"It's the economy, stupid," (see on majandus, lollakas) teadis Bill Clintoni omaaegne kampaaniajuht James Carville. Ta kõneles muidugi sellest, et mis valimisi võidab. Kuid üldistades võib selle juhtmõtte laiendada argiteadmisele sellest, miks asjad üldse juhtuvad – majandus on see, mis on ühiskonnas kõige all, mille tõttu asjad üldiselt juhtuvad, mis toob heaolu ja arengu.

Paradoksaalselt on see olemuslikult marksistlik idee. Mitte et Marxi õpetusel tingimata midagi häda peaks olema, majandusajaloos on sel oma koht. Selle juhtmõtte probleem on vaid selles, et see on vigane ja üheülbaline ning selle lai levik ei lase märgata laia spektrit muid põhjuseid ühiskondade arengu taga. Sellest, mida ent võiks märgata, siinne essee ongi. Aga alustagem päris algusest.

Algus

Kuidas mõelda esiajast? Väljaspool arheoloogiat tuleb tõenäoliselt harva juttu Austraalia päritolu arheoloogist V. Gordon Childest. Ometi võib pakkuda, et just Childe töö on kujundanud laiu arusaamu, miks ja kuidas ühiskonnad on läbi aegade arenenud. Childel ei olnud märkimisväärseid leide või saavutusi väljakaevamistel, kuid ta oli suur teiste tööde sünteesija. Teisisõnu teoreetik. Ning lisaks oli ta marksist.

Ja lugu, mille ta esiaja kohta välja pakkus oli põhiolemuselt dialektiline tehnoloogiliste revolutsioonide järgnevus: esmalt toimus neoliitiline revolutsioon, kui kütt-korilased jäid paikseks ja hakkasid maad harima. Sellel järgnes linnade esilekerkimine, kui teravilja ülejääk hakkas sünnitama üha suuremaid asulaid, kuningaid ja klassihierarhiaid. Sellises vaates pole majandus lihtsalt oluline, see on põhiline. Ajalugu ise edeneb aga ennekõike tootmisvahendite ja -korralduste muutustest tõukuvana. Ader, kangastelg ja vabrik on olnud sotsiaalsete muutuste mootorid ja just sellises järjekorras.

Childe'i ideed domineerivad endiselt paljudes populaarajaloo käsitlustes. Yuval Noah Harari, meie aja menuautor, kordab ju sama põhiargumenti: põllumajandus tõi kaasa ülejäägi, see omakorda linnade tekke ja lõpuks tsivilisatsiooni. Kõik muu – kultuur, kunst, religioon, filosoofia – oli tulem, majandusliku paratamatuse kõrvalprodukt. See on lugu, mis sobib majandusteadlastele ja bürokraatidele: tsivilisatsioon on oma olemuselt juhtimisprobleem ning inimprogressi mõõt on raamatupidamislik efektiivsus.

Ometi trotsib kogu seda deterministlikku lugu ühel kagu-Anatoolia mäetipul asuv Göbekli Tepe varemetekompleks. See, 12 000 aastat vana, rituaalseteks talitustes ehitatud keskus – monumentaalsete sammastike, keerukate nikerduste ning arenenud kultuurielu märkidega – ehitati vähemalt tuhat aastat enne esimesi tõendeid püsivast põllumajandusest. Ei põlde, ei farme, ei kogutud teraviljavarusid, ainult inimesed, kes kogunesid arvukalt, et kõigepealt raiuda ja tahuda ning seejärel midagi tähistada. Kui tsivilisatsioon oleks tõesti majandusliku paratamatuse sünnitis, ei tohiks selline paik olemas olla. Aga ometi seal see on.

Uue aja antropoloogid David Graeber ja David Wengrow väidavad oma teoses "Kõigi asjade koidik" (Graeber ja Wengrow 2023), et tavapärane "esmalt majandus" raamistik varjab meie eest tegelikke põhjuseid, mis varajasi inimseltsinguid mõjutasid.

Nende sõnul ei alanud tsivilisatsioon põllumajandusest ja ülejäägist, vaid mängust ja ühisest impulsist luua uusi tähendusi. Göbekli Tepe ei olnud talunike vabal ajal püstitatud tempel; see oli kogunemiskoht, mis võis koguni ise anda sädeme põllumajanduse tekkeks (sest suuremad rahvahulgad vajasid süsteemsemat toitmist). Inimesed tulid kokku mitte seetõttu, et neil oli vaja toodangu ülejääki hallata, vaid seetõttu, et neil oli vaja end ühiskonnaks kujutleda ja selleks rääkida.

See lugu pöörab tavapärase vaatenurga pea peale. Majanduse kui veduri asemel näeme, et hoopis kultuur sünnitab majandust. Põhjus on lihtne: majandussüsteemid – olgu jutt varastest vahetussuhetest, agraarühiskonna maksustamisviisidest või nüüdisaja digitaalsest rahandusest – põhinevad usaldusel, jagatud lugudel ja kollektiivsetel uskumustel. Ka raha teke ei olnud pelgalt tõhususe küsimus; see oli kultuuriline leiutis, viis kogukondlikke võlgu ja kohustusi sümboolselt esitada.

Ka John Hartley ja Jason Potts näitavad oma raamatus "Cultural Science" (2014), et inimesed on esmajärjekorras tähenduste loojad – kuulajad, interpreteerijad, jutustajad – ning alles seejärel tootmis- ja vahetussuhetes ehk majandustegevuses osalejad. Inimeste suutlikkus teha laiaulatuslikku koostööd ei tugine üksnes materiaalsele huvidele, vaid lugudele, mida jutustame ja viisidele, kuidas me maailma mõtestame.

Miks ent siiski, hoolimata kogu tõendusmaterjalist, hoiavad ühiskonnad endiselt kinni mõttest, et tsivilisatsioon sai alguse adra leiutamisega? Vastus on osalt ideoloogiline. Childe'i teooria, isegi selle tänapäevasel, petlikult äralahtunud kujul, pakub lohutavat korratunnet: ajalugu kulgeb etteaimatavates etappides, materiaalsed tingimused määravad ühiskonna arengu ning progressi saab hinnata mõõdetavates mahukategooriates. See on sobiv arusaam neile, kes tahavad näha ajalugu ratsionaalse, peaaegu mehaanilise protsessina, mitte kaootilise ja ettearvamatu inimeste kujutlusvõimete tantsuna.

Ent kui ajalugu meile midagi õpetab, siis seda, et inimühiskonnad on lõputult paindlikud, leidlikud ja ettearvamatud. Polnud üht ainsat rada küttimisest ja korilusest põllumajanduseni ning sealt industrialiseerumiseni. Mõned varased ühiskonnad proovisid põllumajandust, ent loobusid. Teised lõid hierarhilisi kuningriike ilma intensiivset põlluharimist kasutamata. Ja veel teised, nagu Göbekli Tepe loojad, kogunesid mitte selleks, et viljavarusid talletada, vaid et jagada midagi palju põhjapanevamat: ühiseid tähendusi. Inimühiskond edeneb läbi võime kujutada ette uusi maailmu. Tsivilisatsioon ei sündinud põllul, see sündis lugudes.

Hetk, milles viibime praegu

See essee sünnib konkreetsel ajahetkel, 2025. aasta veebruaris. Göbekli Tepe rajamisest on möödunud 12 000 aastat. Eestis on kestev majanduslangus,  meie naaberriik peab agressioonisõda oma teise naabri, demokraatliku riigi vastu ning ähvardab meidki. Eesti kärbib eelarveid nii majanduslanguse kui julgeolekuohu tõttu. Kultuur, mille osakaal on kogu iseseisvusaja riigieelarves kahanenud, saab hooga pihta nüüdki. Kärbe kärpe haaval tõmmatakse end koomale.

Loomulikult ei lähe see tõrgeteta. Ühiskonnas on puhkenud avalik diskussioon kultuuri rahastamisest. Arvamusi on mitmesuguseid. Ma noppisin selle essee tarvis välja ühe Ilmar Raagi arvamusartikli (2025) veebiväljaandes Edasi. Raag polemiseeris nendega (president Alar Karis, professor Marju Lauristin), kelle arvates on kultuuri kahanev riiklik rahastamine probleem. Ta väitis, et kultuuri rikkalik rahastamine ei too kaasa "headuse" ja üksteisemõistmise kasvu. Aga see peaks olema eesmärk.

Täpsemalt toetub Raag (paraku) lihtsustatud vastandusele mõiste "kultuur" kahe definitsiooni vahel: kultuur kui kaunid kunstid ja kultuur kui kogukondlikud kombed.

Raag tähtsustab viimast ning kirjutab: "Tähtis ei ole kogu aeg tarku raamatuid lugeda, vaid see, milliseid järeldusi sa neist raamatutest teed. Tähtis ei ole mitte kõikide omavahel vaidlevate kultuurilegendide tundmine, vaid see, kuidas sa ise ennast väljendad ja suhestud oma kaasteelistega. Kultuur on ju eelkõige see, mis meid teiste inimestega seob." Ta lõpetab sõnumiga, et kultuur jääb kestma siis, kui ei jääda lootma riigile ja institutsioonidele, "võimule". Selle asemel sõltub kultuur ennekõike üksikisikute valmisolekust vajadusel lõkketule ääres lugusid vesta.

Miks ma Raagi veebiessee esile toon? Sest see on üks viisidest mängida kultuur nurka millekski isiklikuks, kuid sellisena ka killustunuks ja sekundaarseks. Kultuuril ei ole ühiskonda ja majandust vedavat, võimalike maailmade teostamisele suunavat väge.

Et "me mõtted on priid," siis palun lubatagu väita vastupidist. Alustagem kultuuri definitsioonidest. Kui ma Tartu Ülikoolis õppisin, ei kuvanud Peeter Torop seinale mitte kaks, vaid üksjagu üle 40 üksteisest eristuvat kultuuri definitsiooni. Sellel numbril on iseenesest väärtus, kuid jätkem see hetkeks kõrvale.

Toon esile vaid ühe, kolmanda võimaluse Raagi pakutute kõrvale. Sellise, mis näitab kultuuri tähenduste ruumi või võrgustikuna. Mida tihedamalt on see ruum tähendust täis, mida mitmekesisem see on, mida rohkem on selles erisusi, dialooge ja opositsioone, seda võimalikum on, et selles ruumis elav ja tegutsev kodanik hakkab ette kujutama mitmesuguseid alternatiivseid võimalusi omaenda ja teiste elu seada. Seda võimestatum on ta keerulisi olukordi adekvaatselt hindama ja leidlikult reageerima, leidma kriisis uusi võimalusi.

Kui kultuur on andnud laiale hulgale inimestele võime maailmu ette kujutada, teadmisi kombineerida, siis ei ole see kultuur lihtsat üksikisikuid võimestav, see on kogu ühiskonna arengu võti.

Sellest eeldusest lähtub omakorda järeldus, et kultuuri peab olema palju. Raamatuid peab ikkagi lugema nii palju kui võimalik. Ja see ei ole oluline vaid selleks, et "inimesed oleksid head", käituksid kombekalt ja oleksid üksteisega heades suhetes. Pigem isegi vastupidi: konfliktid ja eriarvamused, erinevad visioonid ja maailmaseletused, kõik 40 definitsiooni kultuurist ja kõigest muust on ühiskonnale kasulikud. Sest nii õpitakse nägema alternatiive ja testitakse võimalusi ning igas uues olukorras on ühiskond enam valmis loovalt reageerima.

Kui me kultuurist sedamoodi mõtleme, siis ei päde ka enam vastandus kaunid kunstid vs. tegelikud igapäevakombed. Mõlemat on vaja, mõlema eest tuleb hoolitseda. Kunstiloome on tegevus, mille raames leiab aset kõige intensiivsem võimalike maailmade ettekujutamine, mille tulemuseks on nn koodiinnovatsioon ehk uued tähendused, täiesti uuesti võimalused maailma seletada ja mõista.

Nagu sedastas Umberto Eco (1977), on kunst teine peamine viis uute teadmiste loomiseks: kui teadus avastab uus fakte, siis kunst pakub uusi võimalusi mõista. Argikombed ja -praktikad on aga viis nonde uute tähenduste leviks, kohandumiseks ja laiemaks rakendamiseks maailma seletamisel. Muidugi võib ka argielu dialoogides ja mõttevahetustes sündida metafoore jm kujundeid, mis kultuuris kanda kinnitavad ja selle tähendusilma rikastavad.

Kultuuri sisemine rikkalikkus, selle žanrikirevus, representatiivsete mooduste rohkus, ainevaldkondade paljusus, ka kultuurikommete talletamine, ei saa aga aset leida ilma institutsioonideta. Kuid mis täpselt on institutsioonid?

John R. Commons, institutsionalistliku majandusteooria üks isasid sedastas nõnda: institutsioonid on kollektiivne tegevus üksikisiku tegevuse kontrollimiseks, vabastamiseks ja laiendamiseks (1934). See tähendab, et institutsioonid ei ole tingimata konkreetsed organisatsioonid või ametkonnad, vaid laiemad kokkulepped ja ühistegevuse organiseerimise vormid nagu perekond, religioon, akadeemia, popkultuur jne. See tähendab, et institutsioonid hõlmavad reegleid, norme, seadusi ja tavasid, mille abil ühiselt kujundatakse ning juhitakse inimeste käitumist.

Sellised raamistikud aitavad kaasa erinevate tehingute koordineerimisele, konfliktide lahendamisele ja sotsiaalsete suhete stabiliseerimisele. Nii loovad institutsioonid ühiselt kokkulepitud "mängureeglid", mis suunavad majanduslikku arengut, kujundavad poliitilisi protsesse ning aitavad ühiskonnal muutuste ja kriisidega paindlikumalt toime tulla.

Laias laastus ütlevad sama ka möödunud aastal Nobeli majanduspreemia saanud Daron Acemoglu, James A. Robinson ja Simon Johnson. Acemoglu ja Robinsoni ühiselt kirjutatud raamat "Why Nations Fail" näitab, kuidas stabiilsed, avatud ja kaasavad institutsioonid soodustavad ühiskonnas laiaulatuslikku innovatsiooni, samuti rikkuse õiglasemat jagunemist ja pikaajalist majandus- ning heaolu kasvu.

Mida tähendab see ent kultuurist mõtlemisele, kultuuripoliitikale? Seda, et me vajame jätkuvalt, senisest ehk enamgi, tugevaid institutsioone. Ning et institutsioonid vajavad hoolt. Sealhulgas, jah, ka riigi investeeringuid ning püsitoetusi. Selleks, et uued ideed, võimalikud maailmad, alternatiivsed arusaamad, uued kujundid saaksid tekkida, levida ja kinnistuda peab hulk institutsioone seda kõike toetama ja korraldama. Et aset leida saaksid mõttevahetused ja dialoogid, hullud eksperimendid ja piire mööda käimised, selleks on institutsioone vaja samuti.

Neis institutsioonides peavad olema tööl inimesed, neil peab olema musklit ja väge. Ja kui neil seda on, kui kultuuri tähendusruum pulbitseb, ei too see kaasa vaid seda, et erakordsetest ideedest võivad nakkust saada ka insenerid või riigivalitsejad, vaid ka lihtsalt seda, et iga ühiskonna liige on veidi võimestatum maailma seletamisel, selles paindlikult ja leidlikult opereerimisel. Kindel on aga see, et vaid sellised ühiskonnad võivad jõuda uue ajastu Göbekli Tepede rajamiseni. Niiet, ei, kultuur ei ole miski, mida tasapisi võimalusel lõkketule ääres heietada. Kultuur on see, mis Eesti elu uueks loob ja meid rikkaks teeb. Ilma naljata.

Enne, kui jõuan tulevikust kirjutamiseni, toon esile veel momendi viimaste kuude uudistelindilt. Paar kuud tagasi teatas majandus- ja kommunikatsiooniministeerium (MKM), et kaasas "Eesti Majanduskasvuplaani 2025" nüüd ka kultuuri ja loomemajanduse valdkonna. See tähendab, et õige pea hakatakse riigieelarvest enam toetama kultuuri suursündmuseid, muusika-, arvutimängu- ja filmitööstuse eksporditegevusi. Seda kõike tehtaks lähtuvalt arusaamast, et kultuur kui teadmiste- ja oskusterikas teenustesektor saab oluliselt panustada majanduskasvu ehk toota tulu ja väärtuse ülejääki.

Selline asi juhtub Eestis esmakordselt. Kunagi varem pole kultuuri niimoodi majanduskasvu ootushorisonti istutatud. Küsimus, mis siit ehk tekkida võiks, on et kas näeme selle taga lõpuks Göbekli Tepe loo kõrvu - riigivalitsejate seas võrsunud äratundmist, et kultuur ehk hakkabki paljut muud vedama?

Nii see muidugi ei ole. MKM-i plaan näeb kultuuri kui kah-majandust. Teenusemajanduse üht valdkonda, millel on sisend, väljund ja ülejääk. Kui üht paljudest. Selline arusaam ei ole vale, kuid see jääb poolele teele. Tegelikult teeotsa päris algusesse.

Mu ülal kirjeldatud viis kultuurist mõelda mitte kui majanduse ühe valdkonnana vaid kui nn. riikliku innovatsioonisüsteemi ühe koordinatsioonimehhanismina näeb aga kultuuri ennekõike vaid iseendana ehk kultuurina.

"Innovatsioonisüsteemid" on kontseptsioon, mis kerkis majandusteaduses esile 1990, aastate alguses ning mille on nüüdseks kasutusele võtnud enamik riike. Neid süsteeme nähakse koosnevat institutsioonidest, mis loovad teadmisi, mis neid ka vahetavad, kombineerivad, kohandavad ja lõpuks rakendavad uute toodete ja teenuste loomiseks ja pakkumiseks. Riigid üritavad seejuures reeglina parendada nende süsteemide sisest teadmusvahetuse koordinatsiooni ning panna ülikoolid ja ettevõtted efektiivsemalt koostööd tegema jms.

Tavaliselt on aga sellistel puhkudel mööda vaadatud kultuurist. Minu ja üsna mitmete mu innovatsiooniuurijatest kolleegide silmis on tegu veaga.

Kultuur ei ole vaid tööriistade kogum, mis võimaldab ette kujutada alternatiivseid maailmu. Kultuur on tähenduste süsteem, mis on igasuguse mõtlemise ja kontseptualiseerimise eeldus. Mida rikkalikum see on, seda enamast saame mõelda. Kultuur loob nii eristusi kui ka ühendusi, nii konflikte kui ka dialooge, nii kogukondi kui vastandusi. Kultuur hoiab nii teadmisi kinni kui ka levitab neid üle ilma. Kultuur kommunikeerib, kohandab ja tõlgib. Nii on kultuur üks rahvusliku innovatsioonisüsteemi hea toimimise eelduseid. Seda eriti nüüdisaegse inforikka ja dünaamiliselt edeneva teenusmajanduse osas.

Praktikas tähendab see seda, et loomemajandus ja selle tugimeetmed on vajalikud, kuid meil on ka lihtsalt vaja rohkelt erilaadseid kultuuriinstitutsioone, kunstide ja tehnoloogiavaldkonna tõhusat liidestamist ning ka mitmekesist meediasüsteemi, mis tagab ühiskonnas laiemalt ideederingluse ning häälte, vaatepunktide ja võimalike maailmade rohkuse. Teisisõnu peavad kultuur ja meedia tegema lihtsalt oma asja hästi ja tõhusalt.

Tulevik

Eesti ja kogu maailm on sisenemas tehisaru poolt toetatud innovatsioonilainesse. Pakutakse, et tegu võib tegu olla olulisima leiutisega, millega inimkond on kunagi hakkama saanud. Siit jõuame taas kultuuri ja kunstide rolli juurde.

Ühtäkki oleme olukorras, kus seni arhiivide ja uurimisinstituutide riiulitel kopitanud keelevarad ja kultuuripärand on ses innovatsioonilaines keskse kandejõuga. Meil ja mujal vaieldakse selle üle, et milline on nende varade hind ja kuidas neid välja anda, et suuri keelemudelid õpetada päriselt tundma inimeste maailma, meie tähendussüsteeme. Kultuurinstitutsioonide otsustest sõltuvad meie uue ajastu Göbekli Tepe ehitamise viisid otseselt. Kultuuri heas tundmisest sõltub ootamatult kogu majandusareng.

Kuid on veel, mille peale mõelda. Isegi, kui üldteadmised – faktid, millega tegeleb teadus – on juba lähitulevikus kõigile kättesaadav avalik hüve, siis kunstide panus uute teadmiste loomisse püsib unikaalsena: luua uusi mõistmise võimalusi, uusi kujundeid, avada uusi perspektiive, näidata kuidas erinevad inimesed erinevates olukordades maailma tajuda võivad. Ehk jätkuvalt avada üha uuesti inimeseks olemise küsimusi ja viise. Neid ka laialt jagada ja nõnda päev päeva järel lahendada midagi ära kõigile inimestele oma keerukate eludega hakkama saamisel.

Tehisaru ei saa kunsti asendada, sest kunst on ennekõike tähenduskommunikatsioon, killud inimeste eludest. Ning iga inimese elu on lõputult kompleksne ja sellisena ainulaadne. Teisisõnu võib kultuuril ja kunstidel uues, tehisaru korraldatud maailmas olla oma asendamatuse tõttu kasvav mõjujõud.

Küsimus, mida ka selles uues olukorras küsima peame ja mis tõukub eelnevalt kirjutatust: kuidas tagada ses tulevikukultuuris mitmekesisus, mis hoiaks kultuuri pinges, valmis uuenema, asjakohaselt reageerima; mis toetaks ka selles elavate inimeste leidlikkust oma elude juhtimisel?

Ma ei ole kaugeltki seda usku, et tehisaruga kaasneb kultuuri sisemise kirjususe kahanemine. Vastupidi, ma olen koos kolleegidega korduvalt näidanud, kuidas nn andmebaasistunud kultuur toodab vormilist mitmekesisust, kõigi kunstilaadide žanrinimekirjade pikenemist kasvavas tempos (nt Hartley, Ibrus, Ojamaa 2022).

Kuid kirjususel ja kirjususel on vahe. Eesti kultuuri kontekstis jääb küsimus, kuidas tõukub uue aja kirjusus kõigest eelnevast? Kultuurisemiootikas on tuntud tõde, et kultuur areneb justkui mööda spiraali läbi pideva dialoogi kultuuri minevikuga, seda minevikku pidevalt olevikku tuues, sealt võetut uuendades ja kohandades.

Teisisõnu tekib küsimus, et kuivõrd tehisaru ja täpsemalt suured keelemudelid sellist dialoogi võimaldama hakkavad? See tähendab, et keelemudelitel ei pea olema mitte ainult väga hea arusaam keelest, vaid ka kultuuri kõigist siseseostest, tähendusruumi lõputututest sisemistest haakumistest.

Selline kultuuri komplekssete tähendusseoste tehisarule õpetamine ei ole senimaani kuigi hästi õnnestunud, kuid on tegelikult juba üsna hästi teada, et kuidas seda teha.

Ma tean, sest minu juhitavad teadusgrupid Tallinna Ülikoolis osaliselt tegelevad sedasorti treenimisvõimekuse arendamisega. Et siinkohal aga mitte tehniliseks minna juhin tähelepanu hoopis asjaolule, et isegi kui tehniline võimekus tekib, tõuseb koheselt küsimus, et mida me ära anname kui need kultuuri tihedad siseseosed keelemudelite (eeldatavalt meretagustele) treenijatele üle anname?

Lühidalt käivad kultuuri tähendusseosed ikka mööda inimesi ning selline täpne inimsuhete kaardistamine ei pruugi ainult riivata inimeste privaatsust, andes ära nende isikuandmed, vaid tervikkogumina osutuksid sellised andmebaasid huvipakkuvaks aineseks ka Eesti riigi ja ühiskonna vaenlastele.

Mida see tähendab? Seda, et tehisaru treenimispoliitikate ja -lahenduste väljatöötamine saab lähiaastatel olema väga keerukas ülesanne. Teiseks aga seda, et kõige targem oleks teha seda ise meie institutsioonide või vähemalt meie Euroopa partnerriikide institutsioonide poolt.

Kõigi märkide järgi kujuneb suurte keelemudelite treenimine üha vähem kulukaks, uusi mudeleid saab ka treenida üksteise peal. Efektiivseim viis on kättesaadavate vabavaraliste mudelite edasi treenimine. Nii koosneb tulevik lõputust arvust mudelitest, kõik oma tugevustega ja spetsiifikatega. Mudelid ise pole seejärel kuigi hästi tootestatavad, need kujunevad kõigile valla avalikuks hüveks. Ning ka Eesti institutsioonid saavad meile vajalike mudelitega hakkama.

Miks on see oluline? Sest kui need mudelid saavad keskse rolli igapäevaelus igat laadi tekstiloomes ja me väärtustame ka Eesti kultuuririkkust kui meie tuleviku väetist, siis peame me ise võtma vastutuse keelemudelite arendamise ja käitamise eest.

Peame ise tagama, et eesti kultuuri tegelik sisemine mitmekesisus, selle kõik võimalused oleksid nende mudelite sees. Peame tagama, et kõik me ühiskonna osalised saaksid aru, kuidas on need mudelid treenitud ja mida neist sestap oodata, ja teaksid nii nende tugevusi kui ka pimepunkte. Peame ka tagama, et need ei riivaks kellegi privaatsust ja õigusi, ning et kõik, kelle tööd ja vara on nende mudelite loomiseks kasutatud, saaksid selle eesti tasustatud.

Veel kord, miks on see oluline? Mingem korra tagasi 2024. aasta Nobeli majanduspreemia juurde. Daron Acemoglu, Simon Johnson ja James A. Robinson näitasid, et jah, riigid kus on sisse seatud tugevad ja stabiilsed, avatud ja osaluskesksed institutsioonid, edenevad kiiremini ja ka viisil, kus ühiskonna enamik sellest edenemisest võidab. Kuid nad näitasid ka, et kui neil turgudel domineerivad vaid väärtust ekstraheerivad institutsioonid, siis võib tulem olla vastupidine.

Ka innovatsioonisüsteemide uurijad on aastaid näidanud, et kui mõne riigi turul domineerivad hargmaised ettevõtted, kes küll võtavad turgu, kuid kohalikus innovatsioonisüsteemis ei osale, siis mõjub see selle riigi arengule halvavalt.

Tehisaru ja keelemudelitega oleme natuke sama küsimuse ees: kas lepime sellega, et ookeanitagused suurettevõtted üritavad oma tõhustatud mudelitega meie turgudel end veelgi tihedamalt sisse seada või üritame ise või koos Euroopa partneritega alternatiive ehitada? Ma näen mitte ainult võimalust vaid ka vajadust teiseks. Eesti kultuuril ja me ettevõtetel on küllalt sisu, et me uue aja Göbekli Tepe – kultuuri veetud, kuid majandust muutev teetähis – ise püsti ajada.

Kokkuvõte

Teadmine, et kultuur, täpsemat tähendusloome viisid, on aegade algusest inimühiskondade arengut, tsivilisatsioonide kerkimisi ja langemisi määranud, on akadeemilises maailmas võrseid ajanud juba mõnda aega. Kõige vastsema innovatsioonilaine puhul on see asjalugu ent saamas ilmseks ka laiadele rahvahulkadele ning eeldatavalt ka poliitilistele otsustajatele. Tehisaruga pole võimalik innoveerida, kui masinad kultuurist, kogu selle kompleksusest aru ei saa.

Väärtuslik kultuur, millel on seletus- ja kandevõime, on ent aga ise dünaamiliselt arenev. Nõnda peab tehnoloogia kultuuriga sammu pidama ning see ongi meie uue aja üks suurimaid väljakutseid ehk see, mille üle vaieldakse ja see, mida üritatakse saavutada. Kultuur veab, sellest sõltuvad heaolu ja majandusareng, ning sellest peavad targad riigid aru saama hakkama.

Kommentaar ilmus esmakordselt Eesti Üliõpilaste Seltsi XXI Albumis.

Kirjandus

• Acemoglu, Daron; Robinson, James A. 2012. Why Nations Fail: The Origins of Power, Prosperity, and Poverty. New York: Crown Currency.
• Eco, Umberto. 1977.  A Theory of Semiotics. Bloomington: Indiana University Press.
• Commons, John R. 1934. Institutional Economics: Its Place in Political Economy. New York: Macmillan company.
• Graeber, David; Wengrow, David. 2023. Kõigi asjade koidik. Tallinn: Postimees kirjastus.
• Hartley, John; Potts, Jason. 2014. Cultural Science: A Natural History of Stories, Demes, Knowledge and Innovation. New York: Bloomsbury.
• Hartley, John; Ibrus, Indrek; Ojamaa, Maarja. 2022. Digitaalsest semiosfäärist: Kultuur, Meedia ja Teadus Antropotseenis (Tlk. Tanel Pern). Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.
• Raag, Ilmar. 2.01.2025. "Kultuur algab sinust", Edasi.org.