Davosi majandusfoorumiteks ajastatakse mitmeid ülevaateid ja raporteid, enamasti majandusega seotud teemadel. Tänavuse foorumi kontekstis võtan jutuks ühenduse Oxfam raporti rikkuse jaotumisest maailmas. Oxfami eesmärk on globaalselt vaesuse ja ebavõrdsuse vähendamine.

Seekordne üllitis kannab pealkirja "Seistes vastu rikaste valitsemisele. Kaitstes vabadust miljardäride võimu eest". Jutt on niisiis neist, kellel läheb mitte lihtsalt hästi, vaid väga hästi. Mulluse aasta ülevaate kohaselt on miljardäride varandus kasvanud kolm korda kiiremini kui viimase viie aasta keskmine. Kiireim on kasv olnud USA-s, kuigi ka mujal maailmas on miljardärid ennaktempos jõukust kasvatanud. Oma osa arvatakse olevat, eriti USA puhul, Donald Trumpi administratsiooni tegevusel, sealhulgas regulatsioonide vähendamisel.

Miljardäride arv maailmas ületas esmakordselt 3000 piiri ja nende rikkus on ajaloo suurim. Mullu oktoobris sai Elon Muskist esimene inimene, kelle jõukus ületas poole triljoni dollari piiri. Viimase aja uudistes on viidatud, et peagi võib see jõuda 800 miljardi dollarini.

Miljardäride koguvarandus ulatus mullu novembriks aga 18,3 triljoni dollarini, mis on 2,5 triljonit rohkem kui aasta varem. Kogurikkuse kasvukiirus oli aastaga 16,2 protsenti. Probleemi näeb Oxfam ka selles, et riik riigi haaval on miljardärid kasutanud jõukust poliitilise kontrolli saavutamiseks, et kujundada majandust või riikide valitsemist sätestavaid reegleid. Juba sajand tagasi ütles USA ülemkohtu kohtunik Louis Brandeis, et tuleb teha valik. Kas meil saab olema ülirikkus vähestele või saab meil olema demokraatia, et mõlemat samaaegselt olla ei saa.

Oxfami raport ongi sellest valikust. Ühe uurimuse kohaselt olla suurema ebavõrdsusega riikides seitse korda suurem võimalus demokraatia murenemiseks kui suurema võrdsusega riikides.

Praegu on maailma 12 rikkaimal miljardäril rohkem vara kui vaesemal poolel maailma elanikkonnast ehk rohkem kui neljal miljardil inimesel. Kui varasematel aastakümnetel võis maailmas täheldada vaesuse üldist vähenemist, siis alates aastast 2020 seda enam näha ei ole. Aastal 2022 elas maailmas vaesuses 48 protsenti elanikkonnast ehk 3,83 miljardit inimest.

Radikaalsemad mõtlejad on pakkunud juba rikkusele ülempiiri seadmist. USA-s on selline ühendus, nagu patriootlikud miljonärid. Oleme neile ka varem viidanud seoses nende sooviga, et väga rikkaid rohkem maksustataks. Ühendus tegi miljonäride seas mõni aeg tagasi küsitluse ja kolmandik küsitletuist leidis, et rikkuse ülempiir võiks olla kümme miljonit dollarit. Huvitav, mida öelnuks miljardärid, kui neilt oleks küsitud? Aga see selleks.

Asi on selles, et majanduslikul ebavõrdsusel on suur roll inimeste õiguste ja poliitiliste vabaduste vähenemisel ning autoritaarsusele soodsa pinnase loomisel. Mida suurem ebavõrdsus, seda suurem oht demokraatiale. 136 riigi andmed näitavad, et kui majanduslikud vahendid jagunevad ebaühtlaselt, jaguneb samal viisil ka poliitiline võim. Poliitika hakkab üha enam järgima kõrge sissetulekuga inimeste huve.

Ülirikkad on oma poliitilist võimu rajanud kolmel peamisel viisil: ostes poliitikuid, investeerides eliidi võimu seadustamisse ja otseselt institutsioone mõjutades. Lisaks domineerivad ülirikkad üha enam meedias, üle poole maailma suurimatest meediakompaniidest kuulub kas täielikult või osaliselt miljardäridele.

Valimiste mõttes kasvavat tähtsust omavatest sotsiaalmeedia platvormide tippkompaniidest juhivad üheksat kümnest vaid kuus miljardäri. Tehisaru kümnest suurimast kompaniist on miljardäride kontrollitavad kaheksa ja tehisaru juturobotite turgu kontrollivad 90 protsendi ulatuses kolm miljardäri.

Suur raha on tekitanud paljudel miljardäridel soovi ka poliitikas kaalukas sõna öelda. Kaks aastat vanade andmete kohaselt on vähemalt 11 protsenti miljardäridest olnud või soovinud olla poliitilises ametis. Oxfami hinnangul on neil selleks 4000 korda suuremad võimalused kui tavainimesel.

Lisaks miljardäridele läheb hästi ka väiksematel vendadel ehk miljonäridel, keda loetakse ka rikaste ühte protsenti kuuluvateks. Aastal 2024 tekkis maailmas juurde 680 000 dollarimiljonäri ja aastaks 2029 peaks neid juurde tulema veel 5,34 miljonit. Samaks aastaks ennustab maailmapank aga, et vaesuses saab siis elama 3,55 miljardit inimest. Keskmiselt omab rikkaimate ühe protsendi hulka kuuluv inimene 8251 korda rohkem jõukust kui keskmine alumise 50 protsendi hulka kuuluja. Inimkonna vaesema poole käes on vaid 0,52 protsenti maailma rikkusest, samas kui rikkaimale ühele protsendile kuulub 43,8 protsenti.

Raporti kohaselt piiravad miljardärid ja nende toetajad valitsustes poliitilisi vabadusi ja eiravad inimõigusi. Seda möönavad ka rikkad ise. 2024. aastal tehtud uuringus leidis üle 2300 miljonäri G20 riikides, et ülirikkus on oht demokraatiale.

Ebavõrdsus on oht riigi stabiilsusele ja sellega kaasneb tihti ka polariseerumine ning radikaliseerumine. Kasvab inimeste hulk, kes soovivad kõike lammutada lootuses, et asemele tekib midagi paremat, teadmata küll, mis see võiks olla.

Neid meeleolusid kasutavad nii radikaalid kui ka tihti ülirikkaid ise koos nende poolt rahastatavate poliitikutega. Kuigi eesmärk ei ole vaesema elanikkonna eluolu parandamine, vaid võimu kindlustamine ja lõppastmes võimuvahetuse võimatuks või ainult nende poolt kontrollitavaks muutmine. Ülirikastel on piisavalt raha, et kasvõi eraarmeed asutada või mõni väikeriik nii-öelda enesele osta.

Ebavõrdsuse kasv avaldub aga inimeste meelsuses mitmel moel. Mullu märtsis tehti USA-s Cato instituudi eestvedamisel küsitlus inimeste suhtumisest sotsialismi ja kommunismi. 43 protsenti protsenti vastanuist märkis, et suhtuvad sotsialismi positiivselt ja 18 kuni 29 aastaste hulgas valitses see arvamus 62 protsendil. Kommunismi hindas positiivselt 14 protsenti, 18–29-aastaste seas aga 34 protsenti.

Peab küll lisama, et terminit sotsialism ei olnud defineeritud ja ilmselt eriti nooremad inimesed ei kujuta ette, mida see tähendab, sama käib kommunismi kohta. Kuid siiski üllatavad arvud, mille taga ilmselt hariduslüngad ja napp usk praeguse ühiskonnakorra jätkumisel paremat elu elada.