Uus kinnitus sellesse arusaama oli Tartu Ülikoolist tulnud otsus, et teiste erialade üliõpilastel enam ei võimaldata (ametlikult pannakse pausile, aga elu on näidanud, et ajutised otsused on kõige püsivamad) ajakirjandust kõrvalerialana õppida. Põhjendusel, et nende huvi olevat liiga suur. No tõesti! Kui kuue-seitsme aasta pärast jõuab ülikoolidesse "demograafiline vetsupott" (Rein Taagepera metafoor), siis vaid unistatakse sellisest huvist.

Kui puudus on ressurssidest ("Ühiskonnateaduste instituudil pole selleks ressurssi"), siis on ülikooli juhtkonna tasandil vaja valikud langetada.

Kui koormus on liiga suur, siis saab teha kõrvalerialana ajakirjandust õppida soovijatest selektsiooni ja selgitada välja suurema õpimotivatsiooniga. Ja samuti tuleks kriitiliselt küsida, kas põhierialale on tööjõu turul (ajakirjanduse ja kommunikatsiooni sektor) toimuvat arvestades vaja ikka igal aastal vastu võtta 40 tudengit. Või piisaks 30-st või 20-st. Eriti kui ka Tallinna Ülikoolis õpetatakse sama.

Valdkonna tööandjatega tuleks ka rohkem läbi rääkida, kas õpetatava sisu on see, mida tegelikult oodatakse. Näiteks, kas suviste praktikate kõrval (või asemel) ei peaks praktikat integreerima rohkem igapäevaõppe sisse. ERR-i näitel, siis oleks praktikavõimalused avaramad, sest paljud telesaated on suvekuudel puhkusel. Praegu on aga jäänud ülikooli ja valdkonna tööandjate sisuliselt ainsaks kokkupuute kohaks kord aastas toimuv nn tööandjate mess, mida aga korraldavad tudengid ise (sic!). Siiras au ja kiitus neile muidugi selle eest!

Õppejõudude koormust, eriti praktilistes ainetes aitaks leevendada ka koostöö meediamajadega. Mäletan, et omal ajal tudengina olid eriti inspireerivad need Priit Pulleritsu praktilise ajakirjanduse loengud, kus ta kutsus esinema Tarmo Vahteri, Madis Jürgeni, Mart Kadastiku jt. Tallinna Ülikooli tulevastele ajakirjanikele viljeleb seda praktikat praegu näiteks mu kolleeg ja õppejõud Taavi Eilat.

Olen olnud üleriigilises ajakirjanduses tegev 1997. aastast ja aastate jooksul kahes suures meediamajas erinevates rollides väga palju üliõpilastega läbi nende praktikate kokku puutunud. Julgen oma kogemuse pealt öelda, et tegelikult tuleb see Eesti ajakirjandusele vaid kasuks, kui ajakirjanikud on saanud baasi mingil muul erialal ja omandanud sinna juurde ajakirjanduslikud baastõed ja -oskused.

Teaduses endaski on ju suund interdistsiplinaarsusele ja ülikool võiks ette valmistada valdkonnaüleste teadmistega noori inimesi.

ERR-is on vähemalt viimase viie aasta trend olnud, et praktikale tuleb üha enam ja tõestavad end väga hästi tudengid, kes on õppinud põhierialal midagi muud: ajalugu, õigusteadust, riigiteadust, etnoloogiat, semiootikat, majandust jne. Muidugi on säravaid noori ka ajakirjandust põhierialal õppinute seas.

Aga isegi kui kõrvalerialana ajakirjandust õppijatele või neile, kes pole üldse seda õppinud, tuleb käsitööoskusi ABC-tasemel õpetada (aga seda tuleb teha ka nendega, kes on põhierialana ajakirjandust õppinud), omandavad nad vajaliku toimetuse töös kiirelt. Ka on nende motivatsioon uut õppida ja igast praktikapäevast viimast võtta reeglina väga suur.

Seega, ERR-i portaalijuhi ehk väikest viisi tööandja vaatest, Tartu Ülikoolist tulnud otsus on arusaamatu. Ja tegelikult ajakirjandusõppe ja tudengite jaoks pikas vaates kahjulik. See näitab ka, kui kaugel on ülikool sellest teadmisest, mis meediamajades tegelikult toimub ja mis on nende vajadused.

Postimehel on oma ajakirjanduskool. Aga ehk tuleb ülikoolis toimuva taustal hakata selle loomist kaaluma ka Tallinna Narva maantee ja Kreutzwaldi tänava meediamajades. Või teha seda meediamajade koostöös kontsentreeritult. Jah, ilmselt tähendaks see akadeemilise ajakirjandusõppe marginaliseerumist. Aga praegu veab seda tendentsi paraku mu kallis alma mater ise.