See on mul selle aasta sees juba teine kord sind intervjueerida, esimene kord oli siis kui sa ametit vahetasid. Praegune põhjus on muidugi palju pidulikum, sest 1. detsembril sai sinust rahvusmõtte auhinna laureaat, mis kuulutati välja Tartu Ülikooli 105. aastapäeval. See on muidugi väga-väga aateline auhind. Ma kujutan ette, et inimene, kes selle vastu võtab, peab ise ka ennast ette valmistama natuke?

Sul on tõesti täiesti õigus, sest juba selle auhinna nimetus on ju iseendast rahvusmõtte auhind. Ega meil ju Eestis rohkem selliseid ei olegi. Ja kuidas iseenda hing ja süda sellele reageerivad ja reageerisid? Ma pean ütlema, et ma olin väga üllatunud, ma olin väga rõõmus. Mulle tundus, et nimeliselt olin küll mina, aga läbi selle auhinna sai hinnatud kõik see Eesti mälukogumise, hoidmise ja uurimise töö, mida teevad kõik meie raamatukogud ja muuseumid.

Kuna ma olen suure osa oma elust töötanudki muuseumites ja raamatukogudes, siis on see auhind tõesti kogu Eesti mälu hoidmise auhind ja kõigile minu kolleegidele.

Seal see meie rahvusmõte ka pesitseb?

Jaa, seal ta on ju hoitud, seda on kogutud, sellega on tööd tehtud. Ta on ju igal pool ikkagi süstematiseeritud. Kui me oleks lihtsalt kokku kuhjanud hunnikutes kas esemeid või raamatuid, siis ei oleks võimalik neid niisama lihtsalt kasutada. Aga need inimesed, kes töötavad muuseumis, raamatukogus, nad on ju pühendanud ennast ja oma töö sellele, et meie rahvusmõte saaks täna kättesaadavaks tänastele huvilistele, oleks alles, elaks edasi – mida mina pean väga oluliseks ja tähtsaks, et elaks edasi.

Ja kui tuleb järgmine põlvkond, et nemad saaksid jälle omakorda seda tõlgendada, selle üle mõtiskleda ja edasi viia. Aga tegelikult see rahvusmõte ja pärandis leiduv rahvusmõte peab ju olema kättesaadav. See on minu meelest üks olulisi… ma julgen isegi öelda nõudeid, et ta ei ole mitte ainult kogutud, vaid ta ka elaks edasi.

Kuidas sellega on meil tänasel päeval? On ta selline elav, on neid, kes seda elavana tahavad hoida ja on ka neid, kes tunnevad huvi, et see meil elus püsiks?

Jaa, on ikka. Ma olen kuulnud ju küllalt kurtmist, et kes sellest enam hoolib ja keda see enam huvitab. Tegelikult see ei ole nii. Iga inimene mingil ajahetkel oma elus hakkab ju huvi tundma selle vastu, kes ma olen, mis olid minu esivanemad, kuidas nemad elasid. Kui sa vaatad ka oma pere lugu, siis vaadates oma pere lugu pead sa ju vaatama natuke ka ümberringi mis siis oli. Keegi meist, ei need, kes enne olid ega meie, ei ole üksikud saared. Me oleme kõik omavahel ühendatud.

Mul on tõesti hea meel öelda, et ma ei ole üheski muuseumis, üheski raamatukogus, üheski arhiivis kohanud töötajatena neid, kes ise südame ja hinge poolest oleksid ükskõiksed selle töö ja pärandi vastu.

Teiselt poolt need uurijad, need huvilised, tulevad ka ikkagi põlvkondadest. Ka noorte hulgas on praegu väga suur huvi. Kui sa lähed ka suurde laia maailma, siis kui küsitakse, kes sa oled, sa pead ju teadma, kes sa oled.

Võib-olla on meil see vahepealne aeg ka meie endi tegemata töö, et oleme natuke vähe rääkinud, natuke vähe väärtustanud, vähe kiitnud. Eestlane on väga vilets kiitja. Tegelikult peaksime me ise olema uhkemad selle üle, mis meil on. Alates meie regivärsilisest rahvalaulust, mis on maailmas ikkagi väga ainulaadne, hinnatud, suurepärane.

Kuni siis selleni, tõesti 150 aastat tagasi, oleme me suutnud nii palju sellise väikese ajaga luua ja üles ehitada suurepärase professionaalse kultuuri. Minu meelest me ei tohi seda ise häbeneda. Me peame seda ise uurima, me peame sellest ise rääkima ja selle üle tõesti täie õigusega uhked olema.

Kui sa nimetasid neid südamega oma tööd tegevaid mäluasutuste töötajaid – praegu räägitakse maru palju rahast, aga tõsi on, et see ei ole selline amet, mida tehes rikkaks saaksid.

Ei, kindlasti mitte. Palgaküsimus nende asutuste juures on alati olnud. Kui ma vaatan ka tagasi kaugetele aegadele, siis seal oli ka see. See ei ole töö mõttes väärtustatud, olen usu mind kui palju kuulnud selliseid hinnanguid, et mis see töö teil seal on: käid ringi ja tõstad raamatuid ühest kohast teise. Las need raamatud pikutavad, mis sa neid üldse seal tõstad. Aga just ei teata, või unustatakse ära, see teine pool, millest me alustasime.

Raamatukogu töötaja, või muuseumitöötaja, ta on üha rohkem ka giid, psühholoog, sotsiaaltöötaja, ühes sellega, et ta peab väärtustama ja mõtestama pärandit, tegema selle kättesaadavaks. Tema see teine pool, et ta on kogu aeg dialoogis selle sama uurijaga või lugejaga või lihtsalt ka külastajaga, see nõuab ka üha rohkem oskusi teisest inimesest aru saada.

Selle töö palganumbrites väljenduv väärtus on alati olnud muidugi väike ja sellest on muidugi kahju.

On, aga kas teistpidi siis, avalik tunnustus või selline väärtustamine…

Seda võiks olla rohkem. Kiita me eestlastena ka oleme ikka pigem ju kitsid, me märkame väga hästi seda, mis on halvasti. Aga meil on ju väga palju asju, mis on ka väga hästi. Üks neid suurepäraseid seltskondi on tõesti need muuseumi ja raamatukogu, arhiivi või üldse mäluasutuste töötajad. Sest seal ilma sellise hinge ja südameusuta lihtsalt ei saakski töötada. Kui sa seda tööd ei armastaks, siis tekiks küsimus, miks sa seal üldse oled.

Kindlasti oled sa raamatuinimene, niikaua kui mina olen sind tundnud, on alati kuidagi sina ja raamatud olnud heas läbisaamises. Raamatute väärtustamise osas ilmselt ei maksa ka küsida su käest, et kas raamatud on väärtus, kas eestikeelsed raamatud on väärtus.

See oleks selline tühi ja mõttetu küsimus. Aga mul on väga hea meel, et me tegelikult nüüd järgmisel aastal, vähem kui kuu aja pärast alustame Eesti Raamatu Aastat.

Meie eestikeelne raamat, meie eestikeelne kirjasõna saab ikkagi 500 aastaseks. See on selline niivõrd suur ja niivõrd tähendusrikas number, et ma usun kindlasti sellesse, et järgmine aasta saab üle Eesti olema ka selles mõttes igati rahvusmõtte aasta. Kõikides raamatukogudes ja muuseumites ja igas väiksemas kohaski suudetakse nähtavale tuua seda Eesti raamatut, mille tähendus rahva elus ja rahva edenemises üldse, isagi rahvaks saamises ja riigina püsimises, on olnud väga suur. Seesama usk eestikeelsesse kirjasõnasse, usk eesti raamatusse, et see on kandnud mitte ainult haridust, vaid see eesti raamat on kandnud ka ikkagi inimeseks saamist suuresti.

Võime siin arendada ju mõtet, et kui seda ei oleks juhtunud, võib-olla ei oleks juhtunud 400 aastat tagasi, 300 aastat tagasi, kas eestikeelne kirjasõna oleks üldse sündinud, kas me oleksime rahvana jäänud püsima ja räägiks me täna sinuga siin eesti keelt?

Ma kardan, et see oleks väga raske olnud. Kui me vaatame neid väikeseid rahvuseid, kellele tekkinud oma kirjasõna ja ilma kirjasõnata ju jääb omakeelne haridus olemata. Kuidas siis oleks kujunenud välja kogu eestikeelne koolivõrk? Meil on ikkagi omakeelne kõrgharidus, see on väärtus, mida üks väikeriik peab hindama ja hoidma. Aga kui meil ei oleks olnud seda, siis mis oleks olnud see nabanöör, mis oleks moodustanud selle selgroo?

Kõik muud asjad – meil on olnud väga, väga tugev seltsitegevus, kogukondlik tegevus alates sealt 19. sajandist ikkagi väga tugev. Aga ka nende puhul on olnud see, et näiteks seltsi koosolekute hariv pool oli ju vahel isegi mõne raamatu ümber jutustamine. Keegi rääkis raamatust, mida kõik ei lugenud, aga mis oli huvitav, edasiviiv ja arendav ja jällegi jõuame raamatuni.

Kui seda ei oleks olnud, siis ma ei oska selle raamatu asemel tõesti ühtegi sellist teist fakti või asjaolu nimetada, mis oleks nii erinevaid seltskondasid nii hästi kokku suutnud sulatada ja edasi viia.

Kui me mõtleme hetkeks tagasi – ja ma olen nüüd selle rahvusmõtte suure auhinna alguses mitmeid kordi tagasi mõelnud – aastale 1919, kui eestikeelne ülikool avati, käis vabadussõda, oli nälg, raha polnud, võitlused olid ägedad. Ometi suutis ikkagi rahvas nii palju ennast kokku võtta, et ta avas omakeelse ülikooli. Kui lugeda ajalehti, terve rahvas rõõmustas. Rõõmustasid nii need, kes ülikooli enam kunagi ei tulnud õppima. Aga see oli rahvuse au ja südametunnistus. Me mõtleme väga vähe sellistele asjadele, aga see oli niivõrd suur samm.

Kui ütleme vastupidine suund oleks, et me läheme nii rahvusvaheliseks, et kaotame omakeelse ülikooli ära, siis see kaotus võib väga kiiresti juhtuda, aga me ei tohi seda lubada. See on kogu riikliku enese, enesetunnetuse ja iseteadvuse kaotus. Kõrgkool on ikkagi seda hoidnud, ta on arendanud sõnavara, teadusmõtet. Mõtle, kui heal järjel on meie eestikeelne teadus, rahvusvahelisel tasemel on ta täiesti aktsepteeritav suurte kultuurriikide omadega. Kui siit astume tagasi, siis me pudistame, laseme kõigel ära kukkuda ja ära kaduda. Nii et ikkagi raamat, haridus on need, mis on seda rahvakillukest hoidnud.

Kas see ei ole juba tagasiastumine, kui ka selles samas rahvusülikoolis on erialasid, teatud tasemel teadustöid, mida ei kaitstagi eesti keeles, mida ei kirjutata eesti keeles?

Ma arvan, et sellest on võimalik siiski ikkagi tagasipöördumine teha. Me oleme seda probleemi teadvustanud. Ja ma olen kohanud nüüd praktiliselt kõikides valdkondades ikkagi selget soovi anda ka nende teadustööde puhul, mis ongi võõramaa keeles – enamasti inglise keeles tehtud – ikkagi ka selge sisu kokkuvõte või selge teadmine eesti keeles. Seda me peame lihtsalt hoidma, vägisi hoidma, muidu ta võib lahustuda ära.

Väike rahvas peabki kohati hammas ristis hoidma nendest asjadest kinni, siin taganemisteed ei ole. Aga mina olen muidugi loomult alati optimist, ma ei näe, et praegu küll tõesti üheski valdkonnas oleks asi nii lootusetu, et peame kahe käega hoidma peast kinni ja oigama.

Aga me peame vaatama ka, mis tuleb. Räägitakse ju, et noored lapsed, kui nad loevad, paljud neist eelistavadki võõrkeelseid raamatuid, sageli inglisekeelseid.

Varem või hiljem see pöördumine tuleb igal inimesel. Ka maailmas läheb üha rohkem ju ikkagi hinda see, et sa tead, kes sa oled. Tead, kus on sinu kodu, kus on sinu juured, miks need sellised on, miks nad ei ole teistsugused. Igal ajal on neid olnud, kes tahavad olla kellegi teise nahas ja tuletagem meelde, et alati on neid olnud, kes tahtsid kord saada sakslaseks ja kord saada venelaseks. Selline püüd, see jääb. Aga see tuum eestlasi peab seda tööd – kes ma olen, miks ma selline olen, kust ma tulen – seda tuleb hoida, seda tuleb teha. Ja selleks on meil tõesti nii tublid inimesed olemas, ei kao need kusagile, ja ka tublid suured asutused.

Kas igaüks, kes loeb eestikeelseid raamatuid, külastab Eesti mäluasutusi, võtab osa nendest sündmustest, ettevõtmistest, mis on seotud sellesama rahvusmõtte teemaga, on meie rahvusmõtte kandja?

Ma arvan, et iga inimene on meie rahvusmõtte kandja, sest nagu ma juba enne ütlesin, varem või hiljem pöördub ka kõige uskumatum selle poole, kes ma olen ja kust ma tulen. Ja ta tunnetab seda läbi oma pere, läbi oma pere loo, mis on ju ka killuke sellest rahvusmõttest.

Ainuke, mida me peame ise hoidma ja rohkem tähelepanu pöörama, et me tõesti ise peame, peame kohati uhked olema ja seda rahvusmõtet rohkem väärtustama. Vahepealsetel aegadel tundus, et me hakkame häbenema seda, et oleme eestlased ja siis oleme kohe natsionalistid. No ei ole selle tõttu, et sa oma rahvust hinda ja seda väärtustad. Seda tunnet ei tohi lasta endale ligi.

Mulle tundub, et me praegu oleme ka sellest üle saanud. Me jälle julgeme rääkida, räägime rahvuslikkusest, selle hoidmisest, säilitamisest ja tõlgendamisest kaasaegses vormis. Ma ei räägi, et me peaksime kõik hakkama viiskudes käima või rehielamus elama. Tõlgendamine kaasaegses vormis kuulub selle juurde, aga veel on mäluasutused olulised – mäluasutuses on ikkagi spetsialistid, kes tunnevad seda piiri, et ta ei läheks labaseks ega selliseks üldises, mida paraku kultuuri alla ju praegu palju topitakse, ongi kõik üks sült, et ta ei läheks kõik ühtemoodi süldiks kätte.

Siin on ka mäluasutuste roll väga oluline, nad tunnetavad seda piiri. Et on küll väga kaasaegne ja väga moodne, aga sisult ei ole see kuidagi ära solgitud. Ma saan aru, sa katsud, intrigeerida, et kas see praegune aeg meid pihustab ja kas seda siin üldse on – rahvusmõte elab igas inimeses. Vaata, kui palju on neid, kes uurivad oma elulugu. Mis see muud on, kui seesama rahvusmõtte tunnetus. Me võime anda talle teisi nimetusi, aga tegelikult on see ikka kõik killukene rahvusmõttest.

See auhind on ka selles mõttes oma raskuse vääriline, et lisaks sellele, et seal on väiksemaid asju, siis mõtteloo sari, mis käib iga rahvusmõtte auhinnaga kaasas, see on nüüd kasvanud juba 50-köiteliseks. Pidid eraldi riiuli ostma, see kõik ära mahutada?

Riiuli me peamegi ostma, sest meil on kodus kõigepealt need rahvusmõtte raamatud, mõtteloo raamatud ju olemas, aga mul on õnneks pojad sellised, kes ise loevad ja ka lapselapsed loevad. Nii et ma loodan, et ka need 50 raamatut, mis saavad omaette riiuli. Ja tuleb eraldi paigutada, me vaidleme, kuhu riiulit üldse paigutada. Ka need leiavad lugejad, et nad jää lihtsalt ilusateks raamatuteks riiulil, vaid rändavad ja liiguvad edasi põlvest põlve.

Et on jõululaupäeva hommik, siis ei saa jätta küsimata, missugused teie pere traditsioonid selles osas on, kuidas tähistada neid pühi?

Kõik lapsed, lapselapsed tulevad maale vanaema juurde. Mina olen ikkagi jõulude ajal vanaema, teen süüa, katan jõululaua ja siis meil on minu meelest väga tore selline traditsioon. Jõuluvana küll enam ei käi, sest kõige väiksem lapselaps veel ei saa aru, aga suuremad kahjuks ütlevad, et valed kindad ja vale hääl ja vanaisa moodi ja tunnevad väga ära. Nii, et paneme pakid kuuse alla, aga loeme kõik luuletusi.

Poeg Jaani tütar on selline, kes tahab kõikide eest luuletusi lugeda, laulda, luuletusi lugeda, siis me osaliselt tõesti lasemegi Madlil lugeda, aga ikkagi nõuame, et igaüks loeb luuletusi. Ja väga tore on see, et nii mu abikaasa kui ka pojad loevad kõik originaalluulet, kõik luuletavad ise.

Sina ka?

No mina olen kõige väiksem luuletaja nende hulgast. Mehed on mul luuletajad ja on enamasti kõik suutnud kirjutada ka uued luuletused iga aasta jõululaupäevaks. Nii et jõulud meil ongi ikkagi kõik, me oleme koos maal ja minu vennaperega kohtume ja selline väga perekeskne olemine.