Laulupidude pühalikkuse kõrval käib aasta aastalt enne suursündmuse saabumist kaasas ka mingi draama – kord ei olda rahul sellega, et laulupeo repertuaaris on ainult eestikeelsed laulud, kord pannakse pahaks, et valiku aluseks on lauluoskus, mitte mõni muu kriteerium.

Laulupeo, nagu ka teiste tugevate traditsioonide puhul kipub kedagi närivat otsekui mingi uss, et miks see asi iga kord samasugune peab olema. Tahaks muuta ja uuendada! Vahel näib, et uutmishullus on kogu Eesti riigi häda, sest siin ollakse ummisjalu iga uuenduse sabas. Olemasolevad traditsioonid visatakse selle käigus vahel lausa kergekäeliselt prügikasti.

Ometi on selge, et ühe riigi ja seda riiki kandva kultuuri põhiliseks aluseks ongi traditsioonid, sest miski muu ei suuda samasugusel moel identiteeti ja kuuluvustunnet luua. Nobeli majanduspreemia laureaat Friedrich Hayek on kirjutanud järgmist: "Miks kanduvad traditsioonid põlvkonnalt põlvkonnale üle, olgugi et neile enamasti vastu punnitakse, olgugi et nende mõju ei osata hinnata? Sest need inimrühmad, kes traditsioonidest kinni peavad, jäävad lihtsalt ellu ja nende arvukus suureneb."

Meie, eestlased, oma arvukuse suurenemise üle just rõõmustada ei saa, pigem vastupidi. Ning kahtlemata on oma osa sellel, et oleme oma traditsioonidel ja pärimustel lasknud vajuda kuhugi lõputute uuenduste alla, arvates, et oleme niimoodi moodne ja innovaatiline väikerahvas. Ent tegelikkuses kaotame selle käigus hoopis pidevalt tükikest iseendaks olemisest. Ja sellega ka kindlustunnet tuleviku ees.

Ometi on läbi ajaloo erinevad kultuurid pidanud traditsiooni väärtuslikumaks kui leiutamist. Lewis Mumford kirjutab oma teoses "Masina müüt": "Isegi vähima saavutuse alalhoidmine oli tähtsam uutest võitudest, millega kaasnes risk unustada või ohverdada vanad. See, mis sundis inimest oma esivanematega seotud minevikku – ühtviisi liiga väärtuslikku ja liiga haavatavat, et seda kergekäeliselt muuta – kohtlema seda puutumatuna, ei olnud nostalgia, vaid vajadus säilitada raskesti kättevõidetud kultuurisümboleid."

Laulupidu on meie üks kõige suurem kultuurisümbol. Võib vist julgelt öelda, et sündisime ennast teadvustava ühtse rahvana esimesel laulupeol, mida osalejad hiljem meenutasid kui kehalist kogemust: puudutatud ei saanud ainult hing, ühislaul käis sõna otseses mõttes ihust läbi, lisaks lõi rahvusliku ühiskehandi tunnetuse.

Laulupidu on ju ka poliitiline sündmus. Legendaarne koorijuht ja helilooja Mihkel Lüdig on esimese laulupeo kohta kirjutanud: "1869. aastal võis Eesti rahvas pühitseda 50 aastat priiusaega. Kuigi esimesed 50 aastat priiust ei andnud palju põhjust juubeldamiseks, sest rahva majandus- ja vaimline elu olid õige vähe arenenud, oli pidu pidamine siiski õige tarviline, sest vabaks saanud rahvas võis ennast avaldada esimest korda kui Eesti rahvas."

See oli kultuuripoliitiline manifest. Nagu on seda ka praegu näiteks eestikeelne laulupeo repertuaar. Lüdig meenutab ka, kuidas keerulistes oludes Tartusse kohale tuldi: transpordiühendused olid kehvad, lisaks olid paar eelmist aastat olnud ikaldusaastad, rahval puudus raha. Ainult vaimustus ja "noor romantiline armastus oma rahva ja isamaa vastu olid tõukejõuks peost osavõtmiseks". Ja noor Jakob Hurt kutsus vaimustunud rahvast oma kuulsas kõnes üles rohkem harima oma vaimu ja jääma kindlalt Eesti meheks.

Just iseendaks jäämine on see, mida traditsioonid aitavad meil teha.  Tammsaare sõnadega: "Paljas oskus ja teadmised ei tähenda veel kultuuri, sest see vajab eelkõige traditsiooni."

Vanades kultuurides ja põliste haritlaste puhul on see traditsioonides peituv vaim hästi tajutav. Meilgi oleks aeg lõpetada uskumine, et oleme igavesti noor kultuur. Kui päris aus olla, näime olevat juba mõnda aega hoopis sügavas kultuurilises ja poliitilises keskeakriisis. 

Sellepärast siis: hoiame oma raskesti kättevõidetud kultuurisümboleid ja ärme püüa neid muuta millekski teiseks. Ainult vaimult tugevad julgevad iseendaks jääda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.