Kodanikud kutsusid 1992. aasta referendumil ellu Eesti kõigi aegade kõige parema ühiskondliku kokkuleppe, Eesti Vabariigi Põhiseaduse. Mida aeg edasi, seda suuremat kiitust ja tunnustust väärib Põhiseaduse Assamblee. Assamblee töö tulemusena sündinud põhiseadus on meid truult teeninud enam kui 30 aastat, ilma et me oleksime kordagi pidanud kannatama põhiseaduse kriisi käes.

Assamblee aegadel ei olnud tegemist retkega tundmatusse. Vaatamata paljudele keerukustele olid paljud asjad selged: Eesti Vabariik tuli taastada de facto, õigusriiklus tuli parlamentaarsel teel taas luua de jure ja de facto.

2026. aasta erineb märkimisväärselt ajast, mil põhiseadus sündis. Kriiside kaskaad on taasiseseisvumise 35. aastapäeva eel püstitanud ootamatu küsimuse: kuidas hoida õigusriiklust. Usaldus on õigusriikluse moraalne võti. Kuid kelle käes on usalduse võti? Kas mitte põhiseaduse ja presidendi käes?

Valitsemise tasakaal on paigast ära

Õigusriigil ja põhiseadusel võib, kuid ei pruugi ees seista retk tundmatusse. Miks ma nii arvan, et mitte öelda pelgan?

Valitsemise tasakaal on tugevalt kaldu valitsuse ja ametnikkonna poole. Näiteid valitsusasutuste algatatud põhiõiguste rikkumisi kätkevatest initsiatiividest leidub rohkesti. Piisab märksõnadest "kaamerad", "pangakontod" ja "terviseandmed".

Aktuaalne on president Kersti Kaljulaidi viie aasta tagune tõdemus, et riigikogu on end tagaistmele sättinud. Oma avalduse sisustamiseks sõnas president riigikogu ees: "Tagaistmel on kindlasti mugav, aga kes seal istub, kaotab õiguse ühiskonna asjades kaasa rääkida, ükskõik kui hästi see õigus ka põhiseaduses kirjas on."

Obstruktsiooniga seonduva 2023. aasta parlamentarismi kriisi püüame erakordse järjekindlusega unustada, panemata tähele, et õiguslikud võimalused ja poliitilised kalduvused sellise kriisi kordumiseks pole kuhugi kadunud.

Poliitikud on jätnud kõrgeima võimu kandja ehk rahva tegeliku võimu teostamisest nii kaugele, kui põhiseadus seda vähegi võimaldab. Põhiseadust luues eeldati, et erakonnad käituvad riigimehelikult. Salamisi loodeti, et üheksakümnendate alguse missiooni- ja visioonipoliitika jätkub. Selles me eksisime. Võim on ikka nii magus, et sellest ei anta mitte ainsatki palukest kellelegi teisele, isegi mitte kõrgeima võimu kandjale, välja arvatud juhul, kui põhiseadus selleks sunnib.

Võõrandumine ja usalduskriis

Paljud avaliku elu tegelased räägivad ja kirjutavad võõrandumisest ning usalduskriisist. Kui paljud millestki räägivad ja kirjutavad, tuleb eeldada, et see miski on ka tegelikult olemas. Võõrandumist ja usalduskriisi ei ole põhiseadus tekitanud, küll aga pole see nende vastu piisavat kaitset pakkunud.

Võõrandumisele on tublisti kaasa aidanud praegu kehtiv Vabariigi Presidendi valimise kord. Kõik senised presidendivalimised on toimunud täies kooskõlas põhiseadusega. Ometi on valimised pälvinud suurel määral rahulolematust. On tekkinud kuvand, et riigikogus aset leidvad valimised on justkui vaid erakondade peakorterites toimunud tegelike valimiste vormistamine ning kus põhiliseks rahva meeli köitvaks teemaks riigikogus valimiste päeval on küsimus, kas, kui palju ja kelle hääled lähevad salajasel hääletamisel "jalutama".

Vabariigi Presidendi valimiste puhul on juurdunud narratiiv "presidendi tegemisest". Valimistest räägitakse kui varjuteatrist ja varjupoksist või kui suisa öisest kaardimängust. Jutud "presidendi tegemisest" devalveerivad kõiki ja kõike: devalveerivad presidendi institutsiooni, devalveerivad neid inimesi, kes presidendiks kandideerivad, ning devalveerivad ka neid, kes presidenti valivad.

Põhjendamatu on mõttelaad, et presidendi valimiste liikumine riigikogust valimiskogusse tähendab riigikogu läbikukkumist või siis lihtsalt võimetust oma ülesandeid täita. On üksjagu nihilistlik käsitleda põhiseaduse rakendamist valimiskogus kellegi läbikukkumisena.

Praegu on käimas protsess, mis justkui sarnaneks Vabariigi Presidendi valimiskampaaniale, kuigi juriidilises tähenduses ei ole ühtegi presidendikandidaati veel olemas.

Ma ei nõustu väidetega, et presidendi valimiskampaanial puudub mõte, kuna presidendil ei ole võimalik midagi rahvale ja erakondadele lubada.

Esiteks, rahval on õigus ja erakondadel on kohustus teada, millised on presidendikandidaadi vaated olulistele poliitilistele ja inimlikele teemadele. Pelgalt avaldustest, et püütakse rahvast ühendada ja lõhesid vähendada, ei piisa. Vaja on näidata, milliste sõnumite ja milliste tegudega kavatsetakse avaldused sisustada.

Teiseks, valimiskampaania keskne osa peaks olema kandidaatidele ajakirjanduse korraldatav avalik eksam põhiseaduse tundmisest. Põhiseadust tundmata ei ole võimalik toimida põhiseaduse valvurina ega Eesti esindajana rahvusvahelises suhtlemises.

Kolmandaks, presidendikandidaadid peaksid demonstreerima, kuidas nad kavatsevad Põhiseadust kaitsta ja arendada. Põhiseaduse kohaselt on presidendil õigus algatada põhiseaduse muutmist. Presidendikandidaadid peaksid teada andma, kas, ja kui jah, siis kuidas nad kavatsevad kasutada Põhiseaduse muutmise initsiatiivi õigust. Enesestmõistetavalt peaksid nad oskama arutleda küsimustes, mis seonduvad avalikkusele esitatud põhiseaduse muutmise ettepanekutega.

Võõrandumise ja usalduskriisi ravi

Paistab, et ilma põhiseaduse muutmiseta asjad võõranduvas keskkonnas ei parane. Põhiseadust ei tohi kergekäeliselt muuta. Samal ajal ei tohi me põhiseadust ahistada, sellelt ei tohi ära võtta arenguvõimalust ning seeläbi kahjustada riigi ja ühiskonna arengut. Põhiseadus peab arenema koos riigi ja ühiskonnaga, parem kui ühe sammu jagu eespool, mitte tagapool.

Usalduskriisi ja võõrandumise leevendamine riigikogu erakorraliste valimiste esile kutsumise võimaluste laiendamisega ei saa ilmselt realiseeruda. See tähendaks presidendile ühe erakordselt olulise diskretsiooniõiguse andmist. Samuti tuleneks sellisest muudatusest presidendi rolli liigne suurenemine põhiseaduslike tasakaalude mehhanismis. Kuna selle idee realiseerimine ei ole riigiõiguslikult soovitatav ega ka poliitiliselt teostatav, tuleb kaaluda midagi leebemat.

Eesti rahvas armastab presidendi institutsiooni. Põhiseaduse loome- ja toimelugu näitab, et põhiseaduslikest institutsioonidest pälvib enim tähelepanu Vabariigi President. Presidendiga seotud küsimused olid Põhiseaduse Assamblees kõige enam arutlusel.

Põhiseaduse toimelugu on loomelooga sarnane: president on praeguselgi ajal üks kõige kirglikumalt debateeritavatest põhiseaduslikest institutsioonidest. Järelikult, rahvast see huvitab, rahval on presidenti vaja. Sestap pean põhjendamatuks ettepanekuid presidendi institutsioon kaotada.

Võõrandumise vähendamiseks ja usalduskriisi leevendamiseks tuleks presidendi institutsiooni ja presidendi valimise korda moderniseerida. Selleks esitan kolm ettepanekut, mille lätted on Riigireformi Sihtasutuse 2018. aastal avaldatud riigireformi kontseptsioonis.

Esimene ettepanek: üks seitsmeaastane ametiaeg

Esiteks soovitan seada Vabariigi Presidendile ühekordse seitsmeaastase ametiaja. See tähendab, et üks ja sama inimene võib järjest täita presidendi rolli vaid ühe seitsmeaastase ametiaja jooksul. Eelöeldu tähendab ühtlasi seda, et seitsmeaastase vaheaja järel võib presidendi ametis olnud inimene uuesti sellesse ametisse kandideerida.

Riigipea roll parlamentaarses riigis on olla olulise iseseisva poliitilise ja administratiivse võimuta vahelüli ning tasakaalustav jõud teiste võimuharude vahel, samuti täita mitmeid riiklikult tähtsaid protseduurilisi ja esindusülesandeid.

Ametiaja ühekordsus ja pikem kestvus suurendaks oluliselt presidendi sõltumatust ja tasakaalustaja võimekust. Ametiaja ühekordsus võtaks presidendilt kiusatuse vältida selliste sammude astumist, mis võiksid järgmistel valimistel vähendada tema tagasi valimise võimalust. See reegel tagaks ka riigipea ametikoha täitjate dünaamilisema vaheldumise ning väldiks Kadrioru tardumise riski.

Presidendid Kersti Kaljulaid ja Alar Karis on sellist lahendust avalikus meediaruumis toetanud. Usun, et presidendid teavad, millest nad kõnelevad.

Teine ettepanek: rahvas peaks saama presidendikandidaate üles seada

Teiseks teen ettepaneku anda 25 000 hääleõiguslikule kodanikule Vabariigi Presidendi kandidaatide ülesseadmise õigus. Nõutav hääleõiguslike kodanike arv võib olla ka suurem, 25 000 on indikatiivne arv.

See teeniks mitut eesmärki: vähendaks rahva ja võimu võõrandumist, suurendaks rahva osalust riigielu puudutavate oluliste küsimuste otsustamisel, tugevdaks presidendi moraalset mandaati ja suurendaks tema tasakaalustaja võimekust. See sunniks riigikogu liikmeid ja erakondade esindajaid rahvaga otse suhtlema presidendi valimise asjus. Ühtlasi oleks see kompromiss neile, kes peavad vajalikuks presidendi otsevalimiste sisseviimist Eesti õiguskorda.

Praegune olukord on kodanikuühiskonna jaoks frustreeriv. Entusiastlikult seatakse üles presidendikandidaadi kandidaate, kellest enamik ei saa isegi mitte kandidaadiks. Võõrandumise spiraalile keeratakse sellega jälle üks tiir peale.

Olgu rõhutatud, et riigikogu liikmete õigus seada üles kandidaate säiliks olemasoleval kujul. Seega ei võeta selle muudatusega kelleltki midagi legitiimset ära, küll aga saab kõrgeima võimu kandja ühe sisuka õiguse juurde.

Kolmas ettepanek: president tuleks valida ainult valimiskogus

Kolmas soovitus on muuta Vabariigi Presidendi valimiskorda nii, et valimised toimuksid ainult valimiskogus. Senine valimiskord, milles presidendi valimiseks on ette nähtud kaks erinevat kogu, nii seadusandlik kogu kui ka valimiskogu, on pigem ainulaadne ning pälvinud põhjendatud kriitikat protsessi läbipaistmatuse ja raskesti mõistetavuse tõttu.

Selguse huvides deklareerin, et presidendi otsevalimist ei pea ma mitmel põhjusel võimalikuks toetada, kuigi Põhiseaduse Assamblee päevil arvasin teisiti.

Valimised valimiskogus, mis koosneb nii parlamendi liikmetest kui ka kohalike omavalitsuste esindajatest, on ka väärikas kompromiss otsevalimiste ettepanekutele. Valimine valimiskogus suurendaks presidendi sõltumatust ja tasakaalustaja võimekust, samuti võiks nii valitud president olla märksa objektiivsem põhiseaduslikkuse kontrollija riigikogu suhtes.

Tulevase presidentuuri noodivõti

Vabariigi President peab olema "kogu rahva president". See on muidugi metafoor, kuid väga oluline metafoor, kui me otsime presidenti, kes rahvast ühendaks, mitte ei lõhustaks ega lahustaks. Valimiskogus valitud presidendi mandaat on laiapõhjalisem kui riigikogus valitud presidendi mandaat. Seetõttu on valimiskogus valitud president ka rohkem "kogu rahva president". Pole välistatud, et paljud parteipoliitikud just seda fenomeni pelgavadki.

Riigikogu liikmed, kes hakkavad paari päeva pärast presidendikandidaate üles seadma, peaksid pakkuma Kadriorgu jõulist põhiseaduse valvurit, kes hoiaks Eestit õigusriikluse rajal.

See eeldab tulevaselt presidendilt põhjalikke teadmisi riigist ja põhiseadusest. Ta peab olema põhiseaduse valvurina nii kõva tegija, et ainuüksi tema olemasolu Kadriorus mõjuks heidutusena kõigile, kes õndsas teadmatuses või küünilises nihilismis kipuvad Eestit õigusriigi arenguteelt kõrvale trügima ning taastoodavad võõrandumist, soovides suruda kõrgeima võimu kandja tagaplaanile.

Õigusriikluse tunnetus ja ühiskonna mõistmiseks vajalik empaatia on tulevase presidentuuri noodivõti.