Kriisidest ja nendega seotud hirmudest on saanud meie aja märgid. Elame kobarkriisi ja kobarhirmu ajastul. Pimedatel talveõhtutel, just ka advendi- ja jõuluajal ajal võib kriisidega seotud ärevus ja hirm meid eriti selgelt tabada, "hirmu globaliseerumine" näitab oma mõju (vt Ülo Mattheus: hirmu globaliseerumine ja kangelase ootus).

Ka nüüd, jõuluajal on miljonid inimesed põgenemas. Sõda, terror, vägivald, nälg, põud, vaesus ja perspektiivituse tunne sunnivad võõrsile. Terror ja sõda toovad ka sel jõuluajal kaasa lugematuid ohvreid ja kaotusi, kirjeldamatuid tragöödiaid ja kannatusi Lähis-Idas, Ukrainas, Aafrikas ja paljudes teistes maailma piirkondades. Vene vägede täiemahuline verine sissetung Ukrainasse on kestnud praeguseks juba üle tuhande päeva.

Ka globaalne kliimamuutus süvendab seda sünget kobarkriisi. Eriti just ka noori täidab mure ja hirm meie planeedi tuleviku pärast. Paljudel on hirm demokraatia tervise ja inimõiguste olukorra pärast maailmas. Hirmutab poliitika ettearvamatus "kõva käe" ootuse ajastul, kus rahvusvahelise koostöö ja demokraatlike institutsioonide roll pannakse proovile, seda ka seoses digitaalse manipulatsiooni ja "tõejärgsusega".

Globaalsed hirmud võivad olla eriti rusuvad siis, kui samal ajal on kriis ka isiklikus elus. Neile, kes on raskelt haige või kellel on surnud lähedane. Neile, kes on majanduslikult kriitilises olukorras või kes kogevad just pühade ajal suurenevat lähisuhete vägivalda. Neile, kes on olnud sügavalt armunud, aga leidnud end järsku hüvasti jätmas. Nii võib kokku põimuda hingematvalt valus ja hirmutav olukord, kus pole õhku ja väljavaadet, julgust ja lootust.

Hirmu ühtlasi individuaalne ja globaalne võim võib mõjuda halvavalt. Kui maad võtab lootusetus, on sellel mõju meie kreatiivsele võimekusele leida komplekssetes kriisides häid, eetiliselt kandvaid lahendusi. Lootus ja kreatiivsus – ja nõnda ka eetika – käivad käsikäes, kuna kreatiivsus aitab meil ette kujutada erinevaid võimalikkusi, kreatiivseid lahendusi. See on eripärane ja eluliselt vajalik võimalikkuse meel või taju.

Kliimahirm ja kliimalootus

Hea näide on kliimakriis, millega seoses on viimasel ajal uuritud hirmu, lootusetuse ja lootuse suhet. Emotsioonide uuringutes, sh filosoofias ja psühholoogias, vaieldakse jätkuvalt emotsioonide täpse olemuse üle: kas need on eelkõige kehalis-afektiivsed reaktsioonid, kognitiivsed hinnangud või toimimist motiveerivad hoiakud. Tõsi on aga see, et lootusetuse tunne mõjutab kogu meie emotsionaalset seisundit ja viimane omakorda kriisidega toimetulekut.

Kliimapsühholoogias on uuritud nn öko- või kliimaemotsioone, et kliimakriisi afektiivseid dünaamikaid paremini mõista. Üks oluline tõdemus, mida võib leida Soome kliimaängi või -ärevuse (climate anxiety) eksperdi Panu Pikhala töödest, on see, et ühelt poolt süvenevad kliimahirm ja lootusetuse tunne, kuid samal ajal rõhutatakse ka "radikaalse" lootuse vajadust – lootuse, mis ei lase enda taandada naiivsele optimismile.

Pikhala viitab asjaolule, et meil on risk ja kalduvus kliimakriisi hirmus just psühholoogilisele vastupanule ja eitusele, kõrvale vaatamisele. See võib tõugata passiivsusesesse, resignatsiooni või küünilisusesse või tunduda ükskõiksusena.

See tähendab ühtlasi, et kliimaaktivistid, kes maalivad emotsionaalseid hirmu- ja katastroofistsenaariume, võivad paraku saavutada loodetule vastupidist ehk selle asemel, et ühiselt tegutseda ja ähvardavat ohtu kasvõi mahendada või edasi lükata, lülituvad inimesed n-ö välja ja vaatavad psüühilise enesekaitsena kõrvale.

Greta Thunbergi kuulus lause: "Ma ei taha teie lootust...  ma tahan, et te kardaksite" tegudele motiveerijana võib olla nõnda paraku kontraproduktiivne. Et kliimahirm meid ei halvaks ("hirm on halb abimees"), on vaja inspireerivaid emotsioone ja motivatsiooni, on vaja – kristlikus kõnepruugis – tõeliselt inspireerivat, helerohelist "usku, lootust ja armastust". Seejuures lootust, mis ei ole pealiskaudne või naiivne optimism.

Vaja on lootust, mis annab ruumi ka kahtlustele ja ökoleinale (vt Mihkel Kunnus: hälin ja raev – keskkonnaküsimuse psühholoogiast), kurbusele ja süüle, vastuolude ja vigade tunnistamisele, ebakindluse ja komplekssuse kommunikatsioonile. Leidma peaks lootust lootusetuses, mis vaatab lootusetuna näivatele olukorrale ausalt ja ilustamata silma, ja annab just selles olukorras siiski inspiratsiooni, julgust ja jõudu.

Spontaanne lootus – laps täiskasvanus

Nagu öeldud, ei saa selline lootus olla lihtsalt optimism või positiivne mõtlemine (mida mõnel meist on rohkem, mõnel vähem). See ei saa olla lootus, mis keset süvenevat kriisi lihtsalt loodab, et midagi "päris hullu" ei juhtu, või et küll õigel ajal leitakse mingi (tehniline) lahendus, ja seetõttu ei peagi midagi eriti ei isiklikult ega poliitiliselt tegema või muutma.

Ülal kirjeldatud "radikaalse" lootuse puhul mõtlevad küllap paljud – ja minu arust õigustatult – sügavamale, saladuslikumale lootusele, mis suudab trotsida ka lootusetuid olukordi.

See on juskui absoluutne lootus, mida ei saa samastada konkreetsete lootuste, soovmõtlemise või optimismiga. Võiks öelda, et see on spontaanne ja tegus usaldus elusse selle pidevas uuenemises – usaldus ja lootus, mida me lihtsalt vajame, et raskete kriisiolukordadega toime tulla. Ka raskes haiguses või traagilises kaotuses võime kogeda lootust, mis vaatab sellele, mis meile tõeliselt kallis on, mis loodab selle piire ületavat mõtet ja kohalolu.

Taani teoloog ja filosoof Knud Løgstrup (1905-1981) ütles kord lastekirjanduse kohta, et selles võib – ja lausa peab – rääkima kõigest raskest, ka kaotusest, konfliktidest ja surmast. Mida aga lastekirjanduses teha ei tohi, on võtta lapselt elujulgust ja lootus, nakatada last lootusetusega: "Me ei tohi hävitada lapsest lähtuvat lootust, isegi kui me teame, et see jääb täiskasvanul sageli täitumata. Me kogeme täiskasvanu kaotust, olgu see siis enda põhjustatud või mitte, ja kummardume siiski lapse võidutunde ees" (Skabelse og tilintetgørelse, 1978).

Lapse võiduteadvuses või -tundes manifesteerub justkui elu enese jõud, elujulgus ja uuenemine, isegi kui täiskasvanu on veendunud olukorra lootusetuses. Elu on justkui veenvam ja algupärasem lapse elujulguses kui täiskasvanu pettumuses. Nii võime näha lapses spontaanse ja kreatiivse lootuse sümbolit. Ja tõepoolest, me võime ikka ja jälle avastada last ka iseeneses.

Kristlus kui lootuse praktika

Need spontaanse, lapseliku lootuse hetked – ka näiliselt vastu igasugust lootust –saavad jõuluajal kristliku usu jaoks imelise kinnituse ja igavikku ulatuva kehtivuse: kristlik usk tunnistab ja jutustab lapsest, kelles on surma, valu ja kurjust ületav lootus tõepoolest võitmatult kohal.

Kristlus ei ole sellisena õpetuste kogumik või "usk dogmadesse", vaid elav lootuse praktika. Keset hirmu ja lootusetust võime me Taani mõtleja Søren Kierkegaardi sõnadega luua "suhte kaudu igavikku" "õhku ja väljavaadet". Õhku, mis lubab meil hingematvalt raskes olukorras hingata, väljavaadet, mis suunab meid loovalt ja kriitiliselt mõtlema ja toimima, olgu siis seoses kaasinimeste või meie rohelise planeediga.

Sellisena ei ole ka kristlik kirik ei konservatiivne, liberaalne või progressiivne, ja teda ei tohiks samastada maailmavaateliste ideoloogiatega. Ta on lootuse praktika, mis vastavalt olukorrale ja probleemile võib kreatiivselt kasutada erinevaid toimimis- ja tõlgendusviise.

Kõikides nimetatud hoiakutes sisalduv võib eetilisest vaatenurgast olla õiges olukorras vajalik ja hea. Kriteeriumiks on siin armastus ja ligimese häda, lootusetus ja valu, võimalused kinkida talle "õhku" ja "väljavaadet".

Kui avada pühade ajal kiriku uks, siis ei ole see kinnitus konservatiivsusele, liberaalsusele või progressiivsusele, see ei ole nõue või viis end kuidagi poliitiliselt või maailmavaateliselt paigutada. See on osalemine lootuse praktikas – tegusas usus ja mõistmises, et lapselik, kreatiivne, armastust täis lootus ei ole asjata.