Viimastel aastatel on sagenenud olukorrad, kus kiirabi brigaadid tegelevad patsientide transpordiga uuringutele, hooldekodust haiglasse või haiglast tagasi. ERR-i kajastatud sotsiaalministeeriumi plaan lõpetada kiirabi kasutamine sellisel otstarbel on mõistetav, kuid toob esile palju laiemalt süvenenud probleemi: Eestis puudub toimiv ja rahastatud patsienditranspordi süsteem.

Kui me ei taha, et kiirabi töö muutuks logistikateenuseks või et inimesed loobuksid arstiabist, tuleb neid kitsaskohti kiiresti ja terviklikult lahendada.

Tees 1: Patsienditransport peab olema tagatud ka esmatasandil

Praegune süsteem eeldab, et patsient suudab iseseisvalt jõuda perearsti või -õe vastuvõtule, kuid see eeldus ei pea paika eakate, liikumisraskustega ega hajaasustuses elavate inimeste puhul. Nii jõuavadki mitmed patsiendid arsti juurde alles siis, kui olukord on äge ja kutsub esile kiirabikutsungi. See ei ole ei patsiendi ega tervisesüsteemi seisukohast mõistlik.

Kui tahame tugevdada esmatasandit ja vähendada EMO-de ning kiirabi ülekoormust, peame looma mehhanismi, mis aitab abivajajal ka füüsiliselt arsti juurde jõuda. Patsienditransport perearstikeskusesse või taastusravile ei ole luksus, vaid osa kättesaadavast ja inimesekesksest esmatasandi teenusest.

Tees 2: Teenuste mitterahastamine ei ole jätkusuutlik mudel

Üks peamisi põhjusi, miks kiirabi kasutatakse ebasihipäraselt, on see, et teiste võimaluste eest peab keegi maksma ja seda "kedagit" pole defineeritud. Kui raviasutusel puudub rahastatud võimalus tellida patsiendile sobiv transport või kui patsient ei saa seda endale lubada, jääbki lahenduseks tasuta kiirabi. Niikaua kui meditsiiniline või sotsiaalne transport ei ole süsteemselt rahastatud, jääbki surve kiirabiteenusele püsima.

See mudel ei ole jätkusuutlik. See vähendab kiirabi valmisolekut eluohtlike seisundite jaoks ja koormab niigi pingelises seisus tervishoiusüsteemi. Peame looma patsienditranspordile eraldi ja paindliku rahastusmudeli, mis võimaldab teenuse ostmist perearstikeskustel, hooldekodudel, haiglatel või vajadusel ka otse patsiendil, koos hüvitusmehhanismidega.

Kokkuvõtteks

Eesti ei vaja rohkem kiirabiautosid, vaid targemat, inimesele kohandatud logistikamudelit, mille puhul on patsiendi jõudmine õigel ajal õige teenuseni osa terviklikust raviteekonnast.

Kiirabi ei ole ega tohigi olla vaese mehe takso, ent see tähendab, et meil peab olema keegi teine, kes õigel ajal ja õigel viisil inimese sinna viib, kus teda aidatakse. Ja selle eest tuleb ka maksta.