"Tema – pilk sihikukirbule naelutet / sõrm päästikul / tumma käsutäitjana/tapatööks valmis / Ainult hetk veel jäänud/ ja..." Nii kirjeldas noor ja entusiastlik Kalle Muuli oma luuletuses "Ballaad sõdurist" (ilmus Nooruse 12. numbris 1984. aastal) Saksa "fašistlikku röövvallutajat". Tuimale ja tundetule fašistlikule mõrtsukale vastandas ta eestlast: "Sina – noor nagu töörahva võim mida kaitsed / taskus naabritüdruku pilt / ja kolmeks murtud lahkumiskiri / mõtteis surmahirm kõrvu / tasumistahte ja sooviga elada".

See tüüpiline Nõukogude nomenklatuurne propagandaluuletus on hea näide demoniseerimisest ja selle näitena olen ma teda kasutanud ka õppetöös. Sakslased on siin ülivõrdeliselt halvad ja eestlased ülivõrdeliselt head. See on õpikunäide, kus Teine (The Other) on kujutatud üdini negatiivse ja ebainimlikuna, peaaegu isegi antiinimesena.

See luuletus tuli mulle meelde kui, ma kuu või rohkem tagasi lugesin septembris välja tulnud raamatut nimega "Suur rohepesu käsiraamat", mille autor on keemik Jüri Liiv. Asi pole selles, et raamat on täis vigu, kaheldavaid argumente, asjatundmatust ja igat masti jaburdusi. Asi on selles, et oma oopuses võtab armastatud keemik ette ka õiendada arved oma vaenlastega.

Juba üsna raamatu alguses materdab ja mõnitab Liiv veganeid. Veganid on millegipärast paljudel keskealistel eesti meestel nagu pind selles samuses kohas. Liiv pole erand. Ta väidab, et veganid on üks rohepesu vorm. Oma asjatundmatust demonstreerib Liiv veel sellega, et paneb veganitega ühte patta taimetoitlased ja homod, väites, et kuna homo olla on tänapäeval noortepärane ja popp, siis paljud veganid loobuvad veganlusest, et hakata homoks.

Lisaks saavad raamatus kütet alla moslemid, kommunistid, vasakpoolsed, venelased, feministid ja – üllatus, üllatus! – isegi incelid. Huvitaval kombel ei mõnitata raamatus naisi, muidu oleksid kõik nn kohustuslikud foobiad ühtede kaante vahele saanud.

Mihkel Kunnus, kes on ennast kuulutanud Liiva raamatu tingimusteta fänniks, kirjutas Liiva raamatu kohta Postimehes: "Igatahes peab ka tunnistama, et juba praeguseks on muutunud täiesti omaette analüüsivääriliseks kihistuseks see, kes, kuidas ja millistel põhjendustel raamatut kiidab või vaenab."

Ma olen Kunnusega täiesti nõus. Ma veidi otsisin ja leidsin kolm-neli kirjutist, mida võiks pidada "Suure rohepesu käsiraamatu" arvustuseks. Kõik on kiitvad, mõnel autoril on kõrgharidus, kõigi arvustuste autoriks keskealised mehed ja ükski neist ei maini sõnagagi veganite, homode, vasakpoolsete, moslemite ja kõigi teiste mõnitamist ning tampimist Liiva raamatus. Millest võib järeldada, et need meesterahvad kui just ei ole nõus eelmainitud gruppide materdamisega, siis ega see neid eriti ei häirinud ka.

Mul on üks endine doktorant, nutikas inimene, hea sõber, naine kusjuures, sotsioloogi taustaga, kellega mul vahest meeldib maailmaasju arutada. "Tead, Aimar, kibestunud keskealised mehed on tõusev ja täiesti ignoreeritud probleem," ütles sõber selle peale, kui olin teda natukene Jüri Liiva mustast nimekirjast rääkinud. Mina muidugi kohe küsima, et kust sõber seda võtab, et äkki on vahepeal mingi huvitav uurimus ilmunud. "Ei, ma olen lihtsalt ise osalusvaatluse korras märganud," vastas sõber sotsioloog rahulikult.

Ma olen ise samuti mingit kibestumist märganud. Samade keskealiste eesti meeste seas. Enamasti sotsiaalmeedias ja me kõik teame, et sotsiaalmeedia pole eriti representatiivne, aga ikkagi. Kusjuures, see kibestumine pole meisse ju geneetiliselt sisse kodeeritud. Ma enda peal nagu seda ei märka, aga näiteks Jaak Nigul võttis kunagi ühes Eesti Päevalehe intervjuus väga üheselt sõna misogüünia vastu. Et saab ju ka teistmoodi. Või kuidas?

Nojah, istusime ja arutasime sõbraga, et mis siis lahti on. Miks haritud ja edukad mehed lähevad hulluks, kui satub ette sõna vegan, või miks nad mõnuga mõned aastad tagasi jagasid Facebookis 16-aastast puudega tüdrukut mõnitavaid meeme ja videoklippe ning olid neist takkapihta vaimustuses.

"Nende meelest lähevad kõik asjad maailmas valesti," teatas sõber. Jah, nii võib olla küll, vana hea 1990. aastate matšomaailm on vaikselt muutunud. Enam ei kehti ühesed staatusesaavutamise mehhanismid ja siirdeaja ühiskonna jõulised vahendid edu saavutamiseks.

Mul on endal üks teadusartikkel jakuudi traditsioonilise maskuliinse maailma muutumisest. Kaasaegne pehmokultuur käib aga teatud eas teatud meestele närvidele. Nad ei saa sellest aru ega kiida seda ka heaks.

Mind kutsuti hiljuti ühele üritusele rääkima teemal, miks kaasaja noored ei taha töötada. Ma siis seletasin, et noored tahavad töötada, aga nende arusaam karjäärist ja tööst on muutunud, seda näitasid sotsioloogide uurimused juba kümme aastat tagasi. Kõige muu kõrval on muutunud ka tööturg – kui sulle ikkagi ei terenda eluaegne karjäär ja vaikne, ent pidev tõus ametiredelil, siis pole projekti- või grandipõhist tööd tehes mõtet ennast näljapalga eest surnuks rühmata.

Mingit kriisi näitab kasvõi see, et kui USA-s on sellise tõekuulutaja nagu Jordan B. Petersoni fännide seas väidetavalt enamasti 20-30-aastased incelid, siis Eestis paistavad domineerivat 45-aastased ja isegi kõvasti vanemad mehed.

"Teatud meestel on tunne, et neilt on vaip jalge alt ära tõmmatud, neil pole toimetulekustrateegiat. Ja siis neid veel stigmatiseeritakse, ega meeldiv pole, kui sinu kohta vehm öeldakse," arvas sõber. Muidugi pole meeldiv. Aga mida siis teha? Paneme ühiskonna vanamoodi "õigesti" toimima? Eestis on vähemalt kaks erakonda, mis selle nimel pingutavad, ehkki edutult.

Mind täitsa huvitab, kas kibestunud keskealised mehed on kuskil ka ametlikult teadvustatud ühiskondlik probleem. Eestis see veel nii pole. Niikaua aga soovitan läbi lugeda kunagise noore ja entusiastliku kommunisti Kalle Muuli ülaltoodud luuletuse sellest, kuidas maailm on mustvalge, on olemas vaid head ja halvad inimesed, meie ja nemad.