Harri Tiido: Euroopa "kuldsest triost"

Foto: ERR/ Ken Mürk

Kuna aasta algusest on Euroopa Liidu eesistuja Prantsusmaa, siis on Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" seekord vaatluse all Euroopa nii-öelda kuldne trio, kuid jutt ei ole muusikast.

Euroopas on erineva kaaluga riike. Suuremaid ja väiksemaid, rikkamaid ja vaesemaid. Silma torkavad neist kolm, kelle suhted on pikka aega aidanud kujundada Vana Maailma poliitilist ja majanduslikku kaarti. Selle kuldse trio moodustavad Prantsusmaa, Ühendkuningriik ja Saksamaa. Mitmeti erinevad, kuid just need erinevused ongi olnud Euroopa arenguloos tihti kas veduriks või piduriks.

Praeguse seisuga on Prantsusmaa ja Saksamaa endiselt Euroopa Liidus, kus nende tandemil on varasemast suuremgi roll. Britid on Brexiti järel kõrvale tõmmanud. Võiks öelda, et britid on tagasi tõmbunud oma traditsioonilisse eraldatusse La Manche´i väina taga, ookeani teisele poolele suunduva meretee alguses.

Kolmikust kaks – Prantsusmaa ja Suurbritannia - on ajaloos kaugemale ulatuvate sidemetega, mis küll ajas olnud nii miinus- kui plussmärgiga. Saksamaa ühendati alles aastal 1871 ja enne seda võime rääkida Preisimaast ja saksakeelsetest väikeriikidest. Aga samuti saksakeelsest Austriast, kuigi Habsburgide dünastia ja Püha Rooma Impeeriumi tiitlikandja roll ei aidanud Viinil Euroopas tegijaks jääda.

Tuginen oma jutus Stuart Sweeney aastal 2019 ilmunud raamatule "Euroopa Illusioon. Britannia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Euroopa integratsiooni pikk ajalugu" (Stuart Sweeney, "The European Illusion. Britain, France,Germany and the Long History of European Integration", 2019).

Sweeney tunnistab, et Saksamaa tõstmine ajalooliselt Prantsusmaa ja Suurbritannia kõrvale võib tunduda vaieldav. Kuid lisab, et juba 1814. aastal britte ja prantslasi ühise parlamendi loomisele ärgitanud krahv Saint-Simon ja mitmed teisedki Euroopa ühtsusest mõtisklenud tegelased olid teadlikud saksakeelsest poliitilisest jõust, mis võis Euroopas tekkida.

Saksamaal tema eri vormides oli Euroopa ühisprojektile oma arvestatav mõju. Selle projekti tugevad juured oli juba Püha Rooma keisririigis, samuti Preisimaa juhitud tolliliidus ja Saksamaa riigiehituses.

Ei hakka pikalt kajastama erinevaid Euroopa föderaliseerimise projekte, mida ajaloos leidub mitmeid. Ka nende juured on erinevad. Näitena märgin vaid 1693. aastal William Penni poolt kirjeldatud föderaalset ja samas imperiaalset riigimudelit, mis tugines Habsburgide impeeriumi näitele. Penn kasutas tollal alusena eri riikide kaalule nende territooriumi väärtust.

Kusjuures suurima väärtusega olnuks saksakeelne Püha Rooma keisririik. Kuid see oli vaid üks mitmetest projektidest, millele ei olnud antud edasi areneda.

Saksamaa hilise areeniletuleku tõttu pöörab Stuart Sweeney rohkem tähelepanu Pariisi ja Londoni suhetele. Selles kontekstis oli märkimisväärne 1815. aasta Viini rahulepe, mis oli mustand Euroopa rahule läbi jõudude tasakaalu.

Samal ajal ilmus ka krahv Saint-Simoni üle-euroopaline plaan tuginemisega Pariisile ja Londonile. Nende kahe liitu toetasid Viinis ka Talleyrand ja Londonit esindanud Wellington ning Castlereagh. Brittide soov oli küll näha prantslasi tõkkena Austria, Vene ja Preisi konservatiivsete monarhiate vastu. Kuid igal juhul kaitsesid britid prantslaste huve, nagu seda tegi 1945 Jaltas ka Winston Churchill.

Ajas Esimese maailmasõja järgsesse perioodi hüpates peab mainima, et sõjajärgse Euroopa visioon tekkis alles sõja käigus. Sõlmiti rida Entente´i riikide lepinguid koloniaalalade jagamiseks, kuid ühendavat välisjõudu ei leitud ja seetõttu jäigi asi Euroopa mõttes poolikuks.

Kasu ei olnud ka Rahvaste Liigast, mis oli ükskõik milleks liiga hambutu. Ainus huvitav säde sealt on ehk 1930. aastal Prantsuse peaministri Aristide Briandi poolt esitatud plaan Euroopa Ühendriikide loomiseks. Kuid aeg ei olnud veel küps.

Teine ilmasõda ja selle järelmid näitasid, et esmakordselt oli Euroopa roll marginaliseerunud USA ja Nõukogude Liidu kõrval. Marshalli plaan muutis lisaks Prantsusmaa ja Saksamaa ajutiselt majanduslikult sõltuvaks USA-st.

1946. aastal pakkus Churchill küll suusoojaks taas Euroopa Ühendriike ja lisaks ka Euroopa armeed, kuid kurtidele kõrvadele. Sama oleks peaaegu juhtunud ka Jean Monnet ja Robert Schumani söe- ja teraseühenduse plaaniga, sest sellele oli vastu Charles de Gaulle ja brittide poolt peaminister Clement Attlee. Õnneks oli de Gaulle sel ajal ajutiselt võimult kõrval ja asi läks mandril läbi. Britid jäid aga kõrvale.

Euroopa ja ka selle liidu seisukohalt oli võtmetähtsusega 1963. aasta Elysee Leping De Gaulle´i ja Konrad Adenaueri, ehk Pariisi ja Bonni vahel. Tasub mainida, et lepingus ei mainitud kordagi ei Ühendkuningriiki, USA-d, NATO-t ega paljut muud. See oli puhtalt kahepoolne lugu ja on tänini jäänud osapoolte suhete aluseks.

Ka söe- ja teraseühendusele andis leping tuumikpaari, mis oli seal vajalik. Tegelikult on liidri või liidrite olemasolu kasulik igale ühendusele. Prantsuse-saksa tandem on olnud erineva eduga, kuid siiani mõjukas. Brexiti järel on selle kaal vaid kasvanud.

London on Euroopas aga alati olnud suur autsaider. Britid olid pikka aega rohkem keskendunud oma impeeriumile kui Euroopale. Kuid nad ei olnud Euroopas ka midagi kaotanud ning võisid sellesse suhtuda distantsilt.

Kolmikust on Euroopa asjadega ajalooliselt enim olnud seotud Pariis, kuna sakslaste roll on olnud vastuoluline ja ajas muutuv. Suhted telgedel Pariis-London ja Berliin-London on alati olnud jahedad. Küll aga on Londonil roll täiendava lülina Euroopa ja USA vahel.

Igaühel kolmikust on oma tegevusväli olemas ja ei saa välistada, et tekkimas on uusi formaate näiteks Euroopa julgeolekuteemade arutamisel, kus kõik kolm suhteliselt võrdsetena võivad laua äärde istuda.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: