Maksutõusud pole üheski riigis rahapuudust lahendanud. Ka mitte Eestist rikkamates riikides, kus samuti on alatasa riigi kulutuste katmiseks raha puudu. Seda tõendab ka viimase kolmel aastal valitsuse läbi viidud maksufestival, millega kehtestati uusi makse ning tõsteti pea 30 maksu ja koormist Eestis. Kas see on toonud meile riigi kulutuste ja riigieelarve puudujäägi vähenemise? Ilmselgelt mitte, kuna seisame nii selle kui ka järgmise aasta riigieelarves silmitsi ajaloo sügavaima põhieelarve miinusega.

Hiljutisel erakonnajuhtide kohtumisel sai selgeks, et parlamendierakonnad pole valmis tegema valusaid kärpeotsuseid, mis viiks kriisis Eesti riigirahanduse paranemise teele. Paraku rääkisid mitme erakonna esimehed endiselt, kuidas makse tuleb langetada, aga toetuseid samal ajal hoopis tõsta. See on udujutt, mis viib meid tegelikult veelgi suuremate maksutõusudeni. Peaminister Kristen Michal ei leidnud aega isegi erakonnajuhtide arutelule kohale tulla. See näitab, et Michali jutt soovist eelarvepuudujääki vähendada ei ole usutav. Eriti olukorras, kus tema juhitav valitsus oli riigikokku saatnud riigi kulusid kasvatava lisaeelarve, mida riigikogus ei toetanud isegi reformierakondlastest endised rahandusministrid.

Eesti riigieelarve jätkusuutmatu olukorra üle on sügavat muret väljendanud nii Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD) ja Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) delegatsioonid, Eesti Panga president, eelarvenõukogu kui ka südametunnistusega riigiametnikud. Seda seetõttu, et Eesti riigi võlakoormus on väga kiiresti kasvanud viimase seitsme aastaga 9 protsendi (2019) pealt käesoleval aastal 25,9 protsendini SKP-st. Kahetsusväärselt liigume me aga trajektooril, kus Eesti riigivõlg võib praeguse trajektoori jätkudes kahekordistuda 2030 aastaks ja ületada juba 20 miljardi euro piiri. See teeb kurjakuulutavalt juba 39 protsenti SKP-st!

Eesti riik on iseseisva rahanduspoliitika kaotamise kursil

Juuni alguses ütlesid kaks rahvusvahelist organisatsiooni – OECD ja IMF meile päris otse, et Eesti riigirahanduse seis on jätkusuutmatu. Ometi on meil veel võimalus sellelt hukukursilt ära pöörata ja hakata liikuma tasakaalus riigieelarve suunda.

Kahetsusväärselt on Eesti riigirahandus pöördunud huku kursile ning meie kunagine edulugu on kadumas ajalooannaalidesse. Oleme näinud kuidas korras riigirahanduse võib ära rikkuda paari valimistsükliga. Taasiseseisvumise järgselt esimese veerandsaja aasta jooksul peeti Eestit eeskujuliku riigirahandusega, eelarvetasakaalu järgivaks ning väga madala riigivõlaga riigiks.

Parempoolsed on juhtinud aastaid tähelepanu, et Eesti riigirahandus on lastud käest ja avaliku sektori kulutused vohavad piiramatult. Selle suurimaks sümptomiks on kontrollimatult paisuv riigivõlg, mida pidevalt kasvatades laenab valitsus juba iga kümnenda kulutatud euro.

Eestile pole hoiatavaks näiteks mitte üksnes Kreeka, vaid ka meie lähinaaber Soome. Soome väga tugev eelarvepositsioon muutus vaid paari aastakümnega Põhjala riikidest kõige probleemsemaks.

Soome suudab kärpida, aga Eesti mitte

Soome riigivõla kiire kasv on Eestile selge ohumärk: Soome võlg on kasvanud 2008. aasta finantskriisi eelselt 33 protsendilt pea 89 protsendini SKP-st – kulud kasvasid tuludest kiiremini ja puudujäägi katmine riigilaenuga sai tavapäraseks rahastamisviisiks. Suurim probleem ei valitse üksnes kõrges võlatasemes, vaid ennekõike püsikulude katmises laenuga.

Soome jättis küll 20 aastat tagasi rasked kärpeotsused tegemata ja lasi riigieelarve kulud isevooluteed, kuid meie saame nende vigadest veel õppida!

Põhja-Euroopa riikides levinud sotsiaalriigi mudel on osutunud ka Soomele ülejõukäivaks ning riigi kulutuste kiiret kasvu on vedanud ennekõike sotsiaalkaitse ja tervishoiu järjest paisuvad kulud. Soome praegune parempoolne valitsus on olukorra tõsidust mõistnud ning asunud päästma riigirahandust ja rakendama võlapidurit. Soome peaminister Petteri Orpo valitsus viib läbi ulatuslikke kärpeid eesmärgiga stabiliseerida riigivõlg 2027. aastaks.

Riigieelarvet kärbitakse kokku suurusjärgus 10 miljardit eurot, keskendudes suurimatele kuluallikatele: sotsiaaltoetuste ja tervishoiukulude koomale tõmbamisele. Selle põhjuseks on Soome riigivõla ja selle intressimaksete väga kiire kasv. Rahandusminister Riikka Purra sõnul suurenevad riigivõla intressimaksed 2026. aasta 3,2 miljardilt eurolt 2030. aastaks 6,3 miljardile eurole. Kogu riigivõlg ulatub selleks ajaks hinnanguliselt 264 miljardi euroni.

Soome valitsus on tõestanud, et kui on tahet, siis kärped ja kokkuhoiud on riigieelarves võimalikud ning teostatavad. Eesti valitsusel puudub selleks lihtsalt tahe.

Reformierakond on narrinud rahvast juba üheksa korda

Kevadel ajasid Kristen Michal ja Jürgen Ligi mitu kuud esmapilgul uskumatut juttu positiivsest lisaeelarvest. Nii kahjuks läkski ning tänaseks on riigikogu selle ka kahetsusväärselt vastu võtnud. Seda vaatamata rahandusministeeriumi ametlikele prognoosidele, mis näitavad järgmise aasta eelarvepuudujäägiks ligi 5 protsenti SKT-st.

Eesti riigirahandus on viidud huku kursile, mille parandamine jäetakse teadlikult 2027. aastal ametisse astuva uue valitsuse mureks.

Alles hiljuti kuulsime, kuidas peaminister Michal ütles Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister", et ei välista juba sel aastal lisaeelarve koostamist: "See võib olla ka positiivne lisaeelarve. Nimetage, kuidas tahate, lisaeelarve on lisaeelarve. Ja järgmisel aastal igal juhul tuleb kulutused suruda 4,5 protsendi raamidesse." Selgemalt ei saagi öelda: nii valimiste-eelsel kui ka valimisteaastal kärpeid ei tule ning vastuoksa selgele mõistusele hoopis selle aasta kulusid suurendatakse. Iga-aastane ligi 2 miljardi euro suurune eelarvepuudujääk – üle 10 protsendi riigieelarve tuludest – on Reformierakonnale lihtsalt uus normaalsus.

Enne 2023. aasta valimisi tehti täpselt samamoodi. Lubati tasakaalus eelarvet, maksukoormuse külmutamist ning isegi peaminister Kaja Kallase poolt sõnaselgelt seda, et "maksud ei tõuse". Tulemus: puudujääk kasvab tänaseni ning maksukoormus on tõusnud 33,7 protsendilt SKT-st ligi 36 protsendini. Maksutõusud ja uued maksud kuhjati kokku majanduslanguse aega, mil Eesti majandus niigi kahanes. See tõi kaasa kiire hinnatõusu ning prognoositust suurema SKT-languse. Alates eelmistest valimistest on meie inflatsioon olnud kokku üle 20 protsendi – euroala kõrgeim inflatsioon. Säh sulle valimislubadustest kinni pidamist.

Reformierakond on riigikassa tühjaks kulutanud

Reformierakond on viie aastaga kasvatanud riigieelarve kulusid 13,63 miljardilt eurolt 19,5 miljardi euroni. Peaaegu poole võrra, ajal, mil majandus kahanes. Suurim hüpe tuli 2023. aastal, vahetult enne valimisi, kui sisuliselt valimisteks rahajagamisega hääli ostes kasvatati kulusid suisa 3,16 miljardi euro võrra. Valimislubadusteks raha jagus, kärpeid aga ei paista tänaseni. Tõsi, kindlasti on summaarsete kulutuste kasvus oma rolli mänginud inflatsioon, kuid see jääb siiski riigieelarve kulude kasvule märkimisväärselt alla. Kui hinnad on alates 2023. aastast tõusnud veidi üle 20 protsendi, siis eelarve kulud juba üle 40!

Reformierakond teab ilmselt hästi, et järgmises valitsuses nad enam peaministritooli ei hoia. Sellest lähtub ka strateegia, millest avalikult ei räägita: järgmisele valitsusele ei tohi jätta sentigi. Riigikassa on niigi tühi, kuid nüüd surutakse eelarvedefitsiit veel viimase lubatud piirini: 4,5 protsendini SKT-st, mida kaitsekulude jaoks mõeldud EL-i vabastusklausel ajutiselt lubab. Kui järgmine valitsus siis kärpima hakkab, saab tol hetkel opositsioonis istuv Reformierakond rääkida, kuidas valitsejad oma rahvast ikka üldse ei hooli. Poliitiliselt mugav taktika, aga riigi jaoks kallis.

Rääkima peaks hoopis kärpeplaanidest

Samal ajal kui istuv valitsus peaminister Michali juhtimisel põhjendamatult kulusid kasvatavat lisaeelarvet ette valmistas, hoiatas eelarvenõukogu tõsiste tagajärgede eest. Kevadisel seminaril toodi välja, et pelgalt võlakoormuse stabiliseerimiseks peaks puudujääk olema viis korda väiksem, alla ühe protsendi SKT-st. Praegu liigutakse aga vastassuunas.

2022. aastal kulus riigivõla intresside maksmiseks alla 30 miljoni euro. 2030. aastaks on see number kasvanud ligikaudu 650 miljoni euroni – 1,4 protsenti SKT-st. See on raha, mis läheb laenuandjatele, mitte haridusele, tervishoiule ega riigikaitsele.

Lisaks lõpeb 2029. aastal kaitsekulude vabastusklausel. Kui eelarvet ei korrastata juba praegu, tähendab see 2029. aastaks järjekordset maksutõusude ringi. Kolm aastat on lühike aeg.

Võrdluseks ei pea minema Kreekasse. Ungari, mis asub Kesk-Euroopa suurte turgude keskel, kulutab täna 5 protsenti SKT-st üksnes riigivõla intresside katteks. See on 16 aasta tulemus. Meie oleme sellel rajal alles alguses, kuid kindlalt sinna teel.

Michal ütles, et ministritel pole mõtet eelarve protssesis lisataotlusi esitada. Sama loogika peaks kehtima ka vastupidi. Peaminister oleks pidanud siinkohal eeskuju näitama ning 27 miljoni euro eest uusi püsikulusid põlistav selle aasta lisaeelarve oleks tulnud eos ära jätta.

Parempoolsed on varasemalt küsinud korduvalt ja küsin siinkohal uuesti: millised on Reformierakonna konkreetsed kärpekohad? Mitte üldised loosungid, vaid konkreetsed read eelarvest, konkreetsed summad. Ootan Michalilt ja Ligilt konkreetset kärpeplaani riigirahanduse korrastamiseks!

Eesti kiiresti kasvav võlakoormus tähendab väiksemat manööverdamisruumi järgmises kriisis ja suuremat sõltuvust finantsturgude meeleolust. Eesti väiksuse juures on usaldusväärne riigirahandus üks väheseid kaarte, mida me laual hoida saame. On aeg seda kaarti mitte lõplikult maha mängida. Lahendus peitub viimastel aastatel pärmina paisunud riigi kulude tagasi kärpimises.