Möödunud aasta lõpul kirjutasin ERR-i portaalile kolumni "Jälle need kibestunud keskealised mehed", milles ma tsiteerin ühte oma kunagist doktoranti, kes mulle ütles: "Teatud meestel on tunne, et neilt on vaip jalge alt ära tõmmatud, neil pole toimetulekustrateegiat. Ja siis neid veel stigmatiseeritakse, ega meeldiv pole, kui sinu kohta vehm öeldakse."

Mis mind imestama pani, oli see kui emotsionaalset vastukaja sai sõna "vehm" ühekordne kasutus kirjutises. Armastatud loodusajakirjanik ja metsapäästja Mihkel Kunnus kirjutas mu kolumnile näiteks mitu korda pikema vastulause, milles ta kasutab sõna "vehm" vähemalt kuus korda. Peale selle oli ütlemisi ka sotsiaalmeedias.

Hiljuti sain jälle aru, et sõna "vehm" on ääretult emotsionaalselt laetud. Pooliroonilise postituse eest, kus see sõna sees oli, nimetas üks kommentaator autorit geiaktivistiks. Mulle on igasuguseid silte külge pandud, aga vaat seda küll mitte. Ma siis küsisin, et mispärast geiaktivist? Vastuseks tuli, et ainult geiaktivistid kasutavad seda sõna. Sain jälle targemaks, ise poleks sellise asja peale tulnudki.

Millest ma aga kunagi pole aru saanud, on agressiivne emotsionaalsus, millega mõned valged pigem keskealised ja pigem heteroseksuaalsed mehed terminile "vehm" reageerivad. Aga hinge see mõnele läheb. Mulle on enam-vähem alati külgi mööda maha jooksnud see, kui mulle mõni silt külge pannakse. Kusjuures sildistatud on mind väga vastandlike siltidega. Nii on mind sõimatud nii russofoobiks kui ka Kremli-meelseks, kommunistiks ja natsiks. Geiaktivist öeldi mulle esimest korda.

Kui ma õigesti aru saan, siis termini "vehm" leiutamise ja kasutussetoomise au kuulub filosoof Margus Ottile, kellelt ilmus 2019. aastal kultuurilehes Sirbis kolmeosaline essee, milles ta siis kirjutas, et mida endast valge eesti heteromees, mille esitähtedest ka "vehm" moodustati, endast kujutab. Tema meelest. Ütleme, et eks see kolmeosaline kirjutis oli parasjagu lõikav küll.

Vehm on keskkonnavaenulik. Huvitav mõte oli see sulguvast identiteedist ja oma kindlate ettekujutuste maailmas elamisest. "Vehmandus ehk sulguv identiteet tugineb esmajoones kujutlustele ja lugudele, imaginaarsusele ja fabuleerimisele. Oluline pole siin mitte niivõrd see, kuidas inimeste ja maailmaga tegelikult on ..., vaid üksnes see, kuidas on minu kogukonnaga (ja sedagi vaid üldjoontes)," kirjutas Ott.

Oli veel teisi huvitavaid mõtteid. Näiteks see, et vehmad süüdistavad teisi ühiskonna lõhestamises, ehkki tegelevad sellega ise. Mulle meeldis Otti udukudumise kontseptsioon. See tähendab "afektiivselt laetud" sõnade igale poole toppimist. Sellised nimed ja sõnad nagu "Stalin", "küüditamine", "Soros", "tsensuur", "diktatuur". Ka väidab Ott, et vehmanduse üks tunnus on "teiste-vaenamine". Silmas on peetud neid gruppe, kes kuidagi kindlakskujunenud maailmas eristuvad, näiteks feministid.

Minu maitse järgi on see kolmeosaline essee liiga pikk ja rohkesõnaliselt kirjutatud, huvitav on aga see, et ta suutis tuua eesti keelde ja üldkasutusse uue termini. Termini, mis on nii laialt levinud, et enamik selle kasutajaid või selle peale reageerijaid isegi ei aima, et sõna pärineb mitte väga ammusest artiklist kultuurilehes, mida loeb ainult teatud (ja minu meelest ka suhteliselt kitsas) kildkond.

Nii võttes on Margus Ott hakkama saanud millegagi, millest iga teadlane kusagil südamepõhjas unistab, ta lõi pooljuhuslikult ja poolenisti kogemata midagi, mis jätab maha soliidse ja pikaajalise jälje.

Kusjuures eriti raske on luua uudissõnu nii, et need üldrahvalikku kasutusse lähevad. Keeleuuenduse ajalugu on Eestis pikk ja soliidne, aga on kerge näha, et reeglina kukuvad uudissõnad läbi ega jõua kasutusse. Või nõuab nende kasutusele võtmine pikka ja vaevalist protsessi, mille taga on lisaks riiklike institutsioonide tugi.

Väga hea näide on näiteks sõna "manus", mida tänapäeval praktiliselt kõik eestikeelses arvutimaailmas kasutavad, ent mida 1990. aastatel mitte just eriti vaimustusega vastu ei võetud ja pikka aega justkui vastu tahtmist kasutati. Arvestades sõna "vehm" üldrahvalikkust, siis mind täitsa huvitab, et kas kunagi hakkab ilmuma ka uuringuid selle termini tähendustest ja retseptsioonidest, kas selle peale ehitatakse üles uusi semiootika, semantika või lingvistika teooriaid.

Tegelikult pole vehm lahtiseletatuna ju midagi halba. Valge eesti heteromees. Mida laias laastus enamik meessoost eestlasi ka ju on. Mille peale tuli mul kunagi idee, et kuna vehm on nii emotsionaalselt – ja just negatiivselt emotsionaalselt – laetud, siis võiks selle asendada millegi positiivsega.

Tehm ehk tõeline eesti heteromees. Tehm võiks olla vehma vastand. Tõeline mees on minu jaoks midagi nagu Tom Jones. Hüpermaskulinne, kindlustunnet sisendav, karismaatiline, turvatunnet tekitav. Sellise tegelase puhul pole poolenisti lahtinööbitud särgi vahelt väljapaistev karvane treenitud rind mitte maitsetuse, vaid usaldusväärsuse tunnus. Ta on maa sool, ühiskonna vundament.

Siiski pole ma kindel, et ma siin ühe kirjutisega Margus Otti seljatada suudan ja uue üldrahvaliku populaarse termini loon. Aga seda näitab juba elu.