2025. aasta on seni olnud suhteliselt turbulentne ja suuresti on sellele kaasa aidanud ametisse asunud USA president Donald Trump. Täitevkorralduste jada ei näi peatuvat, föderaalametnikele on antud juhised kaevata oma kolleegide peale, kes ei joondu täiesti korralduste järgi vältida dokumentides kõiki "ideoloogilisi" termineid; humanitaar- ja arenguabi on suures osas peatatud. Viimane on mitmel pool sõna otseses mõttes muutumas elu ja surma küsimuseks.

Tõsi, nii üks kui teine aspekt praeguses multilateraalses maailmakorralduses vajab reformimist ja üks praegu USA-s toimuva kõrvalmõjuks saab ehk olema Euroopa (kuid ka Hiina) tugevnemine. Samuti toob praegu toimuv selgelt esile mustvalge ja lihtsustatud maailmanägemise ja kaheparteisüsteemi varjuküljed. Polariseerumine par excellence, kus valjuhäälsest üksteise peale karjumisest jäävad kõrvad nii kurdiks, et peale enda hääle pole enam midagi kuulda.

Minu eesmärk ei ole aga kirjutada parteipoliitikast, vaid mõtiskleda meritokraatia, armu ja halastuse – või nende vähesuse – üle. See näib üsna asjakohasena paastu- ehk kannatusajal, mis on kutse meeleparandusele, õigemini sõnasõnalises tähenduses meelemuutusele (metanoia). Paastuaeg pole vaid paastumiseks millestki, vaid millekski, olgu selleks armulisem, halastavam ja mõistvam olemine.

Meritokraatia mõiste on neil päevil tegemas võidukäiku. Tavapärase arusaama järgi on meritokraatia selline riigikord, kus täitevvõimu teostavad ametnikud valitakse ametikohale nende võimeid ja oskusi hinnates ("Võõrsõnade leksikonis" seisab: "[meritokraatia on] talentide võim: utopistlik sotsiaalne süsteem, milles on juhtpositsioonil haritud üliandekad inimesed; selliste inimeste rühmitus"). Ehk siis meritokraatia kui ühiskond, mida valitsevad inimesed, kes on oma positsioonidel tänu nende teenetele (lad. k meritum). Esmapilgul kõlab ju üsna mõistlikult.

Remargi korras tuleb nimetada, et luterliku teoloogia keskmes on teenete mõiste kriitika, mis puudutab inimese teeneid Jumala ees. Lunastus ja õndsakssaamine ei ole mitte minu ponnistuste tulemus, vaid Jumala arm. Kuigi see teoloogiline arusaam puudutab inimese ja Jumala vahekorda, kutsub see ometi veidi sügavamalt mõtisklema ka ilmaliku "teenete" mõiste üle, seda enam, et too kipub ajas muutuma. Isegi täiesti sekulaarses kontekstis kerkivad ikka ja jälle esile hääled, mis osutavad selle mõiste problemaatilistele külgedele.

Mulle meenub üks enam kui kahekümne aasta tagune artikkel Briti meediast, milles autor anus Tony Blairi, et too lõpetaks rääkimise meritokraatiast kui eesmärgist, mille poole püüelda, viidates sellele, et kui meritokraadid usuvad, et nende edenemine ühiskonnas tugineb üksnes nende endi teenetele, süveneb neis arusaam, et nad on ise välja teeninud kõik, mis neil on. See omakorda võib nad teha talumatult rahulolevaks iseendaga, muutes nad kriitikavabadeks ja ennasttäis isenditeks, kes usuvad, et moraalne õigus on alati nende poolel.

Viimastel aastatel viitab lisaks üha suurem hulk psühholoogia ja neuroteaduse alaseid uuringuid sellele, et uskumine meritokraatiasse ehk toetumine arusaamale, nagu tugineks kõik minu saavutused mu enda teenetele, muudab inimesed isekamaks, vähem enesekriitiliseks ja vähem empaatiliseks.

Mõtisklegem aga edasi "meritokraatia" mõiste üle: mis on see "teene", mis kvalifitseerib kellegi valitsema või juhtival positsioonil olema? Kes defineerib erinevate teenete kvaliteedi (ja kvantiteedi)?

Hiljuti sattusin lugema ordenist Pour le Mérite, mis oli omal ajal Preisimaa Kuningriigi kõrgeim sõjaväeline autasu, millega aga hiljem autasustati ka väljapaistvate teaduslike ning kunsti ja muusika, aga ka sotsiaalvaldkonda kuuluvate saavutuste eest. Ükskõik millises meritokraatias on alati küsimuseks, kes defineerib selle, mis on teene. Või on teene lihtsalt fakt, et keegi on piisavalt jõukas, kuna temal, tema vanematel või vanavanematel jätkus nutikust börsil õigesti spekuleerida elik jätkus piisavalt nahhaalsust, et nö üle paari laiba minna?

Või seisneb teene selles, et kellelgi oli piisavalt "hea nina" selle peale, millistesse seltsidesse, ühingutesse või rühmitustesse õpingute ajal kuuluda?

Meritokraatia ja "teene" mõiste on niisiis problemaatiline mitte üksnes selle teoloogiliste või eksistentsiaalsete, vaid ka ilmalike aspektide poolest. Aga mõtisklegem hetkeks ka "õigluse" mõiste üle.

Õiglus on Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooni üks võtmesõna. Aristotelese jaoks oli see üks neljast klassikalisest voorusest lisaks tarkusele, julgusele ja mõõdukusele. Martin Luther asendas õigluse püsivuse, visadusega, kuna tema arvates ei ole õiglus mitte voorus, vaid and.

Uues Testamendis kõneleb apostel Paulus samuti õiglusest kui annist (Ro 3,26j). Taas kõrvalepõikena teoloogiasse: Lutheri jaoks on õiglus (inimese ja Jumala suhtes) Kristuse õig(l)us, mis inimese õigeks teeb ja kutsub teda kingiks saadud anni eest teiste vastu õiglane olema. See pole teene, vaid armastuse ja armu and.

Eeltoodu on abiks mõistmisel, miks apostel Paulus, Martin Luther ja luterlik teoloogia muutuvad ettevaatlikuks, kui jutt läheb meritkoraatia peale. Meritokraatia nõrgendab inimese võimet olla tänulik selle eest, mis talle on kingitud, nii ilmalikus kui ka teoloogilises mõttes.

Teenetekesksus, eriti kui see on uhkuse tundmine enda teenete üle, võimendab enesekesksust ja oma saavutuste taandamist vaid enda pingutustele. Milleks tunda kaasa neile, kes on nõrgukesed, kes ei ole elust "rind ees" läbi läinud, kes ei ole sotsiaaldarvinismi kiires evolutsioonis suutnud tempot hoida?

Mõne aasta eest avaldas EELK peapiiskop Urmas Viilma mõjutute TOP 50 nimekirja vastusena iga-aastasele Eesti mõjukate TOP 100 edetabelile. See nimekiri on siiani aktuaalne ja tuletab meelde neid paljusid, kelle peamiseks teeneks on igapäevane ellujäämiskunst.

On paastuaja algus. See pole üksnes aeg millestki loobumiseks, vaid ka millegi jaoks. Lähedaste ja kaasinimeste jaoks. Lähedal ja kaugel. Inimestena oleme kõik omavahel ühe elusorganismina seotud, meeldib see meile või mitte. Väärikad teened, mis tehtud omakasupüüdmatult ligimese heaks, on hea asi. Arm ja halastus on aga üle kõige. Haristokraatia (kr. k sõnast charis, arm) on ülem meritokraatiast.

Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti.