PPA peadirektori asetäitja Kristi Mäe sõnul on 17. aprillist rakendunud regulatsioon andnud politseile võimaluse kohaldada viibimiskeeldu senisest pikemalt.

"Kui vaadata tervikstatistikat, on viibimiskeeldu selle perioodi jooksul rakendatud 142 juhtumil," märkis Mäe. Ta täpsustas, et viiendikul juhtumitest on rakendatud maksimumperioodi ehk 72 tundi ning 25 protsendil juhtudest on määratud 48-tunnine viibimiskeeld. Varem oli maksimaalne viibimiskeeld 12 tundi.

Mäe kinnitusel on pikaajalisem viibimiskeelu regulatsioon ennast igati õigustanud, sest pikema keelu puhul on vägivalla korduvus väiksem.

"Kui me vaatasime konkreetseid juhtumeid, tuli välja, et seal, kus oli määratud pikem viibimiskeeld ja eriti just 72 tundi, oli vägivalla korduvus väiksem," sõnas Mäe.

Viibimiskeelu pikkust hinnatakse Mäe sõnul lähtuvalt sellest, kas juhtumi juures on lapsed ning kas ajavahemiku jooksul on võimalik leida teenuseid ja abi otsimise võimalusi.

"Oleme koostanud riskihindamise maatriksi, mis puudutab 48 kuni 72 tunni pikkust ehk maksimummääras viibimiskeeldu. See lähtub konkreetsest olukorrast sündmuskohal, aga indikaatorid, mida kaaluda, on näiteks varasemad juhtumid, korduvus ning tunnetus, kas oht võib eskaleeruda. Kindlasti on oluline sündmuse toimumise aeg – näiteks kas on reede või laupäev või algavad äsja pikad pühad. Sellisel juhul ei pruugi 12-tunnise viibimiskeelu korral tekkida ohvril võimalust pöörduda ohvriabisse või jõuda mingite teenusteni," rääkis Mäe.

Mäe ütles, et ametnikud vaatavad ka ohvri seisundit: kas ta vajab rohkem või vähem aega rahunemiseks, esmaseks nõustamiseks või selleks, et luua endale ülevaade õiguslikest võimalustest.

"Neljandaks on teenuste kättesaadavus – kas järgnevatel päevadel on kättesaadavad ohvriabi, sotsiaalteenused, lastekaitse või kohus. Kui teenused on kohe kättesaadavad, ei pea aeg olema 72 tundi, aga kui ei ole, siis annab pikem viibimiskeeld ohvrile aega kaitsemeetmete planeerimiseks. Sellest me lähtumegi," selgitas Mäe.

Kõige rohkem kohaldab politsei siiski jätkuvalt 12-tunnist viibimiskeeldu.

"See tähendab, et on hinnatud, et eskaleerumise oht on madalam ja tegemist ei ole korduva sündmusega. Kui see toimub näiteks tööpäeval, on ohvril võimalik kohe abi saamiseks kuhugi pöörduda ja ta on olukorras, kus ta suudab otsuseid langetada – see on põhjus, miks rakendatakse 12-tunnist viibimiskeeldu. See, kas vägivallatseja viiakse kainenema või peab ta ise leidma endale koha, kus olla 12 tundi, sõltub konkreetsest olukorrast," sõnas Mäe.

Pikem keeld on lahendanud kriisiolukordi

Mäe tõi välja kaks näidet, kus 72-tunnisest viibimiskeeldu on kasutatud. Üks juhtum leidis aset augustis Lõuna-Eestis, kus mees muutus nii verbaalselt kui ka füüsiliselt agressiivseks pärast seda, kui naine läks teda diivanilt äratama. Kuna sündmuskohal viibis ka kolm väikest last, kohaldati mehele 72-tunnist viibimiskeeldu. Viis päeva hiljem toimunud kohtumisel piirkonnapolitseinikuga jõudsid nii naine kui ka vägivallatsejast mees ühise arutelu tulemusel vajalike teenusteni.

Teine näide pärineb maikuust Tallinnast. Selles intsidendis viskas mees naise kodust välja, olles ärritunud, et naine käis kollegidega peol. Ka selles füüsilise vägivallaga päädinud juhtumis kehtestasid politseinikud 72-tunnise viibimiskeelu, mis võimaldas naisel turvaliselt koju tagasi minna.

Tugikeskused näevad probleemi vaimses vägivallas

Pärnu naiste tugikeskuse juhi Margo Orupõllu sõnul ei ole seadusemuudatuse mõju aga nendeni veel otseselt jõudnud ning tal puudub uue regulatsiooni mõju kohta täpne teadmine. Orupõld selgitas, et tugikeskuse poole pöörduvad kliendid ei pruugi ise teadagi, kas politsei on vägivallatsejale viibimiskeelu määranud või kui pikaks ajaks, sest kriisihetkel ei ole see ohvri jaoks esmane mure.

Siiski näeb ta seadusemuudatuses naisele toetavat võimalust, kuna see annab talle aega rahulikult otsuseid teha, teades, et vägivaldset osapoolt hetkel kodus ei ole.

Suuremaks probleemiks peab Orupõld praegu hoopis vaimse vägivalla kasvu. Tema sõnul iseloomustab kodust vaimset terrorit pidev kontrolliv käitumine. Selliste juhtumite puhul politseid tihti ei kutsuta, kuna puuduvad otsesed tõendid, mis on tugikeskuse juhi hinnangul väga halb olukord. Lisaks takistab asjade lahendamist see, et isegi tõendatava vägivalla korral keeldub naine sageli hiljem ütluste andmisest, mistõttu ei saa juhtumid lahendust, kuigi menetlus võib olla kohapeal algatatud.

"Kui naine ise keeldub ütluste andmisest, võib politsei kas või käte peal kõndida – ilma naise koostööta see asi väga edasi ei lähe," ütles Orupõld.

MTÜ Naiste tugi- ja teabekeskuse juht Pille Tsopp-Pagan ütles samuti, et Tartumaa ja Põlvamaa tugikeskused pole pikema viibimiskeeluga kaasnevat muutust märganud. "Võimalik, et meieni pole neid ohvreid jõudnud, sest neil on aega asju pakkida ja mõelda," sõnas Tsopp-Pagan. Tema sõnul olekski kõige otsesem muudatuse mõju tugikeskustele see, et akuutset ajutiselt öömaja vajajate arv kahaneks. Seda pole aga juhtunud.

"Samas on meil see arv ka muidu väike: umbes 300 meieni jõudnud naisest vajab lühemat või pikemat peatust 26 naist," sõnas Tsopp-Pagan eelmise aasta andmete põhjal. "Tänavu see arv pole muutunud," lisas ta.

Tulevikus soovitakse rikkumistele rangemaid tagajärgi

Kristi Mäe möönis, et viibimiskeelu praktika ja regulatsiooni parandamisel on veel arenguruumi.

Mäe sõnul pole politseil infot, kui palju on juhtumeid, kus viibimiskeeldu oleks rikutud. "Minuni praegu ei ole jõudnud selliseid kaasusi, kus oleks viibimiskeeldu rikutud. Aga me ei ole veel nii detailselt sinna sisse vaadanud, edaspidi kindlasti teeme seda," sõnas Mäe.

Karistusõiguslikus ehk kriminaalmenetluse vaates politseil hetkel viibimiskeelu rikkumise eest regulatsiooni ei ole.

"Põhimõtteliselt me palume viibimiskeelu rikkujal seda täita. Vajadusel on meil õigus kasutada vahetut sundi ja kui rikkumist ikkagi jätkatakse, on meil õigus määrata sunniraha kuni 9600 eurot," rääkis Mäe.

Mäe märkis, et osades teistes riikides on rikkumise eest ette nähtud rangemad süsteemid ning viibimiskeelu enda aeg võib ulatuda lausa nädalateni. Mäe hinnangul on see kindlasti koht, kus Eesti saaks oma võimaluste paketti tulevikus veelgi paremaks muuta.

"Mina ütleksin nii, et uue viibimiskeelu regulatsiooni jõustamisega oleme päris kenasti alustanud. Kindlasti saame veel paremaks, sest meil on veel palju infotehnoloogilisi lahendusi, mis aitaksid seda protsessi kiiremaks teha. Sellega me tegeleme kindlasti edasi ja lähisuhtevägivalla teemal oma inimeste koolitamine on kestev protsess. Seda, et kõik on superhea ja arenguruumi pole, ma küll ei julgeks väita," lausus Mäe.