Paar nädalat tagasi kirjutasime Sakalas äsja ametisse asunud Viljandi linnavalitsuse esimesest silmapaistvast teost: täiemahulise sõja alguses raekoja seinale riputatud Ukraina lipud võeti maha.

Pärast seda on Viljandi poliitikute hulgas olnud omajagu süüdistamist. Isamaalasest linnapea Jaak Pihlak tõmbas ligi nädal hiljem Ukraina lipu raekoja ette masti ning kinnitas, et see oligi algusest peale olnud plaanis sinna üle viia, vastaspool leiab aga, et Isamaa ja EKRE võimuliit püüdis pärast protestide paisumist lihtsalt nii oma nahka päästa ja on tegelikult Ukrainale selja keeranud. Mõni ekrelane kahtlustas lausa, et Reformierakond armastab seepärast nii väga Ukraina lippu, et partei värvid sellega kokku langevad.

Ent jätkem need vaidlused mõneks teiseks korraks. Hoopis olulisem sellest, kuidas täpselt lippe paigutada, on nende peegeldus ühiskonnas. Selle peegelduse toonid tulid paljudele, kaasa arvatud mulle, paraku väga ebameeldiva üllatusena.

Ukraina lippude raekojalt maha võtmisele järgnes sotsiaalmeedias tugev hukkamõistulaine, kuid mitte ainult. Väga paljud kommentaatorid kiitsid sellele värve tagasi hoidmata takka. Osalt olid selliste sõnumite taga selgelt teiselt poolt idapiiri pärit trollikontod, kuid palju ka meie oma päris inimesi.

Sakala 1149 vastajaga veebigallupis, mis peaks suutma vähemalt enamiku robotkontosid eemale hoida, kiitis 55 protsenti raekojalt lippude eemaldamise heaks. Sama proportsiooni näitas meie tänavaküsitlus ning kinnitas hiljuti Nortstati tehtud uuring, kus pärimisele, kas Ukraina lipud peaksid hoonetele jääma, vastas 52 protsenti eitavalt.

Mida see siis tähendab? Kas Eesti toetus Ukrainale on tõepoolest kokku kuivanud? Mustvalge vastuse asemel vaatab meile vastu terve rida sinikollaseid toone.

Esiteks ei saa suhtumist lippudesse samastada suhtumisega Ukrainasse, või, veelgi enam Vene-sõbralikkusega. Senised avaliku arvamuse uuringud on näidanud, et Eesti elanikud toetavad Ukrainat väga tugevalt, ehkki venekeelse elanikkonna silmatorkav erimeelsus veab koguprotsenti allapoole. Teatud lakmuspaber on lippudevastasus aga siiski ning peaminister Kristen Michalist pole kuigi tark taandada Nortstati uuringut Isamaa mahitatud väärtuste suunamise operatsiooniks. Probleemi ignoreerides ei ole võimalik seda lahendada.

Ukraina värve paneb osa eestlasi läbi tumedate prillide vaatama ilmselt õige mitu aspekti. Neist esimene asub meie taskus. Või täpsemalt öeldes: ei asu meie taskus. Kui hinnad on sõja-aastate jooksul tõusnud üle 41 protsendi ja palk paljudel märkimisväärselt vähem, murendab igapäevase toimetuleku mure üha enam soovi Ukraina abistamiseks järjest enam miljoneid eurosid kulutada.

Teiseks on tulnud paljudele ootamatusena, et Ukraina lipp pole päris plekitu. Räpaseid jälgi on kangelaste värvidele jätnud meie oma petised, Ukraina võimuladviku korruptandid, rindele saatmise eest Euroopasse põgenenud desertöörid ja ka mõnda naabermajja kolinud tavalisest lärmakam pagulaste seltskond. Olles harjunud kuulma "Heroyam slava!", mõjuvad tõrvatilgad eriti mõrult, ehkki tegelikult peaksime olema nende eksisteerimisest algusest peale teadlikud olnud.

Sõjasogasest veest on ikka püütud omakasu huvides rammusaid kalu kätte saada, olgu siis õngitsejaks romaani "Tuulest viidud" hurmur Rhett Butler või möödunud aasta lõpus vallandatud Ukraina presidendi kõikvõimas kantseleiülem Andrii Jermak. Ei maksa pead liiva alla peita, Ukraina sõjajärgse ülesehitamise üks suurimaid raskusi on purustatud linnade taastamise kõrval just korruptsiooni väljajuurimine, kuid me ei tohiks käsitleda Ukrainat skaalal "kelmid või pühakud". Igas riigis leidub lurjuseid, kuid see ei muuda kangelaste väge olematuks.

Ukraina toetamine, olgu siis lipuvärvide, annetuste, relvade või millegi muuga ei ole mitte ainult moraali ja õigluse küsimus. Meie jaoks on see puhas enesealalhoid, võiks isegi öelda, et egoism.

Ükskõik, kui palju miljoneid või isegi miljardeid me Ukrainasse läkitame, on see odavam Ukraina kaotusega kaasnevast. Ka siis, kui Venemaa otseselt Euroopa Liidu ja NATO riikidele kallale tungida ei julge, peaksime sel juhul veelgi enam investeerima oma kaitsesse, peaksime arvestama välisinvesteeringute kiratsemise, Kremli pehme mõju kasvu, majandusliku ebakindluse ja saja muu hädaga, mida idatuuled toovad. See petlik rahu ei tooks rahu hinge ega küllust meie kukrusse vaid järjest kasvava ärevuse ja vaesuse.

Endine kaitseväe juhataja asetäitja Veiko-Vello Palm oli paari kuu eest Sakalale antud intervjuus veendunud, et kui teeme kõike õigesti, siis sõda meie maale ei jõua. Oleks rumal hakata nüüd valesti tegema lihtsaid asju, millega seni oleme suurepäraselt hakkama saanud.

Veidi enam kui kuu aja pärast saabub korraga Eesti Vabariigi 108. ja Ukraina täiemahulise sõja neljas aastapäev. Loodan väga, et ükski maja ega mast jää sel puhul ilma rahvustrikoloorita, kuid ei maksa karta, et Ukraina sinikollane kuidagi meie lippu tuhmimaks muudab. Vastupidi, mida vabamalt ja säravamalt lehvib Ukraina plagu, seda kindlamad võime olla, et meie armsale sinimustvalgele punaseid plekke ei teki. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.