Kaos näikse olevat praegu üks rahvusvahelise elu kajastajate meelisteema. Seekordse jutu aluseks on Euroopa rahvusvaheliste suhete nõukogu direktori Mark Leonardi raamat "Kaoses ellujäämine. Geopoliitika reeglite mittetoimimise ajastul" (Mark Leonard, "Surviving Chaos. Geopolitics When the Rules Fail", 2026).

Pealkirja algus kõlab nagu eneseabi käsiraamatul, kuid tegu on üsna huvitava tööga, mis pühendatud paljuski Hiinale kui näitele nüüdiskaoses toimetulekuks. Raamatus on peatükk nõuannetega Euroopa liidritele ja seda on nimetatud ka Mark Leonardi manifestiks. Jutt on kasulik ja kui juurde võtta kasvõi Mario Draghi raporti soovitused Euroopa Liidu ajakohastamiseks, tasub seda soovitada nii vaatlejatele, asjahuvilistele kui ka otsustajatele.

Lähtepunktiks võiks olla arusaam, et vana ilmakord on läinud, reeglitepõhine elu on möödanik ja vaja kohaneda uue maailmaga.

Leonard jagab korrastatusesse suhtumise kaheks. Üks variant on nii-öelda arhitektide lähenemine, ehk püüd rajada struktuure ja institutsioone, mis suudaksid meid kaitsta. See on kohane korral põhinevale maailmale.

Teine lähenemine oleks käsitöölise oma. Käsitöölised on Leonardi mõistes inimesed, kes selle asemel, et mõelda suurtest struktuuridest, püüavad mõista, kuhu maailm liigub ja selles liikumises koht leida. Ehk ühed püüavad uut jäika struktuuri rajada, teised aga tekkivaid olusid enese kasuks pöörata.

Esimeste hulka võib arvata suure osa läänest, eelkõige Euroopast. Teise mõttesuuna esindajana toob Leonard välja Hiina.

Uus aeg vajab tema arvates uut keelt ja ta pakub, et praegust seisundit maailmas tuleks nimetada mitte korralageduseks või korratuseks, vaid ebakorraks. Selgituseks, et ebakord on seisund, milles kord justkui eksisteerib, kuid reegleid rikutakse. Korratus oleks seisund, kus reeglid on tähtsusetud ja neid lihtsalt eiratakse. Kõlab pisut lingvistilise ekvilibristikana, kuid eks see ole autori õigus pakkuda, mida tahab.

Nagu öeldud, on vana, reeglitel põhinev liberaalne ilmakord juba möödanik. Praegune jagunemine maailmas on mitte niivõrd demokraatiate ja autokraatiate või ida ja lääne vahel, kuivõrd korra mõistesse suhtumise eri variantide vahel. Ehk siis, nagu pakutud, arhitektide ja käsitööliste vahel.

Leonardi arvates oleks kasulik mitte püüda uusi struktuure rajada, vaid kohandada vanu, andes neile uusi funktsioone ja improviseerides. Proovides erinevaid lähenemisi ja kui asi töötab, siis jätkata. Kui ei tööta, siis tuleb midagi muud proovida. Pisut selline idufirmalik lähenemine.

Kui eurooplased räägivad senise korra säilitamise vajadusest, siis hiinlased näevad maailma olevat kaoses ja otsivad võimalusi selles endile paslik koht leida ja võib-olla isegi muudatustest kasu lõigata.

Leonard on Hiinat tublisti uurinud ja väidab, et eeldus, nagu kujutaks Peking end maailma probleemide lahendamiseks loodud lääne stiilis globaalse arhitektuuri juhina, on vale. Hiina ei püüa niisiis luua uut ilmakorda, ta valmistub maailmaks ilma ühise korrata. Maailma liikumises läbi segaduste näevad hiinlased võimalust. Nende mõtlemine reageerib sellele, kuidas maailm muutub. Mis on ka Konfutsiuse õpetuse üks tees.

Euroopa vaatab muutusi hirmuga, eeldades, et asjad võivad ainult hullemaks minna. Eurooplastel on enam kalduvust suurteks plaanideks või alternatiivse korra rajamiseks. Selle mõttesuuna vastand on aga hiinalik suund püsima jäämisele ja segadusest kasu saamisele.

Lisaks Hiinale võib sama instinkti leida ka teistes tõusvates riikides, Indiast ja Türgist kuni Saudi Araabia ja Lõuna-Aafrikani. Mõtteviis on see, mis eristab nüüdses muutuvas maailmas riikide leere.

Euroopa on uueks ebakorra ajastuks valmis siis, kui valitsused osutuvad võimelisteks kohanema. Mark Leonard võtab suurimad ees olevad muudatused kokku nelja võtmesõnaga: kapital, kliima, kiibid ja tsivilisatsioonid. Inglise keeles algavad kõik need sõnad c-ga ehk nende lühend oleks 4C, mis on ka plastilise lõhkeaine Samtex lühivariant. Taas sõnamäng, aga miks mitte.

Ei hakka neid muudatusi siin lahti kirjutama, kuid igas neist võime leida erinevusi Hiina ja lääne lähenemise vahel. Igal juhul liigub maailm praegu raskelt ennustatava ebakorra poole, mida iseloomustavad killustunud võim, tegijate paljusus ning sõja ja kuritegevuse piiri hägustumine.

Elame ajastul, mil ei ole enam ühtset arusaama, mis on õige ja mis vale, ei ole isegi ühtset arusaama, mis on tõde. Ja kui me ebakorra uueks normaalsuseks tunnistame, on meil vaja harjuda pidevate omavahel seotud kriisidega. Leonard pakub terminit "polükriis", eesti keeles oleks ehk paslik kobarkriis, mille puhul tervikjama on suurem kui selle osade summa.

Elame kõige uuesti sündimise ajastul ja kaotatut on hilja leinata. Globaalne poliitika muutub senisest erinevaks ja kaootilisemaks. Hiinlaste jaoks ei ole selles midagi uut, nad on taoliste asjadega ajaloos korduvalt kokku puutunud ja see on nende eelis.

Hiina mõtlejad on võrrelnud lääne mõtteviisi kivitahvlitega, aga Hiina lähenemine sarnaneb pigem veevooluga, mis on lõputult paindlik. Hiina on leidnud ka mõjusad meetmed oma huvide kaitsmiseks ja neist tasub Euroopal Leonardi arvates õppida nii majanduses kui ka välispoliitikas.

Euroopa arusaam multilateraalsusest põhineb reeglitel, Hiina oma suhetel teiste riikidega. Riigi mõju määrab tema sidemete hulk ja asend suhete süsteemis. Euroopal tasub mõista, et tal ei ole tõe monopoli ja oma väärtusi tuleb küll kaitsta, kuid aktsepteerida teiste erinevaid mõtteviise.

Bulgaaria politoloog Ivan Krastev on öelnud, et Euroopa peaks loobuma misjonäri rollist ja hakkama kujutama endast kloostrit. Ei tasu teistele oma arusaamu jutlustades peale suruda, kuid tasub kuulutada, et meie kloostris on meie reeglid ja igaüks, kes siia tuleb, peab neid järgima.

Lähtuda tuleb oma huvidest, loobuda julgeoleku USA-lt tellimisest ja maandada riske kättesaadaval viisil nii majanduses ja tehnoloogias kui ka poliitikas ja julgeolekus. Ja luua ühine kapitaliturg, investeerida raha Euroopas, et firmadel poleks vaja USA-s investeeringuid otsimas käia. Ja tuua ajud Euroopasse tagasi. Euroopa suurim väljakutse on taas avastada oma poliitiline kujutlusvõime.