Avarama pilguga ringijalutajad märkavad, kuidas meie ühine inforuum täitub vargsi sõnumitega, mis ütlevad, et kuulge, võtame hoo maha ja lähme tagasi lihtsama või, kui soovite, normaalsema elu juurde. Elu juurde enne pöörast sotsiaalmeedia ja digiajastu pealetungi. Elu juurde, mis toimis paljuski iseeneslikumalt, rohkem talupojamõistuse järgi.

"Lapsed ei vaja kvaliteetaega, nad vajavad sind normaalsena," kirjutas Keiti Lipp Delfis ilmunud arvamusloos, kutsudes üles lubama oma lastel rahus inimeseks kasvada ühiskalendrite, logistika, puhkuse planeerimiste ja siia-sinna sõelumise asemel. Üldkokkuvõttes: vähem teadlikku pingutamist ja rohkem tavalist olemist.

Selles osas on minu ämm täielik meistriklass – teeb oma porgandi- ja kartulivagusid ning väike lapselaps teeb koos temaga. Istub seal vagude vahel mulla sees, on ka mingid suurte inimeste tööriistanud saanud ning teeb täie tõsidusega protsessi kaasa. Ta on lihtsalt osa loomulikust, normaalsest elust.

Edukas ettevõtja annab oma sõnavõtus ühtäkki teada, et saabunud kuupäevaga toitu ei peaks minema loopima, kuna üldjuhul on see veel mitu päeva peale "kõlblik kuni" möödumist söömiskõlblik.

Kui vaadata statistikat, on eestlased toidu äraviskamises Euroopa keskmike seas. Kummaline. Meil oli ju alles üheksakümnendatel poodides tühi maa, vaesus, isegi nälg. Kas mälu kestab tõesti nii lühikest aega, mõtisklen omaette. Mina ei tea näljast midagi, aga toidu raiskamine on alati olnud tabu. Selle vana hea normaalsuse, me ei raiska toitu, tagasitulek, oleks küll vahva.

Sotsiaalmeedia seinale ilmub üha enam postitusi, mis peegeldavad rahulikku elu. Päikesetõus ilma ühegi sündmuseta. Lihtsalt olemine, teatab neist üks. Teine paneb pildi vanast majast, mille aknast tuleb suitsu. Juurde kõlab pikk ood suitsusauna mõnudele. Kolmas selgitab viimatisi kogemusi üleilmsest uuest moeröögatusest, ingliskeelse nimetusega soft hosting.

Tegemist on külaliste võõrustamisega, kus kõik toimub spontaanselt, ilma suurte ettevalmistuste ja stressita. Inimesed saavad lihtsalt kokku, et olla koos. Nii et ka seda vana normaalsust on asutud normaliseerima. Või vähemalt 90-ndatel oli see norm. Igatahes külas küll. Ühel hetkel lendas ilma ühegi eelhoiatuseta üks või teine või kolmas tuttav hoovi ning valgus iseenesest mõistetava rõõmuga murule, käes tort ja võib-olla midagi veel.

Kohmetunud pererahvas pühkis käed tunkedesse puhtaks ja venitas näole sunnitud naeratuse. Kohmetus kestis vaid hetke. Järgmiseks kõlas juba rõõmus: "Astuge aga edasi!" Tööriided vahetati paremate vastu, tolm pühiti laualt ja kapist kraamiti välja kuldäärega serviis. Ikkagi kallid külalised. Istuti, räägiti, köögis ehk vahetatigi mõni lausejupp, et näed pagan, nüüd jäi töö pooleli. Hiljem aga, kui külalised olid läinud, ei halanud tegemata töö pärast enam keegi. Tunti hoopis rõõmu koos oldud ajast ja vahetatud uudistest. Inimene on sotsiaalne loom!

Meil on vaja aeg-ajalt teist, et omadega edasi minna. See on alati nii olnud ja eriti tore, kui sellised kohtumised toimuvadki justkui iseeneslikult. Kui nüüd on selleks vaja naljakat uut terminit, siis olgu peale. Igatahes tore, kui seegi vana hea normaalsus taas normaliseeritakse.

Samas tegeleb Inglismaa olulisim päevaleht The Guardian juba pikemat aega järjekindlalt metsa propageerimisega. Jah! Mitte vaid teaduslikud, vaid ka haaravad olemuslood, kuidas metsas viibimine on pannud kirjaniku teisiti kirjutama või miks tähendab looduses olemine meie jaoks nii palju kuni selleni välja, kuidas teadlased teevad järjest uusi avastusi metsa tervendavast mõjust meie vaimsele tervisele.

Muide, inimesed sotsiaalministeeriumist võiks Guardiani artiklitega tutvuda. Alles hiljuti teatasid nad, et on asunud otsima uut teed vaimse tervise murede lahendamiseks. Eesmärk on, et inimesed saaks abi kiiremini kui seni. Projekti eelarve on kaks miljonit eurot. Kuigi tegelikult on kiirem, ja muide täiesti tasuta abi ärevuse vastu ammu olemas: saatke inimesed metsa. Mets on midagi nii iseenestmõistetavat meile ja nüüd siis äkki me räägime sellest kui ei tea millest.

Guardiani artiklis esinevad allikad laiutavad ise ka käsi – see kõik on ju meile olnud tuhandeid aastaid normaalsus, aga nüüd äkki oleme selle kõik justkui unustanud. Unustanud olla oma lastega lihtsalt, mitte kunstlikult pingestatud; unustanud rõõmu tundmise lihtsalt koosolemisest ja kohtumistest ilma suure ettevalmistuse ja kärata, unustanud austuse toidu vastu, unustanud, et inimene tuleb loodusest ja seepärast tunneme end seal ka kõige paremini.

Samas ma mõtlen sellele kõigele ja proovin mõista, miks räägitakse normaalsest kui uuest normaalsusest. Miks üritatakse normaalsust taas normaliseerida. Neile, kes pole normaalsusest kõrvale kaldunudki, on see natuke skisofreeniline olukord. Umbes nagu üritataks eskimotele jääd müüa. Aga äkki oleme lihtsalt sotsiaalmeedia kõlakodade ohvrid ning oma südames oleme alati teadnud, kuidas elada, nüüd julgeme selle vastulausena taas välja öelda ja ka vastavalt tegutseda.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.