Harri Tiido: Kesk-Euroopast ja Habsburgide dünastiast
Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Habsburgide dünastia. Selle suguvõsa jäetud kultuurikiht on tänini nähtav kõikjal Kesk-Euroopas ja paljudes linnades olla trahterites ülal ka keiser Franz Josephi pildid, märgib Tiido.
Kesk-Euroopa on kirju ja pidevalt muutuv piirkond. Võtan rääkida Austria-Ungari impeeriumist ja selle tuumaks olnud Habsburgide dünastiast. Ajaloolises osas tuginen Andrew Wheatcrofti raamatule "Habsburgid. Kehastades impeeriumit". Kes aga soovib lugeda selle impeeriumi lõpust, sellele võiks huvi pakkuda raamat "Habsburgide lõpp. Austria monarhia langus ja lõpp".
Põhjust Habsbugridest ja nende impeeriumist rääkida on mitu. Kesk-Euroopa nüüdsed arengud, pluss impeeriumite kui selliste arengu eripära ja ka paljurahvuselise koosluse moodustamise võlud ja valud. See temaatika on ilmselt lõputu. Kasvõi Habsburgidele pühendatud kirjatööde hulga järgi vaadates.
Austria keisririigist on tegelikult alus rääkida alates aastast 1804, kui see kujunes ühtseks riigiks. Austria-Ungarist peaks täpsem olles rääkima alates aastast 1867.
Habsburgide lugu on pikem ja nende näol on tegemist perekonna või suguvõsa või hõimu või dünastiaga, kuidas keegi soovib nimetada. Igal juhul olla nad kirjalikku ajalukku ilmunud umbes aastal 1020, kui Strasbourgi piiskop Werner ja tema vend Radbot ehitasid Reussi jõele valge torni, mis sai nimeks Habichtsburg. 11. sajandi lõpus tunnistas tollane Püha Rooma keiser selle ala asutajate omandiks ja Werneri ning Radboti järglased hakkasid seda nime kasutama endi kohta. Algul nimetasid nad end Habichtsburgideks, siis Habsbercideks ja lõpuks Habsburgideks.
Suguvõsa tõus algas madalalt, kuid oli kiire. 12. sajandi keskpaigaks olid nad juba laienenud põhja suunas Reini jõeni ja kaugemalegi, samuti lõunasse, Šveitsi. Juba siis tuli ilmsiks nende eripära – nad ehitasid vähem kindlusi ja rohkem linnu ning kirikuid. Tegemist oligi pigem õukondlaste kui sõdalastega.
Esimeseks kroonitud Habsburgiks sai 1273. aastal Rudolf, kes valiti Püha Rooma Impeeriumi troonile. See amet oli nimelt tollal valitav. Austriasse jõudsid Habsburgid sõjaväega, kuna Böömimaa tollane kuningas jätnud neile mingid Ida-Austria alad tagastamata. Keiser Rudolf jõudis Viinini ja siis andis Böömimaa kuningas alla ning loovutas Austria ning veel mitmed alad, säilitades aga enese valduses Böömimaa ja Määrimaa ehk siis nüüdisaegne Tšehhi.
Järgnesid probleemid, mistõttu keisrikroon 130 aastaks Habsburgide valdusest kadus. Vahepeal tegeles suguvõsa kujutletava impeeriumiga, rajades endale keskset rolli uues valdkonnas: kujundites, kunstis, sümbolites ja ideedes. Kindluste asemel eelistasid Habsburgid rajada ehitisi inimeste meeltes.
Nende kuvandis olid Habsburgide esiisade seas ka Caesar ja Nero. Meenutab pisut Vene tsaari Ivan Groznõid, kes lasi samuti oma dünastilise sugupuu Augustuseni välja joonistada.
Habsburgid kujundasid endile mineviku ja saatuse, mis ei sõltunud sõjalisest edust. Kuni kasvõi üks Habsburg veel elas, kehastas ta Austria Maja ehk dünastia olemust igas pisiasjas. Vahepeal jõudsid Habsburgid abieluliidu kaudu ka Hispaania troonile, kus olid poolteist sajandit. Lisaks tagati tagasi võimule pääsedes endile ka Ungari ja Böömimaa troon, seda aastal 1526, pluss veel Rumeenia troon, rääkimata Austriast ja osadest Saksa aladest.
Enne lähemasse aega jõudmist mainigem ka Maria Theresat, kes keiser Karli surma järel esitles end noore kuningannana ja omamata võimalust saada traditsiooniliseks Habsburgide monarhiks – seda oma soost tulenevalt – sai riigi emaks ehk Landesmutteriks. Tema poja Josephi ajal töötati välja ka dünastia uus teooria, mille kohaselt oldi kõigi alluvate rahvaste teenrid, kes pürgisid õnneliku riigi poole.
Ajas hüpates jõuame aastasse 1848, kui keisriks sai Franz Joseph, kuigi ungarlased teda keisirna ei tunnistanud. 1867. aastal õnnestus tal aga nendega pakt sõlmida ja Franz Joseph krooniti Budapestis. Üldse peab märkima, et mitmel korral tuligi Habsburgidele suurim oht just Ungarist.
Franz Josephi kroonimise järel kujunes välja omapärane mehhanism. Austria oli monarhias keiserlik ehk saksa keeli kaiserlich element, Ungari aga kuninglik ehk köninglich. Kirjapildis oli "k und k", kus "und" ehk sidesõna "ja" oli otsustava tähtsusega, tähistades Austria ja Ungari võrdsust uues riigis. See kahe peaga poliitiline üksus peegeldub ka kahe peaga kotkas riigivapil. Austrias oli Franz Joseph keiser, Ungari aladele jõudes muutus ta aga kuningaks.
Peaaegu oleks kotkale ka kolmas pea tekkinud. Nimelt lubas keiser 1871. aastal, et laseb end Prahas spetsiaalselt Tšehhi kuningaks kroonida. Lubadus jäi täitmata ungarlaste ja tšehhi alade saksa elanikkonna vastuseisu tõttu.
Franz Josephi valitsetud riigi üle on tublisti nalja visatud, kuid põhiseaduslikult oli see nähtus omaette. Ühtse mitmerahvuselise impeeriumi mõiste oli mõneti Habsburgide ideaali väljendus. Ja vahemärkusena seik, et iga impeeriumi elusoleku tingimus on laienemine ning see oli omane ka Habsburgidele, viimane lisandus keisririigile oli 1908. aastal Bosnia ja Hertsegoviina.
Viimane keiser Karl oli sunnitud 1918. aastal troonist loobuma, kuigi tema naine olnud räigelt vastu, sest valitseja ei saavat kunagi võimust loobuda. Karli poeg Otto oli paljude austerlaste jaoks endiselt seaduslik keiser. Alles 1961 loobus ta surve all pretensioonidest troonile. Otto oli muide Euroopa Liidu suur toetaja ja juhtis ka pan-Euroopa liikumist. Austrias kehtis kuni liitumiseni Euroopa Liiduga Habsburgidele sisenemiskeeld. See oli osa nõuetest, mis nõukaliit Austriale esitas.
Maailmas on kuulu järgi umbes 700 Habsburgide suguvõsa liiget. Nende pea on ertshertsog Karl, kes on olnud ka europarlamendi saadik ja tuntud oma Euroopa Liidu meelsete vaadete poolest. Monarhia taastamise teemal on ta ettevaatlik, öeldes, et on realist ja tegemist on lahtise küsimusega. Termin "lahtine küsimus" ollagi Habsburgide filosoofia tuum.
Suguvõsa jäetud kultuurikiht on tänini nähtav kõikjal Kesk-Euroopas ja paljudes linnades olla trahterites ülal ka keiser Franz Josephi pildid. Nii see kord impeeriumitega juba on, need võivad laguneda, kuid järellainetus võib olla väga pikk.
Allikaviited
- Andrew Wheatcroft, "The Habsburgs. Embodying Empire", 2004 (Folio Society väljaanne), orig 1995.
- John Van Der Kiste, "The End of Habsburgs,. The Decline and Fall of the Austrian Monarchy", 2019.
Toimetaja: Kaupo Meiel