Vana aasta läheb ja uus tuleb nagu igal aastal. Minu elus on mõnel korral juhtunud, et olen seda üleminekut tähistanud Venemaal. Ja peab ütlema, et uue aasta vastuvõtmine sealkandis on mulle kui etnoloogile huvitav.

Alustuseks vast nii palju, et Venemaal on vana aasta ärasaatmine midagi meie jõulude ja uue aasta vastuvõtmise vahepealset. Mõnes peres on see täiesti intiimne pereüritus, teistel pidu ja pillerkaar, nagu see meilgi kipub vahest olema. Mõned pered võtavad uut aastat vastu kaks korda: 31. detsembril kitsamas pereringis ja 14. jaanuaril, kui on n-ö vene uus aasta ehk siis aastavahetus vene õigeusu kalendri järgi, mõnevõrra suuremalt.

Kui minna Moskvast kaugemale, siis on uskumatu, kui kõvasti on Venemaa uusaastalaua traditsioonid jäänud kinni nõukogude aega. Nii on Venemaal siiamaani – ja hoolimata rahvusest või usutunnistusest – pidulaual aukohal nõukogudeaegsed delikatessid. Sellepärast peavad vana aasta ärasaatmise laual nii detsembris kui ka jaanuaris olema sprotid ja mandariinid. Kolmas toit, mis on enam-vähem kohustuslik, on sült.

Ma kunagi isegi rääkisin pikemalt ühe Peterburi kolleegiga sel teemal. Nimelt mina ei mäleta, et Eestis oleksid sprotid olnud pidulauatoit, vähemalt vana aasta õhtul. Pigem on meeles, et sprotid polnud Eestis nõukogude ajal midagi erilist ja ei kvalifitseerunud delikatessiks. Kui aus olla, siis mulle küll ei meenu, et sprotte oleks nõukogude ajal eriliselt hinnatud. Sült on aga eestlastele pigem jõulu- ja lihavõtteroog. Edasine sõltub juba regioonist või võimalustest.

Dolgaanide juures Põhja-Jäämere ääres hämmastas mind see, et päev otsa käis õudne vaaritamine. Kui toit valmis sai, siis äkki tardus kõik. Inimesed istusid ja lugesid ajalehte, mul läks kõht järjest tühjemaks. Äkki, nii viisteist minutit enne uut aastat, tõusis õudne märul, kiirkorras kaeti laud, et täpselt südaööl klaasid kokku lüüa ja sööma hakata.

Jakutskis olid mandariinide ja sprottide kõrval ka suured liuad põhjapõdraliha ning punase kalamarjaga. Kui Venemaa loobus 2014. aastal n-ö vaenulike toiduainete impordist, siis tõusis pidulaual delikatessi staatusesse minu toodud täiesti tavaline Eesti juust.

Seda, et vana aasta ärasaatmine on Venemaal tähtis, näitas kas 2015. või 2016. aasta (pigem 2016. aasta) jaanuari statistika. Nimelt selgus, et enne aasta lõppu tõusis Venemaal järsult lühiaegsete laenude arv. Toona oli Venemaal järjekordne megainflatsioon ja inimesed eelistasid ennast pigem lõhki laenata kui 31. detsembrit mitte tähistada.

Ka sel aastal tõotab uue aasta vastuvõtt Venemaal tulla huvitav. Kes on armastatud publitsisti Andrei Kuzitškini sotsiaalmeedia jälgija, see teab, et ta teeb aeg-ajalt postitusi selle kohta, kui odavad on Venemaal toiduainete hinnad võrreldes Eestiga. Mida sellised "Venemaa-eksperdid" meile ei räägi, on see, et asjad on Venemaal mõnevõrra komplitseeritumad.

Esiteks, kuna Vene rubla pole ammu konverteeritav, siis tasub kõiki Venemaa hindu võtta skeptiliselt. Teiseks, Venemaal pole üldse ühtseid toiduhindu ega muid hindu. Toiduained on Venemaal kõige kallimad Tšukotkal, kus on ka kõrgeim regionaalne keskmine palk Venemaal, ja odavamad põllumajandusregioonis Krasnodari krais.

Lõpuks vast see, et Venemaa elanike reaalne sissetulek on viimasel aastal langenud isegi ametlike andmete järgi 20 protsenti. See väljendub ennekõike selles, et Venemaal on toiduainete vargused poodides ning supermarketites omandanud epideemia iseloomu. Huvitaval kombel oli esimene ihaldatud varguse objekt täiesti tavaline või. Nüüdseks on või asetatud paljudes poodides kas müüja selja taha kappi või siis müüakse seda turvaelemendiga karbis, mille avab ostjale seesama müüja ostu sooritamisel. Vaikselt kantakse samasse vargusohtlike toiduainete kategooriasse ka teisi kaupu.

Seega tõotab uue aasta vastuvõtmisest Venemaal tulla huvitav väljakutse paljudele sealsetele elanikele. Ootame ära jaanuarikuu finantsstatistika.