus esines sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse puhul tööde dubleerimist, inimeste asjatut solgutamist ja ebaselgust. Just analüüsist tuleb iga probleemi puhul alustada, mitte kogu tervik korraga õhku lasta ainult seetõttu, et sotsiaalministeerium ei ole suutnud või tahtnud teenuse mõju hinnata ja analüüsida.

Teine oluline etapp on kaasamine. Konkreetsete probleemide selgeks tegemisel ja lahendamisel peab nõu pidama inimestega, keda need otseselt puudutavad. Seegi on jäetud tegemata. Puuetega inimeste esindusorganitega pole küsimusi arutletud. Lahenduskäigud uueks eelnõuks sündisid hoopis valgustatud kabinettides nii otseses kui ka piltlikus mõttes. Isegi samas majas tegutsev tervishoiuminister ega teised ministeeriumid ei teadnud sotsiaalkaitseministri plaanist.

Lükkame teiste kaela või ei tee üldse

Niisiis paistab, et pealiskaudse hinnangu põhjal tahetakse lammutada kogu toimiv teenus ning suunata see juba niigi ülekoormatud süsteemi. Ehk kui Euroopa meie sotsiaalteenuseid enam ei rahasta, siis lükkame oma ülesanded sujuvalt teiste kaela ja selle käigus teenus sisuliselt olematuks lahustub. Meie riigijuhid lahendavad probleeme seesuguselt, tundub mulle.

Kõige räigem on see, kuidas valitsus lajatab taoliste kirvestega just ühiskonna kõige nõrgemate pihta. Nendel ei ole aga jaksu ega oskusi saata enda seast aktiviste õigust nõudma või lobitööd tegema. Nii ei järgne ka valitsuse elukaugetele otsustele valju ühiskondlikku protesti. See valu jääb lihtsalt nende kannatavate inimeste sisse, ilma et üldsus sellest teaks.

Toimetulekuraskustest või puuetest hoolimata on ka nemad inimesed. Nad elavad ja tunnevad, isegi kui nende keha ja vaim ei tööta päris selliselt, nagu me harjunud oleme. Ja neil on rõõm sellest, kui nad saavad mõningase abiga ka ise ühiskonnas osaleda ja sellesse panustada.

Tulen lõpetuseks tagasi kaitstud töö kaotamise juurde. Ka meie ühiskond maadleb järjest enam probleemiga, et meil on lihtsaid töid, mida mitte keegi enam teha ei taha, nii et hakka või kolmandatest riikidest töölisi sisse tooma. Aga need inimesed on meil endal siin olemas.

Seega, kui te ei märka enam lihtsamate tööde peal erivajadusega inimesi, siis pole kahjuks asi selles, et nad oleksid ootamatult terveks saanud. Nad on lihtsalt suletud koduseinte vahele või hooldusasutuste uste taha. Silma alt ära. Nagu nõukaajal.