Pisut rohkem kui aasta tagasi pidasin Oulu ülikoolis nn kutsutud loengu Ukraina keelesituatsioonist, venekeelsete ukrainlaste üleminekust ukraina keelele, mis algas juba pärast Maidani ja intensiivistus eriti pärast suuremahulise sõja algust. Kuna loeng oli mõeldud laiemale üldsusele, k.a välisüliõpilased ja -õppejõud, rääkisin inglise keeles. Pärast küsis üks Indiast pärit üliõpilane, miks ukrainlased ei taha vene keelt kasutada seal, kus see on praktiliselt kasulik, näiteks kõrghariduses, teaduses, halduses jne. Indias on ju inglise keel vaatamata koloniaalminevikule kasutusel ja on üks riigikeeltest (urdu ja hindi kõrval).  Kuna aega ei olnud palju, ei jäänud ma pikemalt seletama. Vastasin lühidalt, et vastavad registrid ehk allkeeled (teatud olukorrale või tekstitüübile kohased keelelised vahendid) on ukraina keeles olemas, seega pole muud keelt vaja.

Seega ei taha ma väita, et inglise, prantsuse, portugali või muu kunagise impeeriumi keele kasutamine kunagiste kolooniate kõrghariduses, äri valdkonnas, poliitikas ja muudes n-ö tõsistes žanrites on iseenesest halb. See pole halb ega hea. Aga on olemas oluline vahe koloniseerimise ajaloos, impeeriumite hoiakutes ja koloniseeritud rahvaste sotsiokultuurilistes profiilides. Asi on selles, et mõnikord tõid koloniseerijad tõepoolest kaasa tehnoloogiaid, kohustuslikku haridust, meditsiini koos vastavate keeleliste vahenditega, mida sai kohe kasutada (teadustekst, publitsistika, poliitilise diskussiooni keel), kusjuures omad vastavad registrid või koguni kirjakeel  võisid koloniseeritud rahvastel puududa. See pole mõistagi koloniseerimise ja okupeerimise õigustus. Oluline on aga see, et Ukraina ja muude rahvaste olukord Vene ja Austria-Ungari impeeriumis oli teistsugune. Näiteks Moskva riik (1721. aastast tuntud Vene impeeriumi nime all) ei toonud küll kaasa uusi tehnoloogiaid läänepoolsetesse kolooniatesse, ei juurutanud moodsat õigussüsteemi ega haridust. Poola-Leedu liitriigis (kuhu kuulus kunagi ka praeguse Ukraina territoorium) olid ülikoolid olemas  juba enne seda, kui nad Moskva riigis tekkisid. Meenutagem näiteks Ostrohi akadeemiat (1576-1633) või Kõjiv-Mohõla akadeemiat (1632-1817). Meletius (Meleti) Smotrõtskõi (1577-1633), kirikutegelane  ja keeleteadlane, avaldas kirikuslaavi ukraina keele variandi grammatika 1619. a. Nii et sotsiokultuurilises mõttes oli vahe eri kolooniate vahel.

19. sajandil tekkis Kesk- ja Ida-Euroopa paljurahvuseliste impeeriumite allutatud rahvastel eneseteadvus (lühikeses kirjutises ei ole võimalik süveneda põhjustesse, neid on mitmeid), mõnel rahval oli olemas pikk auväärne ajalugu, millele toetuda (nt poolakatel). Hakati end mõtestama rahvana, kellel on oma keel, ning see oma keel ei olevat sugugi halvem kui nn vanade rahvaste keel. Kui vanad rahvad vaatasid ülevalt alla ja ütlesid: teil võib olla kena rahvaluule ja rikas pärimus, aga teie keeles ei saa näiteks pidada teadusdebatti ega kõnet parlamendis, siis sellele tekkis nüüd vastus: kunagi oli aeg, kui ka teie keeli ei kasutatud tõsiste asjade jaoks, kogu teadus ja ametlik kirjavahetus toimus ladina keeles. Teie saite hakkama ja meie saame ka.

Ukraina rahvuslik eneseteadvus oli mõistagi Vene impeeriumi jaoks peavalu, ukraina keele olemasolu eitati, keele kasutust piirati või keelati sootuks ära (nt siseminister Pjotr Valujevi ringkiri 1863. aastast keelas ukrainakeelsete lehtede ja raamatute avaldamise ja Aleksander II kurikuulus nn Emsi ukaas 1876. aastast keelas ukraina keelt kasutada avalikus kohas). Tõsi küll, ellu jääda aitas muuhulgas see, et Austria-Ungari impeeriumis ei olnud ukraina keele kasutus keelatud ega piiratud. Seal trükiti ajalehti ja raamatuid, mida smugeldati Ukraina aladele Vene impeeriumis. Igal juhul oli ukraina kirjakeele moodne versioon 20. sajandi alguseks olemas ja tahe seda arendada samuti.

Nõukogude võimul tuli vähemalt alguses arvestada ukrainlaste ja muude rahvaste eneseteadvusega, et osta ära nende lojaalsus. Pealegi nägid paljud keeleõigusi sotsiaalse õigluse osana. Põlismaistamise poliitika 1920-ndatel aitas juba tehtut kinnistada. Vaatamata julmale kollektiviseerimisele, põlismaistamise poliitika järsule lõpule ja "natsionalistide" repressioonidele 1930-ndatel ning hilisemale venestamisele, oli ukrainakeelsel kultuuril ilmselt olemas piisav tugevusvaru. Aitas ka see, et pärast Teist maailmasõda NSVL-iga liidetud kunagised Poola, Tšehhoslovakkia ja Rumeenia alad, kus elasid  ukrainlased,  enamasti ei olnud kunagi kuulunud Vene Impeeriumi koosseisu, seal olid teised hoiakud ja kogemused, mis suurendasid tugevusvaru veelgi. Just Lääne-Ukrainas kestis seal nõukogudevastaste partisanide vastupanu hulk aega pärast sõja ametlikku lõppu.

Kuigi ukraina keele kasutamine, raamatute, ajakirjade avaldamine, omakeelne teater jms polnud ametlikult keelatud, kultiveeris nõukogude võim ukraina kui põhiliselt maa-alade keele stereotüüpi, vastandades vene keelele, mis olevat haritlaste ja linnade keel. Kenad laulud, meloodiline keel, kuid tänapäeva elu tõsisteks registriteks ei sobi, jääb pigem etnograafiamuuseumi. Seda stereotüüpi kordavad tahtmata isegi Vene režiimi ja sõja vastased. Nüüd jõuame kvantfüüsika õpiku juurde.

2022. aasta mais rääkis tuntud muusik ja kunagine BBC venekeelsete raadiosaadete juht Seva Novogrodtsev ühes intervjuus, et tal on kahju Ukrainast, mis jääb kultuurilises mõttes kõrbeks. Ta möönis küll, et ta ei taha öelda midagi paha Ukraina rahva kohta, aga fakt on, et ukraina keeles puuduvat instrumentaarium, mis on olemas maailmakeeltes nagu vene, inglise, prantsuse jt. Näiteks ei kujuta ta endale ette ukrainakeelset raamatut kvantfüüsikast. Seda piinlikku sõnavõttu mainib ukrainakeelne Vikipeedia. Mõistagi tõusis ukrainakeelses sotsiaalmeedias torm, tekkis flashmob ja mitmed ukrainlased postitasid pilte ukrainakeelsete kvantfüüsika õpikute kaantest. Mõni ironiseeris, et sõnaühend квантовая физика (kvantfüüsika) ei ole just vene päritolu. Kuulsa Ukraina ansambli Okean Elzõ solist Stanislav Vakartšuk vastas muuhulgas, et juba 1960-ndatel ilmus Abba Glaubermani kvantfüüsika õpik ukraina keeles ja et tema, Stanislav Vakartšuki isa Ivan Vakartšuk on ka ühe kvantfüüsika õpiku autor.

Ukrainlaste nördimus on õigustatud ja arusaadav. Aga mina argumenteeriksin teisiti: isegi kui ukraina keeles poleks kvantfüüsika õpikut, siis võib rahvas soovi korral tekitada ja arendada sedasama "instrumentaariumi" oma keeles, võimalik, et ka tõlgete kaudu. Tõlketeadlased teavad suurepäraselt, milline võimas arengumootor on tõlge ja mis rolli  mängis tõlge ka meie ja teiste rahvaste keelte ajaloos. Nii et on iga rahva valik, kas jääda mõne muu vana ja laialt levinud keele juurde või, toetudes teiste kogemustele, kujundada oma keele vastavaid registreid. Seda on ajaloos tehtud ja küllap tehakse ka edaspidi.