Arengud nii rahvusvahelisel kui ka kodumaisel areenil panevad mõtlema usaldusest. Usaldus on oluline sotsiaalne liim, mille põhiline eesmärk on soodustada koostööd ja tekitada turvatunnet. Usalduslik suhe aitab alandada tehingukulusid mistahes eluvaldkonnas.

Teadmine, et teine inimene on sulle abiks ja toeks, mis ka ei juhtuks, võimaldab ette võtta pikaajalisi investeeringuid, olgu selleks siis korterilaen või laste saamine. Usaldus tehingupartneri või näiteks kaubamärgi vastu võimaldab meil kulutada tehingule vähem aega ning hoida kokku muidu igaks juhuks tehtavatelt kuludelt nagu lisagarantii. Nähtus, mida sotsiaalteadustes üldiseks usalduseks nimetatakse, võimaldab meil üksi tänaval liikuda ka peale pimeda saabumist ning kulutada vähem turvateenustele ja -tehnikale.

Usalduse eelduseks on üldistatult positiivne kogemus ja reeglipärasus.

Tuntud usalduse ja sotsiaalse kapitali uurija Robert Putnam on seda kirjeldanud kui sammu ja vastusammu printsiipi. Kui keegi on teinud sinu suunas heatahtliku žesti, motiveerib see sind samaga vastama, mis omakorda tõstab tõenäosust, et teine osapool taas omalt poolt heatahtliku sammu teeb. Nende sammude korduvus loobki usaldust. Isikutevaheline usaldus loob ka laiemat, üldist usaldust ehk mitmed vastastikused sammud ja vastusammud motiveerivad prosotsiaalset käitumist ka inimeste suhtes, keda me võib-olla ei tunnegi.

Usalduslik käitumine ei tõuku vaid murest või soovist iga hinna eest reeglistatud maailma luua. See on seotud ka psühholoogilise heaolutundega. Uuringud näitavad, et Putnami kirjeldatud sammude ja vastusammude tegemine vallandab meie organismis oksütotsiini nimelise hormooni tootmise, mille tulemuseks on heaolutunne, mõned ütlevad isegi, et armastuse tunne. Uuringud näitavad ka, et kõrgema oksütotsiini tasemega inimestel on palju lihtsam tulla toime stressiga ja kohaneda muutuvate oludega.

Usaldust saab muidugi kasvatada ka teiste käitumuslike vahenditega, näiteks reeglistatusega. Lapsekäruga liiklejale ukse avamine või kordamööda kõnelemine ei tekita kõigis võrdset oksütotsiinipuhangut, inimorganismid on erinevad. See võib olla ka sisse harjutatud norm ja sellisena mitte grammigi halvem. Usaldust riigiinstitutsioonide vastu saab kasvatada mitte ainult sõbraliku ja kaasava suhtluskultuuri kaudu, vaid ka tõhusate valitsemispraktikatega, kus süsteemsetele probleemidele leitakse süsteemsed lahendused.

Mis saab usaldusest heitlikus maailmas, kus üks kriis ajab teist taga, stressitase kipub taluvuspiiri ületama ja kus rahvusvahelisele turbulentsile lisaks vajutavad stressipedaali ka muud mured tänase ja homse pärast?

Kui naasta psühholoogia manu, siis hakkab me keha sellistes oludes tootma adrenaliini või stressihormooni kortisooli. Ja need hormoonid tingivad pigem antisotsiaalset käitumist: tülinorimist, kaasaelamist kiusajatele, või siis lihtsalt kangestutakse ega tehta midagi. Prosotsiaalne käitumine vajab uuesti reeglistajat, turvatunde loojat. Niisiis vaadatakse liidrite suunas.

Kuidas käituda, kui sulle tuleb külaline, kes ronib kingadega söögilauale ja hakkab seal bravuurikaid pilte tegema? Kui laenata Eesti punkluuleklassikast: "Eile üks sedasorti mees mul külas käis, hing sai täis ja kõht jäi tühjaks". Sa aimad, et sellises käitumises ei pruugi olla midagi isiklikku, ta teeb seda ennekõike selleks, et oma sama antisotsiaalsete sõprade silmis punkte skoorida, aga tead sedagi, et teil tuleb samas seltskonnas lävida ka tulevikus ning korrarikkuja väljatõstmine on kokkuvõttes negatiivse summa mäng, milles kõigil on midagi kaotada.

Proportsionaalseim kättemaks on ilmselt naeratada ja kinnitada kõigi kuuldes, et lauale roninu on täitsamees ja pärast pidu aitas ta sul kõik nõud ka ära pesta, aga ühtlasi sõlmid sa ka tuleviku tarbeks ulatuslikuma kattega kodukindlustuse ning mõtled hoolega läbi, kuidas sa selliseid sõpru tulevikus võõrustad. Ühtlasi näed neis oludes selgelt, kes on need sõbrad, kellele saab loota ka tulevikus ning kes lähevad provokaatoritega kaasa.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.