Kui vaadata Euroopa poliitilist kaarti, siis on see erivärvilistest tükkidest koosnev lapitekk. Suure osa sellest võib katta ühtlase sinise värviga, tähistamaks Euroopa Liitu. See ühine värv justkui ühendab ulatusliku ala kontinendil. Et on see liit ja siis teised, kes jagunevad nendeks, kes tahaksid samuti ühise värvi alla pääseda, ja nendeks, kes ei taha.

Kuid lisaks poliitilisele kaardile on ka mentaalne kaart, millel paistavad sinise värvi alt läbi muud toonid. Laias laastus jaguneb kaart sellel mentaalsel alal Lääne-Euroopaks ja Ida-Euroopaks. Viimane omakorda jaotub veel paljude vaimus Kesk-Euroopaks ja Ida-Euroopaks. Kuid põhijaotus on siiski lääne ja ida vahel.

Poola päritolu ajaloolane Jan Zielonka on küll öelnud, et Berliini müüri langemise ja Euroopa Liidu laienemisega on ida-lääne lõhe kaotanud oma tähenduse. Kuid kas ikka on? Näib, et mitte päris. Ja mis Euroopa Liidu laienemisse puutub, siis leidub lääne poolel arvukalt neid, kelle arvates oli kogu uute liikmete vastuvõtmine idast üks suur viga.

Eks Euroopa ajaloos on lõhede temaatika olnud pikk ja ajas muutuv. Renessansiajal jooksis lõhe põhja ja lõuna vahel. Lõunas olid Itaalia kultuuri, rahanduse ja kaubanduse keskused. Põhjas aga külm ilm, arenematus ja barbaarsus.

Valgustusajastul, kui mõeldi välja termin "tsivilisatsioon", olukord muutus. Prantsusmaa ja Saksamaa kujutasid koos ümbritsevate maadega tsiviliseeritud ehk valgustatud osa Euroopast. Idapoolsed alad olid aga valgusest ilma jäetud, poolpimeduses ukerdavad ja alaarenenud.

Ajaloolane Larry Wolff märgib oma raamatus "Ida-Euroopa leiutamine", et Lääne-Euroopa filosoofiline geograafia paigutas Euroopa idaalad kuskile Aasia kanti, eraldades need mõtteliselt "päris-Euroopast". Ida-Euroopa justkui oli Euroopa ja ei olnud ka.

Kui Mozart sooritas omal ajal rännaku Viinist Prahasse, siis siirdus ta enese arvates ohtlikule barbarite maale kusagil idas, slaavi aladel. Kuigi kaardilt võib näha, et Praha on Viinist tegelikult lääne pool.

Kuid Ida-Euroopa algus neil aegadel oli ideeline, mõttetasandil. Ja sarnaselt sai alguse ka Kesk-Euroopa, Mitteleuropa. Selle nimetuse tõi esmakordselt esile sama nime kandvas raamatus 1915. aastal sakslane Friedrich Naumann. Tema jaoks oli Kesk-Euroopa saksa majandusliku ja kultuurilise domineerimise ala.

1970. ja 1980. aastatel nägid Poola ja Tšehhi dissidendid tublisti vaeva, et toonitada endi kuulumist just Kesk-Euroopasse, mitte jumala eest Ida-Euroopasse. See trend pädeb tegelikult tänini.

Ida-Euroopa koosnes nimelt muuhulgas ka Ukrainast ja Venemaast. Ja nendega ei tahtnud keegi ühes kambas olla. Aga tagasi mentaalse kaardi juurde. Kuigi Euroopa jagunemise piir kandus tublisti Itta, Huntingtoni tsivilisatsioonide piirile, ei kadunud lääne vaimusilmas ka vana piir kuhugi.

Bulgaaria politoloog Ivan Krastev on seda hästi selgitanud oma loengus College de France'is umbes poolteist kuud tagasi. Krastevi sõnul on Euroopa lääne ja idaosa inimestel erinev vaatenurk maailma asjadele.

Lääne pilk on tinglikult ökoloogiline: muretsetakse ökoloogilise jalajälje pärast ja nähakse tungivat vajadust ühistegevuseks. Levinud on kosmopoliitne mõtlemine ja populaarsed roheliste parteid. Idas valitseb aga demograafiline vaatenurk. Vormiliselt on see immigrantide vastane, kuid tegelikult hoopis muretsev kaasmaalaste massilise emigreerumise pärast. Muretsetakse rahvastiku kahanemise pärast ja peljatakse, et mujalt tulevad inimesed võtavad lahkunute koha, seades ohtu rahvuse terviklikkuse.

Üks ilmekas nähtus ongi Euroopa riikide etniline koosseis ja homogeensuse tähtsus riiklusele. Aastal 1900 oli Lääne-Euroopa laias laastus üsna homogeenne. Ida-Euroopas laiusid seevastu Habsburgide ja Ottomani ja Vene impeeriumide kirjud lapitekid.

Aastal 2000 oli aga pilt vastupidine. Ida-Euroopas oli rida rahvusriike, mis etniliselt vägagi homogeensed. Samas Lääne-Euroopa riigid olid kujunenud kultuuriliselt, religioosselt ja etniliselt kirjudeks. Pole imestada, et paljusid küsimusi nähakse Euroopa eri pooltes erinevalt.

Omaette küsimus on Krastevi sõnul suhtumine eurointegratsiooni. Idapoolsed riigid ise tahtsid Euroopa Liitu, kuid see tähendas teiste imiteerimist. Kui aga on igatsus kellegi sarnaseks saada, siis ei pane see seda teist armastama või austama. Tajutakse, et oled ikkagi vaid koopia.

Lisaks jälgib see teine kogu aeg, kuidas imiteerimine kulgeb. Ja klubi liikmeks saab vaid nende teiste poolt kehtestatud reeglite alusel ning nende valvsa silma all. Sellepärast ongi mõned Kesk-Euroopa poliitikud teatanud, et ei soovi kedagi imiteerida ning tahavad olla nemad ise. Kuigi ei teata täpselt, kes või mis see "ise" võiks olla.

Seetõttu on ka euroskeptitsim idas teistsugune kui läänes. Ida-Euroopas ei taha keegi Euroopa Liidust lahkuda. Soovitakse teistsugust kohtlemist, oma erilisuse tunnustamist, kuid liidu sees.

Taustategureist märgib Krastev ära ka Lääne-Euroopa koosnemise endistest impeeriumitest koos selle mõjuga ka tänapäeval. Ida-Euroopa riigid on aga tekkinud impeeriumite lagunemise tulemusel. Seega täiesti teistsugune taust, millest ka erinev suhtumine kasvõi kolonialismi ja selle mõjudesse.

Ida-Euroopa riikide jaoks on tähtsaim täielik suveräänsus ja seetõttu tihti ka raskem omaks võtta selle kasvõi osalist jagamist. Mõtlemine keskendub oma eluviisi säilitamisele demograafiliste protsesside ja maailma ohtude palge ees.

Meie Eestis oleme aga omakorda veel eraldi kild sel kaardil. Lääs me ei ole, Kesk-Euroopat ei vea kah välja. Kaardil jääb meile seega justkui uue Ida-Euroopa saatus, kuigi lääneliidu liikmena. Kuid ehk pääseme siiski Põhja-Euroopa paati, mis küll seal ees olijatele ilmselt ei meeldi.

Järlikult võiks jääda olemine nii nagu oleme, tegemine nii nagu teeme, eesmärgiga, et rahval oleks hea elada ja kuuluda sinna, kuhu kuulume - Euroopasse kui sellisesse.

Viited lugemishuvilistele

• Larry Wolf  "Inventing Eastern Europe. The Map of Civilization on the Mind of the Enlightenment" -  1994
• How Important Is the East-West Divide in Europe ? - Ivan Krastev - YouTube
• The mythology of the East-West divide | Eurozine 
• How East-West Dynamics Define Europe | Review of Democracy (ceu.edu)
• Europe's East-West Divide: Myth or Reality? - Carnegie Europe - Carnegie Endowment for International Peace