X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mihkel Kunnus: vehmad, kes uluvad koos neitsihuntidega

Mihkel Kunnus
Mihkel Kunnus Autor/allikas: Kairit Leibold / ERR

Mind täitsa huvitab, kas etnoloogiline peegli sõimamine on kuskil ka ametlikult teadvustatud ühiskondlik probleem. Eestis see veel nii pole, kirjutab Mihkel Kunnus vastuseks Aimar Ventseli mõtisklusele.

Reede õhtul, 1. detsembril käisid mul külas kõrgesti haritud sõbrad ja nagu ikka tuli jutuks hiljuti meedias kohatu. Üsna üksmeelselt kiideti Tiit Hennoste artiklit värskes Sirbis. Hennoste kirjutas seal, kuidas üsna äärmuslikke nähtusi kirjeldavaid (teaduslikke) termineid (fašism, genotsiid, trauma jne) loobitakse üha kergekäelisemalt. Ka meile tundus nii.

Üks sõber, doktorikaadiga naine, lisas veel silmade särades: "Ja vaadake, kuidas ta veel räägib! Käisin hiljuti ta juubeliüritusel, ta sai 70, aga särtsu, vurtsu ja teravust on tal rohkem kui mu kõigil teaduskonna meestel kokku!" Ta lisas siis langeval häälel: "Need on üldse parajad pehmod, isamaterjali pole kellestki, on sellised rangelt ja kramplikult kenad töllid." Kõnelenu ligineb neljakümnele ja on lastetu, sest pole isakõlbulikku meest leidnud ja on veidi kibestunud ning kipub oma meeskolleege sarjama "konsensusdildodeks" ja "galantseteks kastraatideks". Igatahes keskeakibestumus tuli teemaks.

"Aga, Kunnus, millega sa Aimar Ventseli nii välja vihastasid?" kõlas küsimus. "Ta peksab su suunal ju täitsa segast. Ütleb, et sa olla end Jüri Liiva raamatu tingimusteta fänniks kuulutanud. Ja et sa vihkavat veganeid. Kuigi, minu teada, oled päris mitu veganlust kiitavat artiklit kirjutanud." See on piinlik lugu tõesti, olin sunnitud möönma, aga ometi on siin antropoloogiline väärtus.

Süvapsühholoogiliste huvidega sõber hakkas kohe omalt mättalt analüüsima: "See, et ta teeb seda avalikult, sind nimepidi mainides ja oma nime alt, on arhetüüpselt mehelik. Ta üritab avalikult signaliseerida, et ta positsioneerub ühes väärtussüsteemis sinust kõrgemale. See on arhetüüpselt mehelik. Et ta kasutab selleks laimuni ulatuvat reputatsioonikahjustamist (reputational damage) on aga arhetüüpselt naiselik agressioonivorm, Nicki Crick on sellest hästi kirjutanud. Pinnapealsuse ajastul töötab see võte eriti hästi. Keegi ei kontrolli ta väiteid ja kõige vähem kontrollivad need, kellele sa närvidele käid, need, kes väga igatsevad su avalikku diskrediteerimist."

Noogutasime prosotsiaalselt. Huvitav on see tekst ka katseni Jüri Liiva raamatut tühistada. Sellega asetub Ventsel nende hulka, kes näevad hämmastavalt palju vaeva, et seda raamatut maha teha nõnda, et keegi seda ei loeks. Selle tunnuseks on see, et ta ei too etteheidete juurde näiteid.

Mina toon näiteid. Näiteks Ventsel kirjutab: "Ta väidab, et veganid on üks rohepesu vorm. Oma asjatundmatust demonstreerib Liiv veel sellega, et paneb veganitega ühte patta taimetoitlased ja homod, väites, et kuna homo olla on tänapäeval noortepärane ja popp, siis paljud veganid loobuvad veganlusest, et hakata homoks."

Millist lõiku Liiva raamatust Ventsel siin refereerib? Ainus võimalus on peatüki "Vesi" algus, kus Liiv näitab, et taimetoidu propageerijad paisutavad lihatoodete veekulu sel viisil üles, et arvestavad sinna sisse vihma, mis söödapõllule sajab. Ja nii saab näidata, et lihal on pöörane veekulu.

Ta toob kõrvale ühe tabeli sellest, kuidas Soomes, mida on peetud üheks veganluse kantsiks, on veganlus populaarsust kaotamas. Ja selle juurde on pillatud üks(!) irrelevantne lause: "Ilmselt on suur osa potentsiaalsetest taimetoitlastest liikunud skäärkogukonda, mis hetkel on popim ja noortepärasem." Üks lause ja kõik. Punkt. Ja vaadake, mida Ventsel sellest välja loeb: "väites, et kuna homo olla on tänapäeval noortepärane ja popp, siis paljud veganid loobuvad veganlusest, et hakata homoks." Selline "refereering" on ju lausa laim.

Kõnekas on seegi, et kvääri asemel on skäär, see näitab, et Liiv pole vaevunud üldse sellesse maailma süvenema. Ja polegi. Ja sellest ei räägita ka raamatus rohkem kui selles ühes õnnetus lauses.

Samas aga Ventsel pingutab korralikult, et jätta mulje nagu oleks Liiv peamiselt pahurast heterovanamehest kultuurisõdalane. Ja siis kirjutab Ventsel veel: "Ma veidi otsisin ja leidsin kolm-neli kirjutist, mida võiks pidada "Suure rohepesu käsiraamatu" arvustuseks. Kõik on kiitvad, mõnel autoril on kõrgharidus, kõigi arvustuste autoriks keskealised mehed ja ükski neist ei maini sõnagagi veganite, homode, vasakpoolsete, moslemite ja kõigi teiste mõnitamist ning tampimist Liiva raamatus. Millest võib järeldada, et need meesterahvad kui just ei ole nõus eelmainitud gruppide materdamisega, siis ega see neid eriti ei häirinud ka."

Tõesti-tõesti. Sest need autorid, erinevalt Ventselist, on piisava intellektuaalse aususe ja proportsioonitajuga, et ei hakka raamatu puhul rääkima asjadest, mis moodustavad sellest täiesti tühise ja kõrvalise osa (isegi "Pealtnägijas", kus seda raamatut lahati, ei tulnud see teemaks, eks).

Kusjuures mina oma arvustuses isegi mainin selle aspekti ennetavalt ära: "Nn kultuurisõda ei ole kohe üldse raamatu teema. Ometi võib arvata, et selles natukegi osalejatele mõjub raamat ärritavalt, olenemata rindepoolest. Nimelt möödaminnes – just ja ainult möödaminnes – saavad pihta nii need, kes arvavad, et metsaniitmine on mõistlik tegevus ja Donald Trump valgustatud riigipea, kui ka need, kes arvavad, et veganlus ja fossiilkütustest loobumine on võluvits. Kordan, see ei ole kuidagi raamatu kandev teema, vaid subjektiivsete kõrvalkujundite pinnaline pitsivaht."

Reputatsioonikahjustamise võttena laob Ventsel Liiva selga hunniku valesüüdistusi (ta võib põhjendatult toetuda usule, et keegi ei hakka kontrollima) ning siis seob selle assotsiatiivselt siinkirjutajaga, alustades järgmist lõiku nõnda: "Mihkel Kunnus, kes on ennast kuulutanud Liiva raamatu tingimusteta fänniks, /.../".

Ahah. Selle kena demagoogiavõttega on kõik valesüüdistused ühtlasi ka mulle kaela laotud, kas pole? Liiv on süüdi selles ja selles ja selles ja Kunnus on tema tingimusteta fänn. Mis siin ikka järeldada, eks. Mõistagi pole ka siin ühtegi viidet ega näidet. Mu arvustus Liiva raamatule pole lihtsalt pahatahtlik ja see on ka kogu "fänlus" (sellist raamatut fännata oleks umbes sama, mis Vikipeediat fännata). Ma loetlen üles hunniku raamatu puudusi, kuid kinnitan, nagu ka loodusteadlastest kriitikud, et raamat on lugemisväärne ja kõik, mis puudutab füüsikalis-keemilisi jms aspekte on igati õiged ja parimas mõttes õpikulikult lahti kirjutatud.

Aimar Ventseli laimu ja valelikkuseni kibestunud tiraad on aga nii toksiline, et isegi käesolev pedagoogitöö jätab paratamatult kehva maigu suhu (sellisel tasemel pean ma väitlema ja näitlikustama!?).

Arutasin koos oma teadlastest ja akadeemikutest sõpradega, et kust see Ventseli kibestumus laiemas, kultuuripsühholoogilisemas tähenduses võib tulla.

"Teatud meestel on tunne, et neil on vaip jalge alt ära tõmmatud, neil pole toimetulekustrateegiat. Ja siis neid veel stigmatiseeritakse. Ega meeldiv pole, kui sinu kohta vehm öeldakse või, nagu sa, Kunnus, tegid – näitasid avalikult, et Ventsel on kibestunud lahmija," arvas mu kolmas üliharitud sõber ja jätkas: "Osa selliseid mehi püüavad kohaneda nõnda, et nuusutavad tuult ja püüavad koos huntidega ulguda. Nii võibki näha meedias, ütleme, vehme, kes vehme sõimavad. Nad otsivad tunnustust neilt, keda peavad uue aja hääleks. Sest mingis tavapärases staatushierarhias neil erilist lootust pole. Ses mõttes on nad nagu keskpärased kultuurinimesed, kes kunagi kommunistidega kaasa jooksid. Kui kompetentsushierarhias üles ronida ei suudeta, siis parem kiita ja põlistada alternatiivset "progressiivsushierarhiat", sest seal on šansid paremad."

"Jah, vist küll. Võiks öelda, et see on internaliseeritud feministeerium, vehmavimma projitseerimine," noogutas teine sõber, "sest, pange tähele, kõige ägedamad vehmatajad on keskealised mehed, kes on igas mõttes keskpärased ning viimast tajudes on hakanud nn progressiivide poolehoidu lunima. Need, kes on end suutnud teostada, täiesti soost sõltumata, ei vehmata kunagi. Olgu Kersti Kaljulaid või Marju Lauristin, saati Marju Lepajõe või Viivi Luik, Aveliina Helm või Tuul Sepp. Kõige innukamad vehmatajad on olnud ikka keskpärased heteromehed, see on keskpärasuse vimm ja kibestumus".

Lisasin omalt poolt, et vimma psühholoogia on õiguslaste pimetähn. Õiguslane usub, et kui õiglus on saavutatud, siis saabub ka rahu. Aga ei saabu. Sest tajuda, et sul on halb olla, sest ühiskond on sind ebaõiglaselt kohelnud, on õige mõnus selle äratundmise kõrval, et sul on halb olla just selle pärast, et ühiskond on sind õiglaselt kohelnud, et sa oledki pelgalt keskpärane töll. Oo, siis ei tule meelerahu, vaid mürgine vimmavisin, mis on valmis kogu maailma segi peksma.

Teine sõber (doktorikraad filosoofias) lisas: "Ja see täielik refleksiooni- ja nüansimeele puudulikkus. Vaata, kuidas Ventselil on maailm mustvalge, on olemas vaid head ja halvad inimesed, meie ja nemad, kibestunud keskealised valged mehed ehk need, kes keelduvad jäägitult mustaks lugema valesid autoreid, olgu Jüri Liiv või Jordan Peterson, ja siis nemad, õilsad ja ajaga kaasas käivad. Seda isegi tagantjärele, mäletan, et kui Petersoni fenomen hakkas vaikselt siia imbuma, siis isegi Aro Velmet Vikerkaarest ja Henri Kõiv Müürilehest lubasid mõne tasakaalukama ja tunnustavama sõna tema aadressil, aga ei, see aeg on nüüd möödas. Maailm on mustvalge. Kibestunud keskealine mees on puhas negatiivsus. Jüri Liiv on jäägitu negatiivsus, Jordan Peterson on jäägitu negatiivsus ja häbi olgu õnnetuil, kes söandavad nende sõnumis midagi positiivset leida, ka nemad on sellega jäägitult määrdunud."

Siis see süvapsühholoogiliselt haritud sõber leidis, et Carl Gustav Jungi varju mõiste on siin selgitav: "Minu arust ta täiesti selgelt projitseerib oma varju, ta loeb oma puudused, mida ta vaid alateadlikult ja tõrjuvalt enesel aimab, raevukalt Teisele (The Other)."

Esimene sõber tõstis taas nimetissõrme ja nõudis tähelepanu: "Tõepoolest, kibestunud ja mustvalgestav. Aga minu arust on ka päris huvitav see, kuidas Ventsel tsiteerib selles kirjutises oma haritud sõpru. Huvitav võte. Keegi ei tea, kes on need sõbrad ja kas need üldse olemas on, aga sellise kirjutamisviisiga saab korraga teeselda suuremat sotsiaalset autoriteetsust ja ühtlasi end vastutusest vabastada. Näete, keegi nii arvab, nii on täiesti võimalik öelda ja mõelda, aga mina see ei ole. Ma lihtsalt vahendan."

"Mnjah, ei oskagi kohe öelda, kas see on rohkem kaval, alatu või argpükslik," pidin möönma.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: