22. aprill oli rõõmupäev paljudele farmiloomade heaolu eest seisjatele, kuna riigikogus läbis esimese lugemise munakanade puuris pidamist keelav eelnõu. Kannatamatult ootasid kõik seejärel 7. maid, mis oli seaduseelnõule parandusettepanekute tegemise tähtaeg. Selle aja jooksul saatsid enam kui tuhat aktiivset kodanikku maaelukomisjonile ja selle esimehele Urmas Kruusele kirju, väljendades soovi, et eelnõu menetlemisega kiiresti edasi liigutaks, kuid pärast parandusettepanekute laekumise tähtaega on kauaoodatud eelnõu ümber valitsenud vaikus.

Toimunud on juba mitu maaelukomisjoni istungit, aga munakanade puuris pidamise keelustamist pole neil istungitel arutatud.

Sellise olukorra põhjustesse tõi selgust kolmapäeval 3. juunil riigikogus saadikute küsimustele vastanud peaministri Kristen Michal, kelle esinemine mõjus kõigile eelnõu toetajatele külma dušina.

Sai selgeks, et Reformierakond on kindlalt otsustanud selle seaduseelnõu menetlemist takistada. On ju üldiselt teada, et maaelukomisjoni esimees Urmas Kruuse on ustav parteisõdur, kes järgib vankumatult peaministri ja erakonna esimehe poolt antud käsulaudu. Küllap jääb 828 SE komisjoni riiulile tolmuma just nii kauaks, et see praeguse riigikogu mandaadi lõppemisel menetlusest välja langeb.

Selline käitumine on eriti alatu valijate ja maksumaksjate suhtes. Inimesed ootavad, et riigikogu teeks otsuseid. Kui Reformierakond on kanade puuridest vabastamise vastu, siis oleks aus seda vastuseisu riigikogu hääletusel demonstreerida, mitte aga üritada esimese lugemise läbinud eelnõu vaikselt välja suretada. On ju küllalt ka selliseid eelnõusid, mis esimest lugemist ei läbi, vaid mis riigikogu menetlusest enamushäältega välja arvatakse.

Kui aga eelnõu läbib esimese lugemise ning kehtestatakse tähtaeg parandusettepanekute tegemiseks, siis on igasuguste demokraatlike protseduurireeglitega vastuolus, kui eelnõu lihtsalt riiulile pannakse ning edasisest menetlemisest sootuks loobutakse. Eriti näotu on see, kui taoline ebademokraatlik pretsedent leiab aset seetõttu, et valitsusjuht selle menetlemise ära keelab.

Kolmapäeval, 3. juunil riigikogus saadikute küsimustele vastates aga just selline fakt peaministri sõnade põhjal ilmsiks tuli. Peaminister Kristen Michal teatas, et sellist seadust ei olegi vaja, sest kanade puuris pidamine lõpetatakse "ettevõtjate hea tahte leppe" kohaselt niikuinii. Michalit on raske kahtlustada naiivsuses, küll aga on ta aga alati, eelkõige Reformierakonna peasekretäri ametit pidades, järginud oma poliitilises tegevuses printsiipi "kes maksab, tellib muusika".

"Hea tahte lepingud" ei saa olla riigielu korraldamisel aluseks. Ma võin oma naabrimehega teha milliseid iganes "hea tahte lepinguid", ent kui me oma tegevuses omavahel vastuollu satume, lahendatakse konflikt ikkagi riigis kehtivate seaduste kohaselt. Kodanike sõlmitud ühiskondliku lepingu jõustajaks ja kontrollijaks saab olla vaid riik.

Ka Põrgupõhja uus Vanapagan sõlmis Kaval-Antsuga "hea tahte" kokkuleppe, et tema võtab laenu, aga selle rahaga ehitatakse hoone hoopis Antsu maale. Kui Ants kokkuleppest taganes, ei aidanud mingid "heast tahtest" sõlmitud kokkulepped - vastutus jäi ikkagi Vanapagana kanda.

Aastal 2035 võivad munatootmisega tegelevatel ettevõtetel olla juba ammu uued omanikud, kes kehitavad õlgu ja küsivad: "Mis kokkulepe? Meie pole mingist kokkuleppest midagi kuulnud?". Vaid riigikogu poolt vastu võetud seadus saab tagada, et kõik osapooled sõlmitud kokkuleppest ühtviisi aru saavad ja et neid on võimalik sellest taganemise eest ka vastutusele võtta.

Päris sinisilmsena mõjub Eesti 200 fraktsiooni juhi Toomas Uibo soovitus, et probleemi saaks lahendada munatootjate ja vabaühenduse Nähtamatud Loomad vahel sõlmitava leppega.

Huvitav küll, milline oleks see mehhanism, mis võimaldaks ühel kodanikuühendusel ettevõtjaid kontrollida ja korrale kutsuda. Taolise loogika kohaselt võiks riik loobuda ka metsa raiemahtude reguleerimisest, jättes selle metsafirmade omavahelise kokkuleppe otsustada ning panna seda "hea tahte kokkulepet" kontrollima vabatahtlikud looduskaitsjad. Selline lahendus metsaärimeestele kindlasti meeldiks.

3. juunil toimunud riigikogu istungi stenogrammi lugedes paneb hämmastama peaministri ja teiste valitsuskoalitsiooni poliitikute ignorantsus ja hämamine. Tundub, et riigikogu ei ole enam ammu see koht, kus erinevad poliitilised jõud püüavad leida kõigile osapooltele sobivaimat lahendust, vaid paik, kus parlamendi otsuseid suunab direktiivse jõuga napilt kümnelt protsendilt kodanikelt toetust pälviv valitsuskoalitsioon. Sellist olukorda on võimatu pidada demokraatlikuks riigikorralduseks.

Eelnõu esitajate poolt toodud argumentidest, mis kirjeldasid tegelikku olukorda Eestis ning arenguid teistes Euroopa Liidu riikides, sh lähinaabrite juures, vaadatakse võimupoliitikute poolt lihtsalt mööda. Nagu kinnitas üks eelnõu esitajatest, sotsiaaldemokraat Tiit Maran, on vaid Maltas protsentuaalselt rohkem puurikanu kui Eestis. Kui Eestis on puurikanu 77 protsenti, siis Euroopa Liidus keskmiselt vaid 37 protsenti. Oleme selle poolest kindlasti Euroopa viie kõige tagurlikuma riigi hulgas."

Ühel paljudest ühenduse Nähtamatud Loomad puurikanade vabastamist taotlevatest meeleavaldustest lõpetasin oma kõne laulva revolutsiooni aegadest pärit hüüdlausega "Ükskord me võidame niikuinii!".

Olen veendunud, et võtku see aega, mis võtab, ühel heal päeval kuulutatakse kanade puuris pidamine Euroopa Liidus lubamatuks praktikaks. Kas tõesti ei hakka Eestis puurikanade olukord paranema enne, kui selle eest ähvardab Euroopa Komisjoni määratud trahv? Või tasub lootus panna juba järgmisel kevadel toimuvatele valimistele.