Urmas Viilma: palve on tegu – 500 aastat emakeelset meieisapalvet

On tähelepanuväärne, et just meieisapalve on esimene pikem tekst, mis eestikeelsena vääris viiesaja aasta eest kirja panemist, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma.
Käesoleval aastal võime tähistada 500 aasta möödumist meieisapalve esmakordsest eestikeelsest kirjapanekust Is(s)a mede palvena aastatel 1524–1532 koostatud Kullamaa käsikirja ehk Kullamaa vakuraamatusse. Soliidses nahksete klappkaante ja vasest lukkumitega köites Kullamaa vakuraamatu käsikirja avastas 1923. aastal Tallinna linnaarhiivis vanu käsikirju uurinud ajaloolane Paul Johansen.
"Wackenbuch von Goldenbeck" (Kullamaa vakuraamat) on üks vanemaid Eesti kultuuriloo mälestisi. 144-leheküljeline kogumik sisaldab alamsaksa- (osalt ladina-) keelseid tekste, sealhulgas terve hulga eestikeelseid koha- ja isikunimesid, üksikuid eestikeelseid sõnu, ühe eestikeelse täislause ja päris käsikirja lõpus kolm eestikeelset usulist teksti: meieisapalve (Pater noster), Maarja tervituse (Ave Maria) ja usutunnistuse (Credo).
Põhilise osa oma aktiivsest elust Saksamaal vaimulikuna eestlastest pagulasi teeninud Toomas Põld on Kullamaa vakuraamatut nimetanud oma 1996. aastal Tartu ülikoolis kaitstud magistritöös Kullamaa katekismuseks.
Toomas Põllu sõnul on eestikeelsed märkmed vakuraamatusse kantud kahe erineva isiku käekirjaga. Üks neist oli aastatel 1524–1528 Kullamaal preestrina teeninud Johannes Lelow. Teine eestikeelsete märkmete tegija oli Konderth Gulerth, kes oli Johannes Lelowi järeltulija Kullamaa preestri ametis.
Kullamaa katekismus on valminud ajal, kui reformatsiooni tuuled olid jõudmas Eesti- ja Liivimaa aladele ning evangeelsed jutlustajad olid asunud aktiivselt tegutsema esmalt Tallinnas ja Tartus, peagi ka ärksamates ja uuendusmeelsetes maakogudustes.
Üheks reformatsiooniga kaasnenud muutuseks oli jumalasõna kuulutamine rahvakeeles. Sel ajal Rootsi krooni alla kuulunud Eesti aladel oli preestritel kohustus viia maarahva seas läbi regulaarseid küsitlemisi, et välja selgitada, kui teadlikud on eestlased usust ja kas nad oskavad palvetada.
Küsitlemisega käis kaasas ka õpetamine. Selleks oli vaja maarahva keelde tõlgitud alustekste. Esimesed palvetekstid, sealhulgas meieisapalve, said võõrast rahvusest ja võõrast keelt emakeelena kõnelenud vaimulike poolt kuulmise järgi eesti keelde ümber pandud. Seejärel ka kohmakas keeles kirjalikult üles tähendatud.
Kui viiesaja aasta tagust Kullamaa katekismuses leiduvat meieisapalve teksti täna lugeda, ei ole sellest esmahetkel võimalik aru saada. Tähelepanelikult süvenedes ja meieisapalvet peast teades tunneb aga koduse palve järgnevas tekstis ära:
Ys(s)amedeYs(s)amede, kes s(s)zynna olle taywasPohutut on s(s)zynnu nümmüThulkut s(s)zie s(s)zynnu rikusS(s)zatku s(s)zynnu tachtmus(s)z (kut) taywas nynck ma es(s)zeAnna meütte tennenü yckepewüne leybpnynck heytka andex meye wollkat:nünda kut meye Andex annama meütte wollalys(s)th Was(s)taelle s(s)zättyt meyttyt kurüa Ochachtus(s)zeerenes s(s)attka meüt kuryas(s)thAmen.(Meieisapalve kohandatud ümberkirjutus trükisest "Meieisapalve Kullamaa käsikirja järele" (Toomas Põld, Kullamaa katekismuse lugu, Tartu 1999))
On tähelepanuväärne, et just meieisapalve on esimene pikem tekst, mis eestikeelsena vääris viiesaja aasta eest kirja panemist. Arvestades meie maailmajaos, sealhulgas Eestis valitsevat sügavat rahutust ja meelehärmi ning meenutades meieisapalve esimest eestikeelset kirjapanekut, kutsub Eesti Kirikute Nõukogu suurel neljapäeval, 28. märtsil kogu Eesti rahvast veerand tundi enne keskpäeva, kell 11.45 peatama minutiks oma päevarütmi, et mõttes või häälega, üksi või koos teistega lugeda meieisapalve.
Meieisapalve sõnad on omased kõigile kristlastele, kuid äratuntavalt tuttavad ka väga paljudele kirikukaugetele inimestele. Kõigile jõukohane armastusega tehtud meeleparanduse tegu on lugeda ühiselt meieisapalvet eriliselt rahu palvena. Oleme kuulnud, et mõeldud mõtet nagu ka häälega välja öeldud sõna saab pidada teoks. Seda kindlamini on sügavalt südamest Jumala poole tõusev palve tegu. Saagu meieisapalve palvetamisest sel aastal eriline rahu tegu.
Kommentaar ilmus algselt ajalehes Eesti Kirik.
Toimetaja: Kaupo Meiel