Jätkame eelmine kord alustatud juttu Kesk-Euroopast. Aluseks on Martin Rady raamat "Keskmised kuningriigid. Kesk-Euroopa uus ajalugu" ("The Middle Kingdoms. A New History of Central Europe", 2023). Tuleme ajas meile lähemale ja tõdeme koos autoriga, et Kesk-Euroopa ei kujunenud kunagi homogeensete elanikerühmadena. Lisaks eri keeltele ja kultuuridele äärealadel oli pidevalt tegemist ka sisserändega.

Riigi idee käinud aastal 1656 välja sakslane Veit Ludwig von Seckendorff raamatus "Saksa vürstiriik". Sealt tulnud kasutusele sõna staat ehk riik, samuti selle ühendus seni tundmatu mõistega "territoriaalne suveräänsus". Autor laiendas nimelt mõistet valitsejalt territooriumile. See suveräänsuse ja territooriumi ühendamine oli Kesk-Euroopa jaoks uudne lähenemine.

Paljudes maades neelas riik aadelkonna, kuid Poolas ja Ungaris läks vastupidi, aadelkond neelas riigi. Tegelik võim koondus seal regionaalsete aadelkondade kätte. Suur osa regiooni riikidest kõikus aga nende kahe variandi vahel. Austrias näiteks oli võim jagunenud seadusandlike kogude ja aadelkonna vahel.

Kui Inglismaal ja Põhja-Ameerikas tõi valgustusajastu rahvavõimu laienemise, siis Kesk-Euroopas oli selle mõju vastupidine. Ilmnes tugev ülereguleerimine, näiteks Baieri vürst Karl Theodor andis 35 aastaga välja 120 000 määrust, kuni reegliteni, kuidas kalade pikkust mõõta.

Riigivõimu keskendudes hakkas avalik elu kanduma klubidesse ja ühingutesse, mis olid sõna otseses mõttes põrandaalused, kuna kogunesid tihti keldrites, enamasti veinikeldrites. Mõneti oli tegemist alusega uuele avalikule sfäärile ja kodanikuühiskonnale.

18. sajandi teisel poolel pani Venemaa Poolas võimule keisrinna Katariina II soosiku, mispeale poola ülikud pöörasid relvad uue valitseja vastu. Vallandusid ka talupoegade mässud. Järgnes Poola-Leedu endise ühisriigi jagamine, mis oli regioonile suur õnnetus. See oli esimene kord, kui terve riik pühiti kaardilt. Käivitas selle Venemaa, mis pikas plaanis oli ka suurim kasusaaja. Vene võim nihutas oma piiri 600 kilomeetrit lääne suunas. Venelased said seeläbi osaliseks Kesk-Euroopa suures diplomaatiamängus.

Prantsuse revolutsioon ja Napoleon kiskusid Kesk-Euroopa tükkideks, kuid sünnitasid seal ka kaasaegse rahvusluse. Lisaks ilmusid sinna liberalismi ideed, mis jäid püsima. Järgnenud sajand tähendas Kesk-Euroopa rebimist eri suundades. Valitsejad püüdsid järeleandmistega võimu säilitada. Osa sellest oli ka põhiseadusliku korra kehtestamine.

Näiteks Ungari ei olnud selleks valmis, sest maarahval kui enamusel püsisid omad tavad. Lisaks rääkis ungari keelt vaid 40 protsenti elanikest. Ülejäänud keeled olid lapitekk rumeenia ja saksa keelest ning slaavi dialektidest, millest kujunesid oma keeled. Samal ajal olid usk ja identiteet üheks saanud. Serblased ja rumeenlased olid õigeusklikud või uniaadid. Ungarlased katoliiklased või luterlased. Transilvaania oli segu kõigest.

Leviv rahvuslus võttis erinevaid vorme, kasvatades ka rahvariiete ja nende motiivide kasutamist. Rahvuslus lõi välja ka kommetes. Ungarlased toonitasid veinikultuuri, muud rahvad jõid omal viisil – sakslased õlut, slovakid kartulist või ploomidest aetud napsi. Pluss kokandus, tavernid, kohvikud ja ka kunst ning muusika. Austrias kuulutati välja üheksa keelekogukonda, ja ka õppetöö kulges neis keeltes (saksa, ungari, itaalia, rumeenia, poola, tšehhi, ukraina, sloveenia ja horvaatia keel), kuigi kasutusel oli veel rida keeli.

Praegust konteksti arvestades alustas Ungari valitsus 1867. aastal üsna liberaalsena, kuid varsti pöördus vähemuste vastu, kuigi nood moodustasid üle poole elanikest. Algas ungarlastamise kampaania. Seda tasub ka praegu silmas pidada.

Esimest ilmasõda loeb Rady sõjaks Kesk-Euroopa vastu. Piirkonda oli kogu aeg peetud mahajäänuks ja sõdade alaks. Saksa ühinemine muutis seda käsitlust, kuna kontinendil tekkis uus jõud. Lääs kartis sellest kõige hullemat. Kartus oli õige, kuid aadress vale, sest tegelik oht oli allakäigul olev Austria-Ungari impeerium.

Vene revolutsioon muutis 1917. aastal olukorda, aasta hiljem varisesid kokku Saksamaa ja Austria-Ungari. Viimase lagunedes tegid impeeriumi rahvad panuse rahvusriikidele. Viinis kuulutati välja Saksa Austria Vabariik, sihiga hiljem Saksamaaga ühineda. Budapestis kuulutati välja sõltumatu Ungari riik. Prahas, Krakovis, Lvivis ja mujal kuulutati välja oma legitiimsed valitsused.

Sõja võitnud liitlased tunnustasid laias laastus Euroopa uute riikide piire. Versailles' konverents korraldas Kesk-Euroopa ümber, kuid ebaõnnestunult. Seal sõlmitud leping ei toonud rahu ja Poolas kulus kolme aastaga kuus sõda, et piirid mõneks ajaks paika saada.

Kogu regioonis oli probleeme demokraatiaga. Seda põhjendati erinevalt. Uued riigid olid lõigatud impeeriumitest ja uutes oludes oli eliitidel raske tasakaalu hoida. Suur erakondade arv muutis raskeks koalitsioonide moodustamise. Locarno lepingud jätsid Kesk-Euroopasse tühjuse. Loodeti Rahvasteliidule, kuid kui Saksamaa ja nõukaliit Poolasse tungisid, suutis liit mõelda vaid raudteeülesõidukohtade standardiseerimisele. Briti poliitika olnud kontinendi omast nutikam, nemad keskendusid diplomaatilisele kauplemisele.

Kuna Moskva ja Berliini jaoks oli Poola ajutine nähtus, siis ei olnud ka teise maailmasõja sealt algamine üllatav. Sõjajärgne jaotus on teada. 1970.-1980. aastatel toimus semantiline muudatus. Kirjanikud ja teadlased hakkasid viitama kahe Euroopa vahel olevale alale nimetusega Kesk-Euroopa ehk Mitteleuropa. See nimetus oli vahepeal unarusse vajunud, aga uues vormis viitas see vaid osale vanast Kesk-Euroopa alast. See uus lõik paiknes Lääne-Saksa ja Nõukogude Liidu vahel.

Sotsialismisüsteemi lagunemisel sööstis Kesk-Euroopa läände, kuid kasvanud heaolu ja majandus tekitas ühiskonnas ebavõrdsuse.

Sotsiaalses korralduses ja kultuuris oli Kesk-Euroopa omaks võtnud Lääne-Euroopa mallid. Lääne-Euroopas eelnes riik rahvale. Kesk-Euroopas kristalliseerusid rahvad ilma riigita, nad omandasid ise riikluse tunnused.

Kesk-Euroopa väljakutse asub Rady arvates tema piiril. Venemaa ja selle kontrolli all olev Kaliningrad pluss Valgevene, lõhestunud Balkanid, Serbia ja Kosovo. Põhioht on Venemaa. Sõda Ukrainas on väljakutse seisukohale, et Kesk-Euroopa kaart on nüüd lõplik. Ajalooliselt on ohud regioonile alati tulnud idast – hunnid, gootid, avaarid, ungarlased, mongolid-tatarlased, kasakad ja Krimmi röövhõimud, nüüd aga venelased.