Triinu Rennu: riigiarhitektist võib saada orkestrita dirigent

Kui soovime ühiskonnana teadmispõhiseid otsuseid maakasutuses, siis need ettepanekud saavad tulla vaid erialainimeste poolt. Ehk ongi nii, et riigiarhitekti esmane roll on see visioon luua, aga riigiarhitektile on vaja ka seadusandlikku baasi, kirjutab Triinu Rennu.
Ebaõnnestunud maakasutusotsused võivad lõppedagi fataalsete tagajärgedega, nagu kirjeldas Margit Mutso ERR-i kultuurikommenraaris Los Angelese põlengutest. Ka Eestis on see läbikogetud Petseri linna näitel, mis Tartu rahulepingu alusel kuulus Eestile enne teist maailmasõda.
Eesti ajal kasvas Petseri elanikkond mitmekordseks ja linn omandas moodsa ilme, kuid vanemas osas olid pilpakatustega puumajad. Nimelt hävis 24. mail 1939. aastal Petseri tuleõnnetuse läbi kolmandik Petseri linnast, kusjuures maha põles 212 maja, peavarjuta jäi 326 perekonda, kokku 1500 inimest. Mahapõlenud kinnisvarade väärtus hinnati ligikaudu 1 miljoni kroonini. Tulekahju suure ulatuse ja kiire leviku peamiseks põhjuseks oli asjaolu, et ehitised ja eriti nende katused, polnud tulekindlast materjalist, "kinnises ehitusviisis" ja enamikus üksteisest tulemüüriga eraldamata. Toonases kontekstis oli see tohutu õnnetus.
Eesti riik sekkus probleemi kiiresti ja jõuliselt. Paari nädalaga koostati Petseri linna ülesehitamise seadus, mille president andis 12. juunil 1939. aastal välja dekreedina. Linna ülesehitamisel tuli kõrvaldada kõigepealt õnnetuse säärast ulatust põhjustanud asjaolud.
Eelnõu seletuskirjas on kirjas: "et rajada Petseri linna ülesehitamine tervetele ja normaalsetele alustele, on Petseri suhtes nõutav kõigepealt vajalike muudatuste teostamine kehtivast linnaplaanis, samuti ära põlenud linnaosas kruntide ümberplaneerimise läbiviimine".
Kuigi Petseri linnas oli kehtestatud 1935. aastal linnaplaan, siis muutunud olude tõttu võeti siht luua uued tänavad, avalikud väljakud ja suurendada olemasolevat turuplatsi ning määrati puuduvatele avalikele ehitistele asukohad. Olukorras, kus hooned olid ära põlenud ja "üldkasutusmaa-aladeks" tuli omandada või sundvõõrandada ainult maa, mitte hooned, oli maa omandamine nii psühholoogiliselt kui ka rahaliste võimaluste poolest linnavalitsusele kergemini teostatav.
Petseri maha põlenud linnaosa krundid olid osaliselt oma kuju ja peamiselt väikeste mõõtmete tõttu ehituskõlbmatud või paremal juhul ebasobivad, tehes mõnel juhul ehitamise võimatuks või raskendades seda. Seetõttu võetigi Petseris ette kruntide ümberplaneerimine moodustades erinevateks otstarveteks (hoonete ehitamiseks, tänavateks, avalikuks väljakuks) sobilikud krundid.
Linnaplaani väljatöötamine ja kruntide ümberplaneerimine toimus linnas tol ajal äsja jõustunud (17. mai 1939) ehitusseaduse alusel. Petseri linnas ehitusseaduse eeskirjade järgi toimetamist aga peeti liiga aeganõudvaks. Oli ju ehitusseadus rajatud "normaalolukorras õigusvahekodade lahendamisele, mis ei pruugi igal juhul kanda kiiret ega edasilükkamatut iseloomu".
Sestap tehtigi Petseri linna ülesehitamise seadusega ulatuslikke erisusi üldseadusest ja linnaplaani ümbertegemine ning ehitusmääruste väljatöötamine usaldati teedeministeeriumile. Laiem eesmärk oli hoida ümberplaneerimine riigi kontrolli all ja teedeministeeriumil tuli tihedas koostöös Petseri linnavalitsusega tegutseda sõltumatult väga mitmesugustest erahuvidest ja tihti "üksteisele vastu käivaist püüdlusist".
Huvitav on ka asjaolu, et sellesama Petseri linna ülesehitamise seadusega lükati Petseri linnavolikogu valimised edasi ja pikendati volikogu volitusi kui 1. jaanuarini 1941 põhjusel, et kogu "seltskondlik ja rahva jõud" tuli rakendada linna ülesehitamisele. Põlengu tõttu ei olnud aega korraldada isegi valimisi.
Petseri linna ülesehitamine on vaid üks ilmekas näide sõdadevahelisel ajal Eesti riigi poolt maaküsimuste jõulisest suunamisest. Üks on selge: riigi maakasutuspoliitika elluviimiseks on hädavajalik seadusandlik baas, mis annab aluse muudatuste reaalseks elluviimiseks. Praeguses kontekstis teebki murelikuks see, et kaunitest loosungitest paremast ruumiloomest ja riigiarhitekti palkamisest ei ole tolku, kui õigusruum jääb samaks.
Maa- ja planeerimisteemalistes õigusaktides peaks toimuma pragmaatiline muutus, mis konkretiseerib need tegevused, mis võetakse ette, et saavutada soovitud eesmärke. Paraku on maateemad siiani pendeldanud ministeeriumite vahel leidmaks tuge erialateadmiste ellu rakendamisele ühiskonnas. Vahel on see siiski õnnestunud, kuid mitte alati.
Kui soovime ühiskonnana teadmispõhiseid otsuseid maakasutuses, siis need ettepanekud saavad tulla vaid erialainimeste poolt. Ehk ongi nii, et riigiarhitekti esmane roll on see visioon luua. Aga kuidas sealt edasi?
Lisaks poliitilisele toetuse saavutamisele tuleb ette valmistada ka õigusaktide muudatused. Õigusloome on reeglina olnud ministeeriumite pärusmaa, kuid arvestades maa- ja ruumiplaneerimise valdkonda, siis selle siirded ulatuvad mitmesse ministeeriumi. Lühidalt on tegu korraliku väljakutsega nii poliitilise toetuse saavutamiseks kui ka õigusloome seisukohalt.
Eesti riigis saab suunata ja koordineerida ruumiloomet vaid siis, kui selleks on õiguslik alus – õigus muudatusi ellu viia ja selle eest ka vastutada. Ilma seadusandliku baasita jääb riigiarhitekt rolli, mida võiks kirjeldada nii, et dirigent on, aga orkestrit pole.
Toimetaja: Kaupo Meiel