Viimasel ajal räägitakse Eestis palju vähesest usaldusest valitsuse vastu. Ja tõepoolest, valitsuse usaldusväärsus ongi viimasel ajal langenud. Eriti armastavad seda välja tuua mõistagi opositsioonipoliitikud. Aga paistab, et neilgi valitseb paras segadus selles osas, mida usaldus valitsuse vastu täpsemalt tähendab ja kuidas seda mõõdetakse. Niisiis, seletan.

Poliitikasotsioloogilistes arvamusuuringutes mõõdetakse sageli inimeste usaldust institutsioonide vastu. Nii palutakse inimestel hinnata näiteks kümne palli skaalal, kui palju nad usaldavad valitsust, riigikogu, presidenti, politseid, päästeametit, kaitseväge või ka meediat või erakondi. See on üsna hästi standardiseeritud küsimus, niisiis saame seda päris hästi võrrelda ka erinevate küsitluste üleselt ning meil on ka päris palju andmeid selle kohta, kuidas on valitsuse usaldusväärsus muutunud Eestis sajandi algusest praeguseni, ja kuidas paistab see teiste riikidega võrreldes.

Usaldus valitsuse vastu

Usaldus valitsuse või ka erinevate riigiinstitutsioonide vastu laiemalt annab meile väga olulist infot: kuivõrd tunnevad inimesed, et riik toimetab õiglaselt, asjatundlikult ja nende huvides. Institutsioonide usaldusväärsuse langus on oluline ohu märk, sest see signaliseerib, et inimesed distantseerivad end riigist ja selle poliitikasuundadest, mis võib ennustada ka vähemat valmidust osaleda valimistel ja suuremat valmidust või vähemalt heakskiitu teistele osalusvormidele, näiteks protestimisele, streikimisele või kodanikuallumatusele. Vähesel määral võib madal usalduse tase riigiinstitutsioonide vastu mõjutada isegi maksukäitumist. 

Riigikantselei tellitav avaliku arvamuse uuring näitab, et tänavu septembris usaldas või pigem usaldas valitsust vaid 30 protsenti Eesti elanikest. Madalam on valitsuse usaldus keskealiste, madalama haridusega, muust rahvusest ja meessoost vastajate hulgas, ehkki tänaseks ei ole enam ühtki ühiskonnarühma, kus usaldajate osakaal oleks kõrgem mitteusaldajate omast. Rahvusvahelises vaates 30 protsenti ehk nii katastroofiline ei tundugi, sest mitmetes arenenud demokraatiaga riikides ollaksegi selliste näitajatega harjunud. Muret tekitav on aga see, et Eesti ei ole traditsiooniliselt selliste riikide hulka kuulunud. Eestis on pigem tavapärane olnud, et valitsust usaldab umbes pool elanikkonnast.

Erakondlik toetus

Aeg-ajalt tundub, et poliitikutel kipub valitsuse usaldusväärsuse näitajaga sassi minema üks teine näitaja, mis on veel madalam, ja mida veelgi meelsamini tsiteeritakse. Ja see on valitsuserakondade koondreiting. Nimelt mõõdavad mitmed Eesti uuringufirmad regulaarselt inimeste erakondlikke eelistusi, küsides, et kui täna toimuksid riigikogu valimised, siis millist erakonda te valiksite. Ja selles küsitluses on täna koalitsioonis olevatel Reformierakonnal ja Eesti 200-l kokku vaid 13 protsenti toetust, mida on tõepoolest nende erakondade tuleviku seisukohalt katastroofiliselt vähe. Kaks ja pool aastat tagasi, riigikogu valimistel, toetas neid erakondi 44,5 protsenti valijatest.

Millest tuleb kahe väärtuse erinevus? Kuidas mõista, et valitsust toetab 30 protsenti elanikke, samas kui valitsuserakondi vaid 13 protsenti? Erinevus kahe väärtuse vahel tuleneb sellest, et meil on arvestatav hulk valijaid, kes eelistaksid valida mõnda täna opositsiooni kuuluvat erakonda, aga usuvad, et printsiibis on põhiseaduslikud institutsioonid siiski õiglased, kompetentsed ja tegutsevad üldistes huvides. Valitsus on ju laiem nähtus kui vaid valitsuskabinet, mis moodustub poliitikutest. Inimene võib valitsust printsiibis usaldada isegi siis, kui ta eelistab võimul näha hoopis mõnda teist erakonda. Võiks lausa öelda, et see on demokraatia tugevuse märk, kui kodanikud tunnevad, et võivad oma põhiseaduslikke institutsioone usaldada isegi siis, kui nad võimulolijatega kõiges ei nõustu. Kui erakondlik eelistus ja valitsuse toetus liiga tugevalt ühte jalga käima hakkavad, võib see olla märk  ühiskondliku polariseerumise kõrgest tasemest.

Uus sünge ajastu?

Niisiis ei ole kahe väärtuse erinevus otseselt üllatav. Sama hästi võiks ju imestada, miks usaldab riigikogu isegi vähem inimesi kui valitsust – riigikogu usaldab või pigem usaldab sama uuringu järgi 29 protsenti Eesti elanikest, samas kui riigikogus olevate erakondade koondreiting on meil hetkel 90 protsendi lähistel. Hea küll, arvame sealt maha need, kellel erakondlik eelistus puudub, ent ka siis jääb järele kaugelt rohkem kui pool vastajatest.

Milles ma aga opositsioonisaadikutega ühel meelel olen, on see, et nii valitsuse kui ka riigikogu usaldusväärsus on Eesti kultuurikonteksti arvestades hetkel armetult madal. Kindlasti toidab seda ka meedia ja opositsiooni kriitika, aga ilmselgelt pole valitsuserakonnad teinud piisavalt, et oma poliitikasuundi selgitada või ebakindluse tunnet kuidagi maandada. Väga tahaks loota, et midagi muutub valitsuse praktikates, või et valitsusremont või järgmised valimised siin pilti muudavad. Kui mitte, oleme ühiskonnana astunud paraku sammu järgmisse poliitilisse ajastusse, ja see pole teps mitte samm paremuse poole. Sõltumata sellest, kes parasjagu võimul on.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.