Juhan Kivirähk: aitab valelikust poliitikast!

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Juhan Kivirähk on Turu-uuringute AS-i uuringujuht. Autor/allikas: ERR/Ülo Josing
Kultuuriministrid on ikka teater NO99 suured "lemmikud" olnud. Mäletame, kuidas Laine Jänes/Randjärve tögati lavastuses "Kuidas seletada pilte surnud jänesele". Rein Lang provotseeriti üles astuma Ühtse Eesti suurkogu ettevalmistavas aktsioonis, kasutades seejärel tema "ennekuulmatut etendusse sekkumist" edukalt lavastuse reklaamikampaanias.
Selle nädala teisipäeval aga pühendas NO-teater Langile terve "ühevaatuselise hüsteeria".

Raske öelda, kus seda hüsteeriat õigupoolest rohkem oli, kas teatrilaval või tegelikus elus. Sest kui kahe nädala eest algas mõistusevastane saaga Sirbi toimetuse ümber, tundus mulle kogu aeg nagu oleks tegemist mingi häppeningiga, kuhu Kaur Kender ja rühmitus ZA/UM ka Rein Langi olid tõmmanud. Nii jabur ja uskumatu tundus see kõik!

Ja tõepoolest - tagantjärele näibki, et enamat kui julm performance ei plaanitsetudki publikule pakkuda. Kes teab, äkki tuleb kogu see seltskond järgmisel esmaspäeval riigikogu ette Langi tagasiastumiskõne järel kummardama ja aplausi ootama...

Kõik see võiks olla hirmus naljakas, kui see poleks samal ajal sedavõrd kurb. Tsirkus kultuurilehe Sirp peatoimetaja valimiste ümber on vaid asja üks külg. Olulisem on hoopis üks teine probleem: see, mis Sirbi puhul avaldus kultuuriministri ja kultuuriavalikkuse vastuoluna, osutab tegelikult riigivõimu ja ühiskonna suhete sassiminekule laiemalt.

Põhiseadus ütleb, et Eestis on kõrgeima riigivõimu kandja rahvas. Rahvas valib oma esindajad riigikokku, see paneb omakorda ametisse valitsuse. Valitsuse ülesanne on juhtida riiki ning teha seda kõrgeima riigivõimu kandja volitustel ja tema huvides. Tänaste riigivõimu esindajate tegevuse ja sõnavõttude põhjal aga tundub, et riigi juhtimise asemel soovitakse juhtida hoopis kõrgeima riigivõimu kandjat ennast - valitseda ühiskonna üle.

Ministrid ja parlamendisaadikud ütlevad, et neil on valitsemiseks rahva mandaat, neil on õigus teha otsuseid. Jah, aga mitte igasuguseid otsuseid ning mitte vaid isiklikest veendumustest ja eelistustest lähtudes. Mandaat antakse selleks, et riiki juhtida ühiskonna ootustele vastavalt, mitte aga riigi nimel ühiskonna üle domineerida.

Ühiskond ei ole riigi allsüsteem, riigivõimu juhtimisobjekt. Vastupidi - riik on ühiskonna kokkuleppe alusel loodud instrument ühiste asjade ajamiseks. Juhtida on võimalik riiki, mitte ühiskonda.

Ometi näib otsustajate seas levivat mingi absolutismi sündroom. Kohtumisel loomeliitudega selgitas minister Lang kokkutulnutele oma piiramatuid õigusi - tal olevat olnud õigus sekkuda, et "Sirbi" ülevõtmist ära hoida, kuid ta ei teinud seda, sest tal oli õigus ka mittesekkumiseks. Ta võivat ühe suleliigutusega ümber formeerida sihtasutuse Kultuurileht nõukogu, et see täidaks tema korraldusi. Ühesõnaga - kultuuriminister võib Eesti kultuurilehega teha, mida ise heaks arvab.

Täpselt sama näib arvavat Jürgen Ligi riigi rahandust juhtides - ainult temal on alati õigus, kõik teised eksivad. Kes aga ei jaga Ligi veendumusi, on asotsiaal.

Võib julgelt väita, et paljud meie ministrid "teevad Sirpi" pidevalt, igaüks oma valdkonnas. Tundub imelik, et selline suhtumine kakskümmend kaks aastat pärast iseseisvuse taastamist veel võimalik on - miks kodanikud seda ometi sallivad?

Ega kõik ju ei salligi, nagu nägime loomeliitude reaktsioonist ministri ja sihtasutuse juhtide omavolile. Kuid vaatamata kodanikuaktiivsuse pidevale kasvule on suurema osa valijate kodanikuteadlikkus veel siiski lapsekingades. Ei esitata endale küsimust, kas kõik tegelik on ikka mõistlik. Poliitikute poole vaadatakse alt üles, neid mõnikord aupaklikult ka riigiisadeks nimetades. Lepitakse teadmisega, et valitsuse roll ongi ühiskonnale ette kirjutada, mis on rahva jaoks õige ja hea.

Taolise suhtumise kujukas näide on minu arvates sihtasutuse Kultuurileht juhataja Toomas Väljataga. Kui skandaalne Kender tuli talle ennast peatoimetajaks pakkuma, olevat Väljataga temalt küsinud: "Kas Reformierakonnaga on räägitud?" Kuulnud jaatavat vastust, tal rohkem küsimusi Kenderi sobivuse kohta ei tekkinudki. Kui Partei on otsustanud, mis siis "väikesel inimesel" muud teha, kui otsustatu täide viia.

Niimoodi võis käituda parteiline lehetoimetaja sügaval nõukogude ajal, kui tema ainus mure oli see, kuidas asi keskkomitee vaatevinklist võetuna paistab. Tänase demokraatliku ühiskonna sihtasutuse juhil peaks olema aga missioon oma valdkonna eest seista ja vastutada, mitte ülemuste ees lömitada.

See, mis leidis aset kultuurilehes Sirp (ning ühes või teises vormis leiab aset paljude ministeeriumite ja ametkondade haldusalas), ei ole kommunikatsioonihäire, mille lahendamiseks võiks palgata juurde inimesi, kes valitsuse tegevust rahvale paremini selgitaksid. Tegemist on tõsise võõrandumisega ühiskonna ja riigivõimu suhetes.

Selle ravimise ainus viis oleks kehtestada kindlad protseduurid, mis ühiskonna vajadused ning ühiskonnas olemasolevad teadmised otsustajateni viiksid. Tagatubades aetav poliitika peab ükskord lõppema, peab lõppema ka varjamine ja vassimine. Aitab valelikust poliitikast!

Tegemist on Vikerraadio päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare on võimalik täispikkuses kuulata siin.

Toimetaja: : Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: