Mari-Liis Jakobson: tänavapoliitika on oluliselt rohkem moodi läinud

Foto: Erakogu

Mari-Liis Jakobson võrdleb Vikerraadio päevakommentaaris praeguseid meeleavaldusi mõne varasemaga. Eestlased on üldiselt olnud üsnagi meeleavalduste leige rahvas, aga mõningaid paralleele ikka leiab, märgib Jakobson.

Jälle säriseb. Õhk on pingest ärev, sotsiaalmeedia on täis emotsionaalselt ülesköetud mehi ja naisi, osa on käinud nädalapäevad protestimas. Nii nagu mitmed varasemadki ühiskondlikud debatid, on nii koroonapiirangud laiemalt kui ka nakkushaiguste ennetuse ja tõrje seaduse ehk NETS-i muudatused ajanud inimesed kahte lehte.

Ühtede meelest on koroonapiirangud küll rasked taluda, aga põhjendatud, nagu ka seadusemuudatused, mida pandeemia leviku paremaks seireks ja piiramiseks vaja on. Teiste meelest on koroonapiirangud aga väljakannatamatud ja ka õigustamatud ning usaldamatus kasvab iga riigivõimu astutud sammu vastu.

Vajadus valida pooli tekitab aga veel ühe küsimuse: miks inimesed, kes seni kodanikuosalust, meeleavaldusi sealhulgas õilistanud on, nüüd ühtäkki päid vangutavad. On siis tõesti inimesed nii kitsarinnalised?

Lühike vastus on, et loomulikult on inimesed kitsarinnalised! Sotsiaalpsühholoogid Daniel Kahneman ja Amos Tversky on eristanud nii-öelda kiiret ja aeglast mõtlemist. Kiire mõtlemine on intuitiivne hinnangute andmine, kus me liigitame eri nähtusi silmapilgu jooksul headeks või halbadeks, ohtlikeks või turvalisteks, meeldivateks või ebameeldivateks.

Aga inimesel – eriti haritud inimesel – on olemas ka aeglase mõtlemise võime – koguda infot, kaaluda argumente ning analüüsida olukordi, kus kaalutav argument ja kiire mõtlemise järeldus omavahel kokku ei jookse.

Mõtlesin, et teeks sellise aeglase mõtlemise harjutuse: võrdleks hetkel käimasolevaid meeleavaldusi mõne varasemaga.

Eestlased on üldiselt olnud üsnagi meeleavalduste leige rahvas, aga mõningaid paralleele ikka leiab. Õiguskaitseorganite pädevuste laiendamise vastu on ju protestitud varemgi, näiteks 2008. aastal, kui 8. mai liikumine organiseeris meeleavaldusi ja masspostitusi pealkirjaga "Ei politseiriigile!".

2012. aasta veebruaris tuldi tänavatele ACTA vastaste meeleavaldustega, mis omamoodi toitsid ka sama aasta sügisel puhkenud üldisemaid võimukriitilisi aktsioone pealkirja all "Aitab valelikust poliitikast!".

Sealt edasi on tänavapoliitika oluliselt rohkem moodi läinud ja protestijaid on leidunud nii kooseluseaduse poolt kui ka vastu, pagulaste ja ÜRO rändeleppe vastu, eelmise valitsuskoalitsiooni vastu, aga paljudel teistelgi teemadel.

Kui võrrelda NETS-i vastaseid meeleavaldusi näiteks 2012. aasta ACTA vastaste meeleavaldustega, siis on siit leitavad nii mõnedki paralleelid. Mõlemad meeleavaldused olid kantud kõhklustest, et riigi õiguskaitseorganid võivad hakata inimeste tegevusvabadust senisest enam piirama.

Ka on tunnuslik, et mõlemad meeleavaldused tõid kokku üsna kirju seltskonna. Kui ACTA meeleavaldusi vedasid eest Eesti Interneti Kogukonna aktivistid, siis kohale jõudis väga lai seltskond, kes ei pruukinud sugugi kõik küsimuse juriidilise poolega kursis olla. Ja nii mõnigi tuli meelt avaldama rohkem toonase valitsuse vastu kui mingi konkreetse muutuse poolt.

Sama vaatab meile vastu nüüdki – paljudel meeleavaldajatel pole väga selget arusaama, mida see seaduseelnõu 347SE siis endast ikka täpselt kujutab.

Kokku on tulnud väga lai ring inimesi alates nendest, kellele lihtsalt ei meeldi maski kanda ja kes ootavad, et saaks tagasi igapäevatööd tegema minna kuni elukutseliste meeleavaldajate ja eri liiki esoteerikuteni välja. Meeleavaldus nagu Araabia kevad kümmekond aastat tagasi, kus ühele väljakule kogunesid ühise vastase vastu kokku nii islamistid kui ka liberaalid.

Ent on ka mitmeid erinevusi.

Esiteks, NETS-i vastased on algusest peale olnud kokkupõrkekursil otsustajatega. ACTA puhul otsisid netiaktivistid enne tänavatele tulemist seadusandjaga dialoogi, käisid kohtumas, selgitasid riske, tegid erinevaid ettepanekuid. Seekord said aga riigikogu liikmed lihtsalt 800 000 ühesuguse sisuga kirja. Masspostitamine on iseenesest täitsa legaalne ja legitiimne osalusvorm, aga see on omamoodi viimase etapi abinõu, kui sisulist dialoogi pole õnnestunud luua.

Teiseks, ACTA meeleavaldused mõjusid siiramalt, sest korraldajate eesmärk oli konkreetne ja sisupoliitiline. Keegi ei bravuuritsenud ega jaganud kohti riigipöördejärgses valitsuses.

Kolmandaks, pandeemiaolukorras ei ole samasugusele meeleavaldusele kogunemine enam pelgalt oma hääle kuuldavaks tegemine, vaid ka kodanikuallumatus, sest töötab vastu praegustele viiruse leviku piiramiseks kehtestatud meetmetele. Kui meeleavaldajad oleksid hoidnud piisavat distantsi ning mitte kogunenud suurematesse kui kümeiikmelistesse rühmadesse, oleks olnud teine lugu.

Aga palju on muutunud ka kontekstis. Kui mõne kuu eest poleks olnud kapitooliumi rünnakuid USA-s, siis ma ei usu, et politsei oleks reageerinud niivõrd suurte jõududega.

Ja veel üks kontekstimuutus. Kui 2012. aastal käis üle Eesti meeleavalduste laine, siis oli raske panna sõrme konkreetsele põhjusele, miks inimesed välja tulid, peale rahulolematuse valitsemiskultuuriga. Praegu toidab paljude inimeste meeleheidet konkreetne eluline põhjus.

Mis puudutab valitsemiskultuuri, siis siin tuleb minu meelest riigikogu tunnustada, et NETS-i muudatuste menetlemisega aeg maha võeti. Jah, meetmed oleks lihtsustanud viiruse seiret ning aidanud praeguseid reegleid paremini jõustada, aga konflikti de-eskaleerimine on antud juhul olulisem.

Oleks naiivne arvata, et see otsus need inimesed, kes ammu enam oma riiki ei usalda, nüüd ühtäkki teise usku pööraks, aga meile teistele on oluline näidata, et riigivõim on responsiivne.

Nagu hea korteriühistu esimees, kes ühistut lõhestavale plaanile hetkeks pidurit tõmbab. Mammi viiendalt usub endiselt, et kuuenda korruse naaber teda mürgitada püüab ja et tegelikult on tulnukad õige korteriühistu esimehe ära viinud, aga vähemalt kõigil teistel on võimalik siit viisakalt edasi minna.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: