Andres Kollist: meenutades akadeemik Jüri Martinit

Andres Kollisti meenutuslugu akadeemik Jüri Martinist (1940–2025).
1962. aastal kevadel oli Jüri Martin 22-aastane. Mina olin siis 14-aastane ja käisin Tartu V keskkooli seitsmendas klassis. Meie koolimaja asus Näituse tänaval vanas Rostovtsevi eraülikooli hoones ja sinna kõrvale ehitatud ja koridoriga ühendatud puumajas. Nüüd asub Rostovtsevi ülikooli hoones Tartu Ülikooli Juridicum, puumaja on tulekahjus hävinenud ja selle asemel on lillepeenrad.
Just nendesamade lillepeenarde kohal puumajas oli meie kooli võimla ja aula, kõik ühes saalis koos. Ja selles saalis toimus koolilaste kohtumine kahe üliõpilasega. Üliõpilasteks olid Jüri Martin ja Andres Tarand. Kuulajate hulgas mina ka. "Onud" üliõpilased rääkisid Kaug-Ida ja Siberi ekspeditsioonidest ja kõigest põnevast mida nad seal uurisid ja ka inimlikult kogesid.
Nende lõpulause, mida mäletan tänini hästi, oli, et kui teil vähegi võimalust, siis sellist tegevust tahame küll soovitada. Seega võin mõelda, et Jüri Martin on minugi elu mõjutanud. Mu teadlaseelu suureks osaks on olnud ekspeditsioonid Valge, Barentsi, Tšuktši, Ohhoota, Jaapani, Araali, Kaspia, ja Mustale merele ning Vaiksele ookeanile. Kodusele Läänemerele muidugi samuti.
Nagu elu näitas, võttis Jüri Martin oma tolleaegset soovitust ka ise tõsiselt. Vikipeediat tsiteerides: "Nii teadusliku uurimistöö huvides kui ka rännumehepisikuga nakatununa on Jüri Martin osalenud kümnetel ekspeditsioonidel Kaukasuses, Polaar-Uuralis, Lääne- ja Lõuna Siberis, Kaug-Idas, Antarktikas, Alaskal, Kreekas, Keenias, Seishellidel, Madagaskaril, Sri-Lankas, Indias, Maldiividel, Pennsylvanias, Great Smoky Mountains rahvuspargis USA-s jm." "Ja muuga" lõppev nimekiri annab põgusa, kontsentreeritud pildi Jüri Martini haardest, tema tegevuste ja ettevõtmiste ampluaast.
Jüri Martin sündis 29. septembril 1940 Tallinnas näitlejate Maimu ja Leo Martini perekonnas. Bioloogi diplomi sai Jüri Martin Tartu Ülikoolist 1964. aastal. Bioloogiakandidaadi kraadi kaitses ta juba neli aastat pärast ülikooli lõpetamist 1968. aastal.
20 aastat hiljem, 1988. aastal kaitses Jüri Martin doktorikraadi ja veel kaks aastat hiljem valiti ta Eesti Teaduste Akadeemia akadeemikuks. Jüri Martini teadusliku uurimise objektid olid samblikud. Eeskätt noorematele lugejatele tasub meenutada, et nõukogudeaegsed teaduskraadid läbisid enne nende kinnitamist mitmed filtrid ja kontrollid. Tolleaegne kandidaadikraad on võrdsustatud praeguse doktorikraadiga. Doktorikraad oli juba väga tõsine kvaliteedimärk. See vastas vähemalt kolme kandidaadikraadikraadi ehk kolme tänapäeva doktoritöö mahule.
Erilist tähelepanu pühendas ta uurimustele, mille eesmärgiks oli selgitada, kuidas mõjuvad õhu kaudu levivad saasteained sammaldele ja samblikele, samuti metsadele ja muule taimestikule. Selline lai vaatenurk annab selge viite Jüri Martini kui ökoloogi ja looduskaitsealase mõtleja haardele. Viis, kuidas Jüri Martin probleemile lähenes, ei ole vaid vaatlus ja loodusliku objekti kirjeldus. Tema uurimused ja järeldused toetuvad radionukleiidide, raskmetallide, väävli jt. saasteainete sisalduse määramisele analüütiliste meetoditega.
Jüri Martini teadlaseteel oli töökohtadest kesksel kohal Tallinna botaanikaaed. Selles Eesti Teaduste Akadeemia asutuses töötas ta aastatel 1969–1988 vanemteaduri, asedirektori ja lõpuks kümme aastat direktorina.
Tähelepanuväärne oli Jüri Martini tegevus pedagoogi ja kõrghariduse organisaatorina. Aastast 1997 oli ta Euroakadeemia rektor ja professor. Kõrgkooli asutamine ja võitlus selle säilimise eest oli Eesti kõrghariduse üldises turbulentses taustsüsteemis iseenesest saavutus omaette.
Jüri Martini organisaatorivõimed ei avaldunud vaid Euroakadeemia rajamises ja juhtimises. Ta oli maailma metsade monitooringu foorumi, MTÜ Eesti Euroinfo Ühingu juhatuse, rahvusvahelise lihhenoloogia assotsiatsiooni ning Academia Ecologica Universalis liige ja kaaspresident.
Jüri Martin oli lisaks sellele, et oli kõva teadlane, ka missioonimees. Ta nägi ja ajas ka suuremat asja. Ta on olnud erakonna Eesti Rohelised esimees, hiljem Eesti Keskerakonna liige. Ta oli riigikogu IX koosseisu liige, Rohuneeme külavanem ja 2014. aasta lõpust Viimsi valla aukodanik.
Jüri Martin oli üks Eesti polaarklubi asutajatest 1984. aastal. Ta oli selle klubi esimene president aastatel 1984–1991. 28.–29. novembril 2024 tähistas klubi suurejoonelise rahvusvahelise konverentsiga oma neljakümnendat aastapäeva. Konverentsi ja praegugi Paksus Margaretas vaadatava polaarklubi juubelinäituse ettevalmistamisel lõi Jüri Martin koos teistega kaasa.
Jüri Martini tööd tunnustati lisaks eeltoodule veel mitmel erineval moel. Ta on saanud Karl Ernst von Baeri medali, UNESCO programmi "Inimene ja biosfäär" (MAB) medali, suure looduskaitsemärgi, Kuninganna Victoria mälestusmedali, Henry Fordi Euroopa looduskaitse preemia, ühendatud Euroopa ja rahvusvahelise Socratese auhinna. Jüri Martin oli Viini Rahvusvahelise Ülikooli auprofessor.
Elu pakub põnevaid kokkusattumisi. Kümme aastat tagasi, 22. septembril 2015 toimus polaarklubi ja meremuuseumi ja ettevõtmisel merefoorum "Inimese jalajälg Antarktikas ehk miks Antarktisel enam koeri pole", esinejateks Andres Tarand ja Jüri Martin. Juhtus sedasi, et enam kui 50-aastase vahe tagant rääkisid samad mehed oma tegemistest ja mina olin jälle üks kuulajatest. Peale esinemist väitis Jüri, et jah, ta oli Tartu V Keskkoolis pool aastat praktikal ja kindlasti õhutas ta noori olema maailmas toimuva suhtes kaasaelav, olema uudishimulik, valmis rändama ja avastama.
Sama soovituse kohaselt elas Jüri Martin ka omaenese elu. Aitäh talle nii tema enese tehtu, kui selle eest, et ta sama vaadet elule teistessegi süstis.
Toimetaja: Kaupo Meiel