HeBA kliinikus oleme tehisintellekti igapäevatöös kasutanud üle aasta. TI aitab enne vastuvõttu koondada patsiendi terviselugu, visiidi ajal dokumenteerida vestlust ning pärast koostada kokkuvõtteid ja patsiendile selgitusi.

Tehisaru abil saame tervishoiu info- ja töökorralduse ümber mõtestada nii, et inimese tähelepanu kuluks inimesele. Eesmärk on aidata arstil ja patsiendil olukorda paremini mõista ning teha inimese enda eesmärkidest lähtuvaid otsuseid. Ajasääst loob selleks võimaluse, ent pole eesmärk omaette.

Kas seda tööd on üldse vaja?

Loomulik on anda TI-le tööd, mis võtavad arstilt või õelt palju aega. Enne visiiti tuleb arstil patsiendi senise terviseloo mõistmiseks avada kümneid dokumente. TI teeb neist kokkuvõtte sekunditega. Pärast visiiti võib ta koostada nii põhjaliku kokkuvõtte, et arstil pole aega seda lugeda.

Tulemus on see, et masin kirjutab viieleheküljelise kokkuvõtte, mida järgmise visiidi eel loeb teine masin, et arstile viis olulist järeldust välja valida.

Oli meil siis üldse vaja paremat dokumenti? Võib-olla saaks TI abil "dokumendi" vajaduse hoopis kaotada. Eesti digiretsepti edu võti oli arusaam, et digitaliseerida tuleb protsess, kus arsti otsuse põhjal väljastatakse inimesele apteegis ravim, mitte aga digitaliseerida paberil sõnum arstilt apteekrile.

Sama küsimus tekib haigusloo kokkuvõtte ehk epikriisi puhul. Kokkuvõte peab aitama inimesel otsustada, kas ja milliseid üksikasju tal juurde vaja on. Kui see on sama detailne kui alginfo ja seda loeb järgmine robot, siis miks me üldse infot ümber kirjutame? Sellise tegevuse automatiseerimist on raske pidada TI töövõiduks.

TI peaks hoopis toetama lahendusi, mis aitaks inimesel oma tervist juhtida ning arstil teda selles toetada ja vajadusel näiteks retsepti väljakirjutamisega sekkuda. Ravimeeskonnal aitab parema otsuseni jõuda ühine arusaam patsiendi olukorrast ja mõnikord piisab selleks kolmest õigest lausest, mõnikord on vaja graafikut või videot. Arsti jaoks võib oluline olla põhjendus, miks ravijuhisest kõrvale kalduti. Ravijuhise ümberjutustamine uut teadmist ei loo.

Sama küsimus kehtib töökorralduse kohta. Kui perearst, eriarstiabi ja sotsiaalsüsteem ei suuda inimese hüvanguks koostööd teha, palgatakse juurde koordinaatoreid. Kui asendame need ühel päeval TI-ga, mis jagab kõigile "õiged" ülesanded, kas oleme siis süsteemi paremaks teinud?

Automatiseeritud, kuid ebaloogiliselt toimiv süsteem, millest me ise ilma robotiteta enam aru ei saa, on kurb perspektiiv. TI peaks aitama meil süsteemi lihtsamaks teha ja tarbetuid vahekihte kaotada, mitte olema järjest keerukama tervishoiu digitaalne dispetšer.

Arsti väärtus on tähelepanu ja kriitiline meel

Tänapäeva patsiendil on sageli infot rohkem kui selgust. Telefonis võivad olla GPT-ga arutatud laboritulemused, kardioloogi arvamus, perearsti retsept ja poole aasta nutikella andmed. Ometi küsib ta lõpuks: "Aga doktor, mida ma nüüd tegema peaksin?"

Sellele vastamine nõuab enamat kui info leidmist. Arst peab mõistma inimese olukorda, kaaluma võimalusi, selgitama välja ebakindluse põhjuse ning sageli ka motiveerima. Selleks peabki TI arsti aega vabastama.

Samas ei ole TI suurim risk minu jaoks tingimata see, et ta eksib. Inimesed eksivad samuti. Ohtlikum võib olla see, kui vastus on nii kiire, põhjalik ja veenev, et inimene lõpetab ise mõtlemise.

Kui TI kokkuvõte paistab laitmatu, võib jääda märkamata, et mõni kliiniliselt oluline asjaolu on välja jäänud. Ei piisa nõudest, et "arst kontrollib TI vastuse üle", selleks peab tal säilima oma arusaam patsiendi olukorrast. Kui arst ei oska enam TI-le vastu vaielda, oleme midagi olulist juba kaotanud.

Kelle eesmärke TI teenib?

Meditsiinilised otsused ei koosne ainult faktidest. Üks inimene tahab maksimaalselt vähendada tulevast terviseriski, teine peab tähtsamaks töövõimet või ravimi kõrvaltoimete vältimist. Arsti TI võib kolesteroolitulemuse puhul kontrollida, kas mõni oluline ravijuhendi soovitus jäi arvesse võtmata. Patsiendi TI võib aidata mõtestada, kuidas ravivalikud sobivad tema sooviga järgmised kakskümmend aastat tervena matkata. Mõlemal võib olla õigus.

Võime ehitada ühe suure ja väga targa Tervise Masina, mis teab kõiki ravijuhiseid, analüüsib kõiki andmeid ning jagab arstidele ja patsientidele "õigeid" vastuseid ja ülesandeid. Mina sellist tulevikku ei soovi. Ükski masin ei saa minu eest määrata, mis on mulle hea. Neid valikuid ei tohi lõpetada lause "Arvuti ütles ei."

Pigem võiks igal arstil, õel ja patsiendil olla oma digitaalne kaaslane. Arsti ja õe kaaslased võiksid aidata kliinilist infot mõtestada kummagi rollist lähtudes ning märgata, kas midagi olulist jäi arvesse võtmata.

Sama põhimõte peaks kehtima ka inimestele TI-abiliste loomisel. Personaalne TI-kaaslane võiks aidata mul enda kohta kogunenud infost aru saada, märgata minu tervise ja heaoluga koos muutuvaid asjaolusid ning vajadusel arstiga paremini koostööd teha, aga mitte otsustada minu eest. Sama põhimõtteni oleme jõudnud TI kasutamisel kliinikus, TI ei otsusta arsti eest.

Me vajame TI-d selleks, et kasutada inimese piiratud tähelepanu targemini. Kui arstil jääb rohkem aega inimese jaoks ning inimene mõistab oma tervist paremini ja saab teha enda eesmärkidest lähtuvaid valikuid, oleme TI abil tervishoiu paremaks teinud.