Oma olemuselt on kaitstud töö suunatud neile erivajadustega inimestele, kes ei ole suutelised püsivalt töötama tavatöökohtadel, kuid on juhendamisel siiski võimelised tegema mõtestatud tegevusi ning looma läbi töö väärtust.

Astangu kutserehabilitatsiooni keskus pakub praegu kaitstud töö võimalust 28-le inimesele. Keskuses tegime esimesed katsetused kaitstud töö vallas juba 2007. aastal. Alustasime lihttööga, erinevate esemete pakendamise ja komplekteerimisega. Teeme seda siiani. Enamasti allhanke korras tehtud töid on võimalik leida ka kauplustest.

Alates 2009. aastast lisandus puutöötuba, kus valmivad lõikelaud, pannilabidad, võinoad, maitseainekastid, lastemööbel ja puidust meeneid. 2016. aastal avasime kolmanda töötoa, kus keskendume käsitööle. Siin valmivad jõulu- ja õnnitluskaardid, vilditud ja keraamilised tooted, raskustekkide sisud. Samal aastal saime oma tegevused viia kogu ulatuses sotsiaalkindlustusameti rahastavale teenusele. Varasemalt pidime tegevusi rahastama erinevatest projektidest. Nii saime kindluse julgemalt tegutseda.

Astangu keskuses käivad kaitstud tööl nii psüühikahäire kui ka intellektipuudega inimesed. Töö tegemine annab neile sihi liikuda õnnelikumalt edasi elus, milles niigi on takistusi rohkem, ja annab julguse elada lootusrikkamalt parema ja tervema tuleviku nimel. Ega asjata öelda, et elule ei suuda kunagi käega lüüa inimene, kes teab oma vastutust teda ootava töö või teda ootava armastava inimese ees. Kes enam ei suuda uskuda tulevikku, oma tulevikku, on kadunud hing.

Oleme järjepidevalt analüüsinud, milline on kaitstud töö mõju meil töötavatele inimestele. Viimati uurisime seda käesoleva aasta septembris. Selgelt tuleb välja viis suuremat mõju: tervise paranemine või hoidmine, toimetuleku kasv, suurem sotsiaalsus, oskuste paranemine ja lähedaste väiksem hoolduskoormus.

Pooled kõikidest vastanutest (psüühikahäirega inimestest koguni 70 protsenti) tundsid ennast tervemana võrreldes ajaga, kui nad veel kaitstud tööl ei käinud. Samal ajal ei leidunud kedagi, kellel oleks töötamise vältel tervis halvenenud. Üks töötajatest kirjutas: "Saan tunda ennast taas selle inimesena, kes olin, kui mul invaliidsust ei olnud."

Varasemast analüüsist on näide, kus enne kaitstud töö teenusele tulekut käis inimene kahe aasta jooksul 17 korda statsionaarsel ravil, tööle asumise järel aga arstide juures käimine lakkas. Näeme selgelt, et kaitstud töö aitab riigil vähem koormata niigi juba ülekoormatud meditsiinisüsteemi. Rahastades kaitstud töö teenust – sõltuvalt inimesest jääb toetuse suurus 100-300 euro vahele kuus – hoiab riik tegelikult kulusid rohkem kokku.

Toimetuleku olukord paranes suurel enamusel ning eriti märkimisväärselt üksi elavatel (80 protsenti). Väike töötasu aitab katta igapäevaseid vajadusi nagu (kvaliteetsem) toit, ravimid, uued prillid, meelelahutus. Samuti saab inimene tunda ennast iseseisvamana ja tal on vabadus ise endale asju osta. Osal, kellel on pered, ei ole raha teenimine nii oluline kui võimalus sotsialiseeruda.

Vastanute seas ei olnud kedagi, kes oleks öelnud, et nende sotsiaalsus oleks kahanenud, see oli vaid kasvanud (82 protsenti) või jäänud samaks (18 protsenti). Rõhutati, et läbi kaitstud töö on leitud uusi sõpru, kasvanud on enesekindlus ning suhtlemise julgus, töökaaslastega veedetakse aega ka tööväliselt. Südantsoojendav oli leida uuringu ankeedist vastaja kommentaar: "Olen juba oma võitlemises kogelemisega märgatavaid edusamme teinud, räägin julgemalt."

Mitte ühelgi vastanud ei olnud oskused kahanenud, vaid neid oli juurde tulnud iseseisvamaks eluks ja töötegemiseks. Tunti rõõmu võimest kiiremini töötada, ise süüa teha ja tööseadmeid käsitleda. Kõik see annab võimaluse kogeda inimesel eduelamust, mis aitab hoida vaimset tervist.

Ligi kolmandik vastajatest tõi välja, et kuna nad saavad viibida turvalises keskkonnas, siis on nende lähedasel võimalik käia tööl, pidamata nende järele vaatama. Tunti rõõmu, et ei olda oma lähedasele koormaks.

Samuti uurisime, mis juhtub kaitstud töö tegijaga, kui teenus 2024. aastal enam ei jätku. Teenuse lõppemine tähendaks enamikule koju jäämist, mis tooks kaasa nii toimetuleku kui ka tervise halvenemise. Vastustest kõlas läbi meeleheide: võin pudeleid minna korjama; jään oma probleemidega üksi; ei tea, mis saab; psüühiline seisund halveneks, tasapisi iseseisev toimetulek väheneks, kuni igapäevane toimetulek poleks võimalik. Ka tõid osa välja, et nende lähedased peavad kas osaliselt või täielikult loobuma seetõttu tööl käimisest.

Astangu keskuse jaoks tähendaks teenuse lõpp, et 2007. aastast üles ehitatud allhangete ja müügivõrgustik langeks kokku. Samuti peaksime sulgema 2022. aastal toodete müügiks loodud e-poe ning koondama kompetentsed ja pika kogemusega töötubade juhendajad. Kui hiljem püüame tööteenust uuesti käivitada, tuleb hakata kogu ahelat taaskord nullist üles ehitama.

Vältimaks süsteemi kokku kukkumist oleme avaldanud koos teiste kaitstud tööd tegevate asutusega sotsiaalkindlustusametile soovi pakkuda 2024. aastal uut pikaajalist kaitstud tööd asendavad töötamise toetamise teenust. Seadusandlus seda hetkel ei võimalda. Riigikogus said alles alguse arutelud. Loodame, et hoolimata keerulisest tööolustikust suudetakse seadusemuudatus kiirelt vastu võtta ning muudatus jõustub aasta algusest. See oleks suureks sammuks edasi, et lahendada tekkinud probleem erivajadustega inimestele tööteenuse pakkumisel.

Õhku jääb jätkuvalt mure, et kes ikkagi saab uuele töötamise toetamise teenust. Pikaajalisel kaitstud tööl on hetkel üle 400 inimese. Sotsiaalkindlustusamet on hinnanud, et uut teenust vajab 300 inimest. Sotsiaalministeerium näeb samal ajal võimalust pakkuda rahastust 170-le inimesele, mis tähendab, et kõik ei saa enam teha jõukohast tööd turvalises ja tuge pakkuvas keskkonnas koos juhendaja abiga.

Ei tea ka meie Astangul, mitmele oma 28 kaitstud töö tegijast saame tulevikus töötamist võimaldada ning kuidas korraldada töö vähem kui kahe kuu pärast. Ootame arenguid. Meil on olemas plaan B, aga juhina ei paku see rõõmu.

Psüühikahäire või intellektipuudega inimestele on võimalus tööd teha eluliselt tähtis. See annab paljudele neist sihi ja elu mõtte. Riik ei tohiks kannatusi juurde tekitada, sest elu on neile juba niigi liigselt kannatusi valmistanud. Riigieelarve mõistes ei ole pealegi kõne all suured summad.

Fjodor Dostojevski ütles, et inimene harjub kõigega, aga ta ei täpsustanud, kuidas see harjumine käib, millise kannatuse hinnaga. Jättes haavatud inimesed abita, on hind see, et inimesed istuvad vaikivate kannatajatena üksi haige ja murtuna kodus voodiserval. Minu arvates on selline hind ebainimlik ja sellel ei tohi lasta juhtuda.