Jutuks tuleb Nicholas Wade'i raamat "Poliitika pärinemine. Kuidas evolutsioon ja ideoloogia vormivad rahvaste saatust" (Nicholas Wade, "The Origin of Politics. How Evolution and Ideology Shape the Fate of Nations", 2025).

Wade on vaadetelt konservatiiv ja lisaks ka bioloogilise arengu või evolutsiooni rolli toonitaja kõigis ilmaasjades. Tema kriitika antropoloogide, sotsioloogide ja politoloogide aadressil, et nood eiravad liiga tihti geneetika ja evolutsiooni rolli inimkäitumise selgitamisel, on ilmselt põhjendatud, kuid samas lükkab ta vankri teise teeserva ja püüab kõike põhjendada geneetika ja evolutsiooni kaudu. Kuigi näidetes kasutab ta väga palju kultuuri mõju ühiskondades, väidab ta siiski, et tegelikult on taustal ikka geneetika.

Wade märgib, et inimühiskonda juhivad kaks komplekti reegleid. Üks on inimloomuse reeglid ehk päritud käitumine, mille evolutsioon on välja valinud. Teine reeglite kogum on ühiskonna poliitiline süsteem.

Praegu olla meil kaks konflikti poliitika ja inimloomuse vahel. Üks on paljurahvuselise ühiskonna koos hoidmiseks vajaliku sotsiaalse sidususe nõrgenemine. Teine aga üleilmne sündimuse langemine. Ühelgi teisel liigil selliseid probleeme ei ole. Sipelgate ja ahvide ühiskonnas lähtutakse ainult evolutsiooni reeglitest. Inimesel on võime reeglistikku kohandada, kuid ka luua uusi reegleid, mis võivad osutuda ohtlikeks.

Evolutsiooni reeglid on suunatud inimrühmade olemasolu jätkumisele ega hooli õnnest ega vabadusest. Poliitika reeglitel võib olla erinevaid sihte. Autokraatia eesmärk on eliidi jätkuv domineerimine. Liberaalsetes demokraatiates toimivad aga reeglid ideoloogiliselt konkureerivate koalitsioonide kaudu.

Aeg-ajalt on inimesed püüdnud luua ka uusi reeglitepõhiseid kooslusi. Möödunud sajandi algul tahtsid Palestiinasse rännanud juudid luua uut laadi võrdsusel põhineva ühiskonna ja asutasid kibutsid, mida võiks võrrelda bolševike loodud kolhoosidega. Täieliku võrdsuse tõttu ei olnud kibutsis palka, eraomandit ega perekonda, lapsi kasvatati ühiselt. Kuid plaan oli vastuolus inimese evolutsioonilise loomusega ja lõppkokkuvõttes asi nurjus, kuigi kibutsid eksisteerivad ka praegu Iisraeli riigi toetusel. Ilmselt küll muutunud vormis.

Pikka aega oli võrdsus inimkooslustele ajaloos omane, eriti küttide-korilaste ajastul, kuid lõppkokkuvõttes see ei toimi. Ideaalina ei ole nähtus aga kadunud. Kuigi evolutsiooni käigus mitmed asjad siiski on kadunud.

Kasvõi näiteks enamuses maades polügaamia ja tribalism ehk hõimlus. Lihtsalt monogaamia oli ühiskonnale kasulikum. Hõimlus oli aga üldiselt efektiivne, kuid selle puudus oli kesksete võimete puudumine, nagu võime koguda makse või toetada alalist armeed. Kuigi peab märkima, et hõimlus ei ole inimloomuses tänini kadunud, säilides sugulaste eelistamisena, eriti võimu ja rikkuste juures olijate seas.

Wade'i arvates on politoloogidel inimloomusega probleem, kuna kui möönda, et see on kujunenud läbi evolutsiooni ja seega on sel geneetiline baas, siis ei saa poliitika ühiskonda oma suva järgi kujundada.

Inimloomusel on laias laastus kaks aspekti. Üks on enesekesksus ja seotus põhivajadustega nagu söömine, ellujäämine, paljunemine. Lisaks on aga inimliigil arenenud ka sotsiaalne käitumine, mida tõenäoliselt tõukas tagant kaitse vajadus, kuna koos oli see lihtsam.

Ka nüüdne rahvusriik on Wade'i arvates sümboolne sugulusel põhinev korraldus või laiendatud uus-hõimluse vorm. Ühine keel ja kultuur aitavad inimesel tajuda riiki kui suurt laiendatud peret. Sõjandus tuleneb inimese instinktist kaitsta perekonda ja kogukonda. Seaduslikkus tuleneb vastastikkuse mõistest ja reeglite rikkujate karistamisest. Religioon põhineb sisemisel soodumusel luua emotsionaalseid sidemeid üleloomulike jõududega läbi sotsiaalselt liitvate rituaalide. Kaubandus põhineb vastastikkusel ja motivatsioonil vahetada vahendeid võimalike liitlastega. Et nii lihtne kõik ongi…

Varaste inimühiskondade egalitaarsus oli külgetõmbav ja kuna oleme 98 protsenti liigina elatud ajast olnud sellises võrdses keskkonnas, oleme selle käitumisnõuetega kohanenud. Seetõttu tunnemegi alateadvuses, et inimene peab olema vaba ja võrdne, ilma, et keegi teda käsutaks. Tänapäeval olla aga suur võrdsus innovatsiooni ja ühiskonna tootlikumaks muutumist takistav. Küttide ja korilaste võrdsus oli küll tore, kuid see tähendas sotsiaalset seisakut.

Evolutsioon on sisestanud inimgenoomi teatud käitumisviisid, mis on käivitanud sotsiaalset arengut soosivaid protsesse. Üks neist on soov pärandada lastele oma vara, et nende ellujäämise võimalusi suurendada. Nii kehtestaski riik reeglid pärandiküsimuste lahendamiseks oma klassi raames. Kui reegleid laiendati ka mitte-eliidile, tekkisid juriidilise süsteemi alged.

Samuti on ühiskonna kujunemisele olnud suur mõju sõjal. Seegi on inimloomuse osa ja sunnib ühiskonda oma võimekust suurendama. Lisaks sõjale on ühiskondi kujundanud kliima ja elanikkonna kasv. Riigi institutsioonid peegeldavad aga selle ajalugu. See on ka põhjus, miks institutsioone ei saa mehhaaniliselt ühest ühiskonnast teise üle kanda, kui ajalugu ja kultuur on erinevad. Negatiivne näide on kasvõi ameeriklaste püüd oma reeglistikku siirdada Vietnami, Afganistani või Iraaki.

Üks tugevamaid inimloomuse mõjutajaid on pürgimine jõukuse ja staatuse poole. Enamus kaasaja liberaalseid riike on meritokraatlikud, ehk inimesi hinnatakse vastavalt võimetele. Kuid kõik ei ole võrdselt andekad ja mõned saavad rikkamaks ja kõrgemat staatust omavaks. See toob kaasa ebavõrdsuse kasvu. Kui see muutub liiga suureks ja püsivaks, tekivad ühiskonnas pinged, millel on poliitiline mõju.

Paljud vaatlejad tõlgendavad mitmeid valimistulemusi USA-s ja Euroopas kui masside mässu meritokraatia vastu. Praegu muudab olukorra eriti teravaks tehnoloogia arenguga kaasnenud ülirikaste kiire rikastumine ja selle rikkuse avalik demonstreerimine. Lisaks on rikkus päritav, ehk meritokraatlikus ühiskonnas on jõukus üha enam tegelikult geneetiline loteriivõit ehk sündimine õigesse peresse.