14. oktoobril tegi riigikogu ajaloolise otsuse: alates 2029. aasta Euroopa Parlamendi valimistest saavad hääletada 16-aastased ja kandideerida 18-aastased noored. Seaduse poolt hääletas 59 ja vastu 28 saadikut. Muudatuse toetajaid oli mitmest fraktsioonist ja ka fraktsioonide väljast. See on tähtis samm, mida Eesti noorteorganisatsioonid on oodanud peaaegu kakskümmend aastat. Otsus teeb rõõmu, kuid osa arutelust jättis mõru maigu.

Noorte õigustega ei tohi mängida

Muret teeb see, milliste põhjendustega osad saadikud noorte õiguste laiendamisele vastu seisid.

Keskerakonna esindaja Lauri Laats pakkus noorte töövõimaluste parandamiseks välja sotsiaalmaksu vähendamise ja võimaluse juhtida autot juba 16-aastaselt. Isamaa esimees Urmas Reinsalu rõhutas töökohtade, hariduse ja perede kindlustunde tähtsust, kuid nimetas valimisea langetamist "asendustooteks" ning põhjendas vastuseisu "vastusignaalina" valitsuse ja algatajate väidetavale silmakirjalikkusele. EKRE esindaja Evelin Poolamets leidis, et noortel tuleb lasta kõigepealt õppida ja kasvada.

Sõnavõttude põhjal võiks arvata, et noorte heaolu on kõigi ühine eesmärk, paraku kasutati neid noorte õiguste laiendamise vastuargumendina. Kõik noori puudutavad ettepanekud väärivad sisulist arutelu, aga ükski neist ei selgita, kuidas aitab noori see, kui nende otsustusõigust ei laiendata.

Miks muutusid aga häält andes noorte töökohad, haridus ja vaimne tervis selles arutelus põhjendusteks, miks neile mitte rohkem sõnaõigust anda? Noorel on vaja nii head haridust, võimalust tööd leida kui ka õigust kaasa rääkida. Nende vahel ei peaks seadusandja langetama valikut, nagu hea hariduse saamiseks ei tohiks noor loobuda kaasa rääkimise õigusest.

Eesti Noorteühenduste Liidu (ENL) pea 20 aastat taotletud muudatus ei ole poliitiline nipp ega ühe valitsuse väljamõeldis. Palun ärge kasutage seda seega poliitilise vastasseisu vahendina.

Valimisea langetamine on pikaaegne töö, millesse on panustanud lisaks huvigruppidele arenguseire keskus, Tartu Ülikooli teadlased, Eesti tuleviku-uuringute instituut ja ametnikud erinevatest ministeeriumitest.

Peabki sisuliselt vaidlema, kas valimisea langetamine on põhiseadusega kooskõlas ja kas noored on valmis valimisotsuseid tegema. Neile küsimustele tuleb vastata õigusliku analüüsi ja uuringutega, kuid hinnang "asendustoode" ja samal ajal potentsiaalsete noorte elu muutvate ettepanekutega peibutamine pisendab noorte, vabakonna, riigiteenistujate ja teiste panuse andnud tublide inimeste tööd.

Opositsioon võib valitsust kritiseerida, see on demokraatia normaalne osa. Alati on ka muresid, mida noorte toetamiseks lahendada, aga valitsusele vastandumine ei saa olla piisav põhjendus, miks seista noorte õiguste laiendamise vastu.

Kui saadikud leiavad, et nende ettepanekud parandaksid noorte elu, tuleb nende elluviimise eest seista ka pärast selle päevakorrapunkti lõppu. ENL lähtub noorte huvidest, mitte sellest, milline erakond ettepaneku esitab või milline erakond on parajasti võimul. Kutsun saadikuid üles noorte eest seisma samal põhimõttel.

Vastus väitele, et noor peab ainult õppima

EKRE fraktsiooni esindaja Evelin Poolamets küsis: "Kuidas laps seda õppimiskohustust täidab, kui ta peab samal ajal valmistuma Euroopa Parlamendi valimisteks?" Kuigi see küsimus seab vastamisi õppimise ja ühiskonnas osalemise, on see aus küsimus, mis väärib ausat vastust.

16-aastane ei pea hääletama ja 18-aastane kandideerima, kui ta seda ei soovi. Valimis- ja kandideerimisõiguse laiendamine on võimalus kaasa rääkida, mitte kohustus. Nii nagu täiskasvanu puhul ei sõltu hääletamisõigus sellest, kui kaua ta on otsustamiseks valmistunud, ei peaks noorte õigus ühiskonnaelus osaleda sõltuma sellest, kui valmis nad kellegi teise hinnangul selleks on.

Vaimne tervis ja koolikoormus on muidugi päris mured, aga kuidas aitab neid muresid lahendada see, kui noortel on vähem võimalusi enda elu puudutavaid otsuseid mõjutada? Miks tuua need mured põhjenduseks noorte õiguste piiramisele, selle asemel, et uurida, millist tuge noored nende õiguste kasutamiseks vajavad? Lahendame noorte muresid, ärme vastanda neid.

Õigusest üksi ei piisa

Vastu võetud seadus on uus algus. Nüüd on meie kõigi vastutus tagada, et noortel oleks selle õiguse kasutamiseks vajalik teadmine ja tugi. Head poliitikud, mõelge noortele ka valimiste vahelisel ajal. Seadusandjad, kuulake hoolega noortega töötavaid inimesi, et koolid, õpetajad ja noorsootöö saaksid kodanikuharidust tugevdada nii, et esimene valimiskogemus kujundaks harjumuse kogu eluks.

Noorel peab olema võimalus õppida, kuidas otsuseid tehakse, eri seisukohti kaaluda ja oma arvamust kujundada. See nõuab raha, tahet ja järjepidevust. Ei piisa üksnes antud poolthäälest. Sellele peavad järgnema konkreetsed otsused, mis tagavad koolidele ja noorsootööle vajalikud vahendid ning võimalused oma ülesannete täitmiseks.

Noorte õiguste laiendamist tuleb hinnata sisuliste argumentide, mitte suhtumise järgi valitsusse. Valitsusega rahulolematus ei tohi olla ettekäändeks olla vastu noorte õiguste laiendamisele. Tänan 59 riigikogu saadikut, kes seadust toetasid, ja neid tublisid inimesi, kes sellele kaasa aitasid.

Lõpetuseks küsin eelnõu vastu hääletanutelt, kas valitsusele vastandumine on tõesti piisav põhjus, mille nimel ohverdada noorte õigused. Mina ei saa nõustuda mõttega, et noor peaks oma tulevikku puudutavates otsustes seni vähem kaasa rääkima, kuni poliitikud pole tema teisi probleeme lahendanud.

Valimisõiguse laiendamine on otsustatud. Nüüd tuleb tegutseda ka nende murede lahendamiseks, mille saadikud ise esile tõid: tööhõive, haridus ja vaimne tervis. Eesti Noorteühenduste Liit on valmis kõigi seadusandjatega koostööd tegema. Poliitikutelt ootame vastu, et sõnavõttudele järgneksid teod.