Tihti on mõne poliitiku või kaasmaalase näos uhkust, nagu oleks siinne ühiskond ammu oma paadiga juba Euroopa lipulaev. Aga kui mentaliteedis pole lahkust ega sallivust, siis mis mõtet on nägu teha?

Ärge saage valesti aru, ma ei tee maha meie tehnoloogilisi ja majanduslikke tipphetki, mille üle võib väga uhke olla. Peale selle pole kõigil liigselt silmis hõõruvad heaoluriigid ainus võimalik ideaal. Näiteks isiklikult olen õnnelik, et Eestis ei tekitata probleeme veel seal, kus neid pole. Ei tegeleta üle võlli viidud feminismi või hulluseni küündivate meeleavaldusvormidega. Meil pole veel maske ja hoiakuid. Eestlane on aus oma lihtsuses ja ma soovin, et see nii jääks.

Küll aga on meil ka oma aususes võimalik parandada mõtteviisi ja väljaütlemisi. Euroopa Liidu linnuke, NATO linnuke, eeskujulik riigieelarve ja muud toredad asjad on meie passis kirjas, aga ammu tuleks tõsisemalt tegeleda sellega, et sõna sallivus ei saa veel sealt välja lugeda.

Mõned nädalad tagasi toimus Tallinnas kiiduväärt aktsioon Tipp d'Und, mil ratastel liiklejad autodest kitsaste tänavate vahele suundusid. Näitamaks, et nii saab ka. Tallinn, mis püüdleb samuti amsterdamliku keskkonnasäästliku liikluskultuuri poole, peaks sellistest üritustest igati rõõmu tundma. Siiski pani meie enda linnavalitseja Reigo Väli osalejatele selgelt halvustava hinnangu, nimetades neid "kottpükse kandvateks lammasteks, arvatavasti kanepiuimas hipsteriteks ja märsilohistajatest Kalamaja kunstnikeks". See pole vaid sallimatus, vaid ka põhjendamatu üldistamine.

Asi pole selles, et mõni üksik nõnda mõtleb või selles, et tegu on linnavalitsejaga. Tavalistes argipäeva olukordades tundub, et paljudel on soov kõiki kuhugi liigitada. Rääkimata muidugi veel tõsisemast tolerantsiprobleemist, kui välimusega seotu - näiteks rassi- või seksuaalsuse põhine sallimatus. Käesoleva aasta sisse mahuvad kahe rahvasaadiku - nii Noole kui Võsa - mõtteavaldused.

Muidugi on soov kõiki ühesuguseks lihvida nõuka aja pärand ja vaenlase sildistamine oleks justkui kuskilt ajaloost meile verre jäänud. Näe, venelane, rootslane, sakslane... Võimalikke kategooriaid kuuleb tänapäeval muidugi rohkem. Kuid kas meie aus, aga häbematu nägu siiski ei reeda seda, et heaoluühiskonna vabameelsust pole mõtet siin veel reklaamida. Enne kui valge laeva peale hüppama hakata, peaks kaugusvahe ikka kindlaks tegema, et mitte vette kukkuda.

On ju selge, et ükski muu rikkus ei hoia inimesi neile lähedaste inimeste ja seega ka koduriigi juures rohkem kinni, kui see, et neid armastataks hoolimata nende eripäradest. Üliõpilasena ja oma tutvusringkonna põhjal leian, et me peaks loobuma uskumisest, nagu lahkuksid noored Eestist ainult seetõttu, et neil pole võimalik siin isiklike soove teostada või kuna makstaks liialt vähe. Tavaliselt on just selle grupi huvi ja soov end siiski mingil moel kodumaaga siduda. Eksisteerib aga see teine rühm, kes lahkub siit põlgusega just iganenud ja mustvalge mentaliteedi tõttu.

Ma ei ütlegi seda, et vahe kahaneks massiliselt protestivate alternatiivkogukondadega. Samuti võib unustada asjaolu, et poliitikud kuidagi oma sallivusega meile suurt eeskuju annaksid. Valimismöllus näeme, et austus nii kodanike kui kaaspoliitikute vastu on pea nullilähedane. Isiklikult ei jääks ma lootma illusioonile Eestist, mis pakub patriotismist pakatavaid üheshingamise momente sallivuse ja kokkuhoidmise pähe, kuigi need tegelikkuses oma olemuselt üldinimlikku sallimist ei peegelda.

"Millal algab 21. sajand?" küsis Ilmar Raag kuu alguses Postimehe arvamusrubriigis, pannes südamele, et me ei tohiks enam panna lootusi abstraktse riigi, vaid kogukonna peale. Kõik algab juba tervitusest poemüüjale. Klienditeenindajana võin tõdeda, et on märgatav vahe välismaalaste ja kohalike osas, sest eestlased unustavad oma halbade tujude küüsis sageli elementaarse viisakuse. Seega ei ole vaja vaadata kaugete maade poole, ainult ise võime jõuda ikka veel lihtsa ja ausa, aga siiski inimliku Eestini.

Artikkel on algselt ilmunud rahvusringhäälingu valimisportaali varivalimiste rubriigis.