Viimased statistikauudised ja majandusprognoosid toovad pikalt oodatud sõnumi sellest, et Eesti majanduskasv on taas positiivne. Pärast veninud mõõnaperioodi ja paigaltammumist on iga märk elavnemisest tervitatav.

Mul on siiralt hea meel meie ettevõtjate nutikuse ja inimeste sitkuse üle. Meie ettevõtted on näidanud üles märkimisväärset kohanemisvõimet, leidnud ekspordiks uusi turge ning murdnud läbi vahepealse vildaka majanduspoliitika tagajärgedest. Nagu kurva alatooniga huumor ütleb, patsient paraneb vaatamata ravile. Usun kindlalt Eesti majanduse kasvuvõimekusse, kuid pean kahjuks tõdema, et käte rüppe laskmine ja rahulolule alistumine oleks praegu ohtlik enesepettus.

Taastumine pole veel uus tase

Statistika revisjon näitas, et Eesti majandus oli viimastel aastatel mõnevõrra tugevam, kui varasemad SKP numbrid näitasid. See on hea uudis, kuid ei muuda asjaolu, et majanduse maht pole nelja aasta taguse tipptasemeni veel tagasi jõudnud ja meil on vaja esmalt kaotatud positsioonid taastada.

Swedbank prognoosib Eesti majanduskasvuks tänavu kaks protsenti ja järgmisel aastal 2,5 protsenti. SEB ootab tänavu kasvu 2,5 protsenti ja järgmisel aastal 2,7 protsenti. Rahandusministeeriumi värske prognoos näeb ette 2,5 protsenti tänavu ja 2,3 protsenti järgmisel aastal. Need on kahtlemata paremad näitajad kui viimastel aastatel. Majandus on langusest väljumas, kuid siiski ei nimetaks ma seda veel uueks majandusbuumiks.

Vaadakem faktidele otsa. Senine kasv ei tähenda majanduse jõudmist uuele kõrgtasemele. Praegu teeb see vaid tasa vahepealset pikaajalist langust ja paigaltammumist. Languse august oleme küll peaaegu välja rühkinud, kuid üle serva parema tuleviku poole pole me veel jõudnud. Rääkimata neist neljast kaotatud aastast ja kasutamata jäänud võimalustest, mida me enam tagasi ei saa.

Peamine põhjus, miks ma ei saa praegu liituda liiga optimistlike rõõmuhõisetega, peitub teadmatuses, kui tugevalt sõltub praegune majanduskasv riigi eelarvepoliitilistest ergutitest. Kõigi ekspertide hinnangul liigub Eesti majandus tasakaalu poole, riigi rahandus aga mitte. Nüüd jõuamegi kõige olulisema probleemini.

Kallis ja ebaefektiivne "ergutussüst"

Rahandusministeeriumi prognoosi järgi on valitsussektori eelarvepuudujääk tänavu 4,4 protsenti SKP-st ja järgmisel aastal 4,5 protsenti. Ka 2028. ja 2029. aastal jääb puudujääk vastavalt 4,4 ja 4,3 protsendi juurde.

Selles, et valitsussektori 4,4-protsendiline eelarvepuudujääk kujutab endast massiivset rahalist süsti majandusse, pole kahtlust. Küsimus on aga selles, kui palju oleks majandus suutnud kasvada ilma selle laenust sõltuva dopinguta ning kas valel ajal antud ergutil on mõõdetavat positiivset pikaajalist efekti või on selle tegelik hind Eesti tulevikule liiga kõrge.

Tehkem lihtne arvutus. Kui ligi kahe miljardi euro suuruse (ehk 4,4 protsenti SKP-st) puudujäägi abil suudetakse "osta" vaid umbes 0,7 miljardi euro väärtuses reaalset majandusmahu suurenemist ehk 2,5-protsendilist majanduskasvu, on riigi vaatevinklist tegemist ilmselgelt halva tehinguga. Et Eesti majandus kasvab praegu suure tõenäosusega mitte tänu valitsuse tegevusele, vaid sellele vaatamata, muutub üldpilt veelgi ärevamaks.

Kaitsekulutuste varju peidetud struktuurne auk

Euroopa Liidu tasemel kehtib kokkulepe, et ajutiselt võib eelarvepuudujääk ulatuda kuni 4,5 protsendini juhul, kui see on põhjendatav vähemalt 1,5 protsenti SKP-st võrra suurenenud kaitsekulutustega. See vabastusklausel kehtib 2028. aastani. Rahandusministeeriumi enda prognoosid ei jäta ruumi illusioonidele: Eesti riigieelarve puudujääk jääb samale ülikõrgele tasemele ka aastate pärast, püsides veel 2029. aastalgi 4,3 protsendi tasemel SKP-st.

See on põhimõtteline kinnitus selle kohta, et koalitsioonil puudub igasugune realistlik ja konkreetne plaan sügavast miinusest väljatulekuks. Kogu praegune eelarvepuudujääk on muutunud struktuurseks. Seda ei saa enam ajada ebasoodsa konjunktuuri või ühekordsete erakorraliste sündmuste kaela.

Märkimisväärne on ka retooriline manipulatsioon riigikaitse teemal. Ministeeriumi andmetel kasvavad Eesti kaitsekulutused 2025. aasta 4,2 protsendilt SKP-st sel aastal 5,3 protsendini. See on õige ja vajalik samm, toetan kahe käega kaitsekulutuste kasvu. Kuid pangem tähele, et kaitsekulud kasvavad 1,1 protsendi võrra SKP-st. Samal ajal kasvab eelarvepuudujääk rohkem kui kaks korda enam, 2,0 protsendilt 4,4 protsendini ehk tervelt 2,4 protsendi võrra SKP-st.

Kaitsekulutuste hüppelisest kasvust räägitakse pidevalt ja kõva häälega, aga ülejäänud puudujäägi paisumise põhjustest vaikitakse või veeretakse jutt kiiresti kõrvale. Kaitsekulutuste suurenemist kasutatakse poliitilise kilbina, kuid eelarvemiinus kasvab poole kiiremini kui meie julgeolekupuhver.

Kasvav võlakoorem ja täitmata lubadused

Selle asemel et tunnistada ausalt tõsiasja, et 2,5-protsendilise majanduskasvuga ei ole matemaatiliselt võimalik 4,5-protsendilisest eelarvedefitsiidist lihtsalt "välja kasvada", kuuleme alanud valimiseelses tuhinas taas uusi populistlikke lubadusi.

Lähimineviku kogemus ei luba meil end uinutada. Ei tasu uskuda koalitsiooni järjekordseid kinnitusi, et maksud enam ei tõuse ja eelarve saavutab tasakaalu mingite müstiliste sisemiste reservide abil. Eelarveline aritmeetika näitab selgelt, et need lubadused ei pea paika. Oma varasematest lubadustest pole nad kahjuks lugu pidanud ja puudub põhjus uskuda, et seekord läheb teisiti, kuna ka seni tehtud vigade ausat ülestunnistust pole me kuulnud.

Selle vastutustundetu poliitika kõige valusam tagajärg on riigivõla ja sellega seotud kulude kiire kasv. Kui sel aastal on võlatase 24 protsenti SKP-st, siis järgmisel aastal jõuab see 30 protsendini ja 2029. aastaks juba ligi 40 protsendini. Ehkki see ei tähenda veel vahetut võlakriisi, on see põhimõtteliselt teistsugune ja palju haavatavam olukord, kui oleme seni harjunud.

Juba käesoleval aastal on riigi intressikulu 239 miljonit eurot, mis kasvava võlakoormuse mõjul paisub 2030. aastaks juba 656 miljoni euroni. See on laenuteenindamise arve, mille eest me õpetajate palku ei tõsta ja uusi maanteid ei ehita. See on majanduse jaoks kaotatud raha, mis läheb tuleviku arvelt praeguse poliitilise manipulatsiooni kinni maksmiseks.

Eesti vajab ausat ja vastutustundlikku pikka vaadet, mis taastaks meie riigirahanduse usaldusväärsuse ja looks ettevõtjatele kindluse investeerimiseks. On aeg lõpetada ilustatud või suisa valede lugude jutustamine ning asuda tegema vastutustundlikke otsuseid.