Ike Volkov: kes või mis on üldse riigiarhitekt?

Millisel moel saab riigiarhitekt mõjutada teiste ametkondade ja kohalike omavalitsuste otsuseid, on arusaamatu, kirjutab Ike Volkov.
Arhitektide soov riigi elus kaasa rääkida on mõistetav, sest neid on õpetatud probleeme terviklikult nägema ja lahendama neid koostöös teiste erialade asjatundjatega. Ikka vaarao paremal käel. Hollandis osatakse arhitekte hinnata, sest kui tammide ehituses midagi valesti läheb, pole riiki olemaski. Saksamaal oli eelmise sajandi algupoolel riigiarhitekti võim suur ja visioonid vägevad.
Meil tikub asi ikka veidi vussi minema. Räägiti pikalt Tallinna peaarhitekti ametikoha taastamisest, Helsingis näiteks on ta linnavalitsuse liige, ta tööperiood on pikem poliitikute omast, ta on otsustusõigus. Tallinnas oli kunagi peaarhitekt abilinnapea staatuses, hiljem ameti juhataja. Praegu on kõlava nimega ametikoht ametnikerivi keskel, pole temast midagi kuulda ja kogu tehiskeskkonna problemaatika on killustunud.
Kena näide oli "Vikerhommiku" intervjuu targa mehe Toivo Tammikuga. Arhitekt jäi tasakaalukaks, aga sotsiaalmeedias paisus diskussioon maa- ja ruumiameti ja nn riigiarhitekti staatusest. Oli solvumist, oli möödarääkimist, aga põhjustest suuremat ei räägitud.
Meenutagem alustuseks advokaat Jüri Raidla riigireformi ideed, mis tänapäevaks unustatud: pädevuste ja vastutuse ülevaatamine meie väikeses riigis, dubleerimise kaotamine, mittevajalike tegevuste ja ametnike koondamine, juhendite ja ettekirjutuste vähendamine jne. See hõlmab ka ehitatud keskkonda, mis koos loodusega on ju üks tervik.
Praegu on ehitusvaldkond lugematute ametkondade hallata, arendada ja kontrollida. Digitaalsed platvormid ei ühildu, teave on killustatud ja samal ajal mitmekordselt dubleeritud. Igasugu andmebaasidega ei suudeta midagi tarka ette võtta ja erinevad bitid ja baidid kuhjuvad. Seetõttu on administraatoreid ja asjapulki aina rohkem vaja ning kõik nad peavad ennast õigustama ja midagi täpsustama, suunama ja keelama. Reeglina öeldakse, et nii ei saa, aga kuidas saab, ei vihjata.
Kosutav on tutvuda isegi mõnekümne aasta vanuste projektidega, rääkimata sõjaeelsetest. Paar lehekülge seletuskirja ning jooniseid ja majad kerkisid. Praegu on samaks tegevuseks vaja kümneid pakse köiteid, millest mõnda ei avata kunagi. Aga kõik need kaustad vajavad kontrollijaid, arvajaid, läbivaatajaid ja kohendajaid.
Paarikümne aasta pikkuse tegevusetuse tulemusena sündiski äsja uus maa- ja ruumiamet (maru), mille algne mõte oli koondada kompetents ühte kohta, vähendada ametnikke ja dubleerimist. Aeg näitab, mis saab.
Maa- ja ruumiamet on paraku mitme ministeeriumi allasutusena loodud endise maa-ameti baasil. Ja selle keerulise ameti üheks ametnikuks, aga mitte juhiks, saab riigiarhitekt, kes peaks koordineerima riigis planeerimistegevust ja vist ka ehitustgevust, valvama sobivuse ja kvaliteedi üle jne.
Varasemalt on arvatud, et arhitekti kompetents riigis võiks olla kunagise keskkonnaministri kantsleri tasandil õiguskantsleri või peaministri kantseleis või riigikantseleis. Ja kes ta selline üldse on? Konsultant? Nõunik?
Millisel moel saab riigiarhitekt mõjutada teiste ametkondade (keskkond, muinsuskaitse, haridus, transport jne) ja kohalike omavalitsuste otsuseid, on arusaamatu. Ilmselt tehes ameti juhatajale probleemid selgeks, et see selgitaks erinevate valdkondade ministrite abidele asja, kui ta juhtub nende jutule pääsema. Need esitlevad mõtteid ministritele, kel ju iga minut arvel, ja probleemid ummistavad päevi ja öid...
See on vaevaline protsess, sest ministrid on erinevate konkureerivate erakondade esindajad ega pruugi üksmeelele jõuda. Tallinnas võib viimasel ajal pidevalt täheldada meelelahutuslikku tragikomöödiat, kus linna pea ei suuda ohjeldada jäsemeid, mis üksteist togivad ja näpistavad ja üksteisele jalga taha panevad. Riigiametis saab see veel reljeefsem olema, luban ma. Ja nõnda naeruvääristataksegi ideed kompaktsest kompetentsest institutsioonist, mis võiks efektiivselt tegutseda.
Toimetaja: Kaupo Meiel