Eestlased on kriisides malbe rahvas. 2000. aastate lõpu väga sügav majanduslangus ja kõrge tööpuudus möödusid ilma protestideta. Samamoodi rahulikult möödus ka hiljutine väga kõrge inflatsioon. Ja nüüd paistab, et sama malbed nagu majanduskriisides oleme ka poliitilistes kriisides.

Kellelegi ei ole vast uudiseks, et Eesti elab praegu läbi üpris erandlikku poliitilist olukorda. Meil on juba pikemat aega valitsus, millel valijaskonna toetus sisuliselt puudub. Kas see puudutab ka mandaati valitseda, see on natuke keerulisem küsimus. Sarnaselt majanduskriisidele ei ole ka erandlikule poliitilisele olukorrale järgnenud mingit erilist valijaskonna reaktsiooni. Peale selle, et rahulikult oodatakse järgmisi valimisi, ilmselt lootes, et need võivad tuua 180-kraadilise võimupöörde. Eks me näe.

See ei ole paratamatu, et me sellises olukorras oleme. Praegustel valitsuserakondadel olid võimalused ennast päästa, aga nendest loobuti. Reformierakond oleks ilmselt pääsenud siis, kui Kaja Kallas oleks 2023. aasta sügisel riigimehelikult tagasi astunud, nagu president Alar Karis talle toona soovitas. Sest toona ei olnud Reformierakonna toetuse langus mitte niivõrd terve erakonna probleem, vaid spetsiifiliselt erakonna juhiga seotud probleem, kuna tema tegevuse tulemusena kannatas ka erakonna ja valitsemise maine tervikuna.

Võib-olla oleks Reformierakond saanud olukorda mõnevõrra hiljemgi päästa, kui piisavalt aegsasti enne 2027. aasta valimisi oleks vahetatud nii juhtimist kui ka poliitilist pakkumist. Praegu tundub aga, et juba mõnda aega tagasi on otsustatud minna valimistele vastu selles praeguses juhtimiskoosseisus, saagu mis saab.

Ja Eesti 200 oleks ehk pääsenud hävingust, kui nad oleks Johanna-Maria Lehtme skandaali pärast vabandanud, endale korralikult tuhka pähe raputanud ning kogu oma tolleaegse ladviku välja vahetanud. Võib-olla oleks suutnud see erakonna petta saanud valijaskonda piisavalt veenda, et erakond oleks valimiskünnise lähedale pidama jäänud. Aga ajalugu läks teisiti. Tehti nägu, et pole midagi taunimisväärset korda saadetud ja selle näoga mindi ka põhja.

Norstati ja Ühiskonnauuringute instituudi küsitluste järgi on valitsuserakondade koondtoetus olnud viimased aasta aega sügavalt alla 20 protsendi ja viimased kaks ja pool aastat alla 40 protsendi. Tavapärane tase on olnud 40 ja 50 protsendi vahel ning alates 2023. aasta sügisest on stabiilselt vaid vähem kui 30 protsenti valijatest andnud valitsuse tegevusele positiivse hinnangu. Neid, kes kiidavad heaks peaministri tegevust, on olnud veel vähem.

Need ei ole ammu enam ajutised võnked, see on püsiv seis, millega oleme ära harjunud. Aga lisaks valijate usaldusele on murenenud ka avalikkuse usaldus laiemalt. See on aga hajusam ja vähem silmatorkav. Tagasi vaadates tundub, et näiteks meediafoon muutus märgatavalt valitsuskriitilisemaks paralleelselt sellega, kui Reformierakonnal kadus pind jalge alt.

Umbusaldus teatud riigi tegevuste suhtes ei ole ammu enam ainult EKRE pärusmaa. Sellest on saanud ka teiste erakondade ja tavameedia vaikimisi seisukoht. Jõustruktuuride tegevus ja kodanikkonna jälgimine on jõudnud avalikku arutellu hoopis teises ulatuses ja tooniga kui veel mõni aeg tagasi.

Riiklikud projektid nagu Rail Baltic või totaalne rohepööre ei ole ilmselt väga varsti enam sellised pühad lehmad nagu alles hiljuti, sest palju vähem on usku ja usaldust sellesse, mida riik teeb. Võib-olla riik peakski üleüldiselt vähem tegema ja avalikkus olema ka edaspidi senisest palju kriitilisem riigivõimu suhtes?

Mis võib olla sellise kestva madala toetuse ja umbusalduse mõju? Ükskõik, milline tuleb järgmine valitsus, neil ei saa olema lihtne. Olenemata sellest, mida nad teevad või ei tee. Enne või pärast valimisi. Võib juhtuda, et umbusk ei ole sisse harjunud mitte ainult Stenbocki maja ajutiste elanike suhtes, vaid riigivalitsemise kui sellise suhtes. Kui umbusk on juba pikalt kestnud, siis on usaldust keerulisem taastada.

Ühesõnaga, uus valitsus peab alustama olukorras, kus praegune valitsemine ja riigivõimu teostamine on valijaid juba aastaid treeninud umbusaldama, muutnud neid võimu suhtes küünilisemaks. Harjutanud mõttega, et riigitüüri ääres ongi keegi, keda nad ei usalda ja pole midagi teha. Kas valijad sellest harjumusest pärast valimisi loobuvad? Võib-olla. Aga võib-olla ka mitte.

Antiik-Kreeka kuningas Pyrrhos võitis lahinguid sellise hinnaga, et tema enda sõnul oleks veel üks selline võit ta hävitanud. Sealt ka väljend "Pyrrhose võit". Eesti opositsioonierakondi ootab järgmistel valimistel ees ilmselt kerge võit, aga selle kerge võidu hind võib olla see, et hiljem on raske valitseda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.