Imbi Paju: ka Eesti vajaks võrdõiguslikkuse päeva ehk teadvustamata Lilli Suburg ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Autor/allikas: Postimees/Mihkel Maripuu
Täna, 19. märtsil ehivad soomlased oma majad ja riigiasutused rahvuslippudega. Tähistatakse esimese soomekeelse kirjaniku, feministi ja Euroopa modernsete ideede levitaja Minna Canthi sünniaastapäeva (s. 1844) ehk soolise võrdõiguslikkuse päeva.
Kirjaniku nimi ja mälestus saavad väge juurde Minna Canthi nimelise kultuuripreemia kätteandmisel kultuuritegelasele, kes on tegutsenud soomlaste "suure vaimse ema" aadete kohaselt.

Kui tugineda antropoloogiale, siis hõimuidentiteet sünnib sellest, mida üks rühm väärtustab, mida tõstab oma olemise osaks, mille kaudu õpib ühtekuuluvus-, ja autunnet, lojaalsust, õiglust.

Minna Canthi töö ja elu sümboliseerib just neid väärtusi.

Selle kinnituseks on otsustanud Põhjamaade suurim lennukompanii Norwegian sel aastal oma lennuki Boeng 737-800 kere tagaosa kaunistada Minna Canthi portreega. Minna Canth on J. L. Runebergi järel teine soomlane, kes on lennukompanii poolt valitud 50 Põhjamaa suurkuju hulgas esile tõstetud.

Soomlaste võrdõiguslikkuse päev väärib esiletõstmist ka Eestis, sest nii võrdõiguslikkus kui eestlaseks olemise probleemid on tekitamas siinses ühiskonnas pingeid. Just seepärast vajaks meiegi oma Minnat, oma "esiema", vaimset eeskuju oma identiteedi mõtestamise teekonnal.

Marion Pajumets kirjutab oma äsja kaitstud doktoriväitekirjas: "Sugu määrab ja piirab eestlaste elu. Hoopis näiteks rohkem, kui meie naabrite soomlaste juures ... soosüsteem, naiselikkuse ja mehelikkuse normid on jäigad ... Eesti kannatab võrreldes muu Euroopaga soolise tasakaalustamatuse all ning see pärsib sünergiat, ressursside täielikku kasutamist ja kokkuvõttes riigi arengut."

Eestis on sooline võrdõiguslikkus peaaegu sõimusõna, ajakirjanduse kaudu levitatakse populistlikke arusaamu, nagu ei tahaks naised võrdsuse puhul enam lapsi sünnitada ja abielud laguneksid. Kuid ometi näitab soomlaste ja teiste Põhjamaade kogemus, et just soolise võrdsusega riikides on perekonnad palju tugevamad ja lastel palju kaitstum elu. Neis riikides esineb vähem ka perevägivalda.

Seega pole väljend "sooline võrdsus" nõukogulik loosung, vaid see sisaldab lugupidamisel, austusel ja respektil põhinevaid käitumis- ja mõtlemismustreid.

Niisiis - kes võiks olla meie oma Minna? Kellele Marion Pajumets ja teised temataolised naisteema uurijatena võiksid vaimus toetuda? Kas meie rahva hulgas on Minnale sarnane võimas vaimne esiema, kelle tegevust tasuks imetlusega meenutada ja järgida? Kelle nimega tähistada Eestis võrdõiguslikkuse päeva?

Minna Canthist kolm aastat varem, 1841. aastal sündis Eestimaal Uue-Vändra vallas Lilli Suburg, kes kandis endas ja vahendas oma tegevusega sarnaseid Prantsuse revolutsioonist sündinud vabaduse ja võrduse aateid nagu Minna Canth.

Niisiis meil on oma Minna, kuid ta on jäänud laiemast rahvuslikust ja ka rahvusvahelisest teadvusest välja. Lilli tegevus kirjaniku, ajakirjaniku, pedagoogi ja feministina jääb 1880. aastatesse. Ta oli pärit eestlastest mõisateenijate perest ning perekonna jõukus võimaldas tal saada hea hariduse. Tema kodus Waldburgi mõisas oli suurepärane saksakeelne raamatukogu ilukirjanduslike, filosoofiliste ning sotsiaalseid ja feministlikke teemasid käsitlenud raamatutega. Rousseau, Pestalozzi ja J.S. Milli ja teiste mõtlejate ideedega.

1872. aastal tutvust Lilli Suburg Carl Robert Jakobsoniga, kelle isamaalised ja rahvuslikud ideed teda inspireerisid. 1873. aastal kirjutas ta oma esimese teose "Liina", mis käsitles eestluse identiteediprobleeme saksa vaimse mõjujõu all. Hiljem tõlgiti raamat ka soome keelde ja ilmus Soomes.

1878. aastal alustas Suburg Jakobsoni toel esimese naisajakirjanikuna tööd Pärnu Postimehe juures. 1882. aastal kolis ta oma adopteeritud tütre Anna Viigandiga Pärnusse, kus rajas eesti tüdrukutele saksakeelse, kuid eestlust ja rahvuslikku vaimsust toetava erakooli, mis kolis 1885. aastal ümber Viljandisse.

Tema õpilane Mari Raamot kirjutab oma mälestusteraamatus, kuidas Viljandi jõukamate perekondade vanemad panid raha kokku ja tõid Lilli Viljandisse õpetama. Koolimaja teises otsas aga hakkas Lilli andma välja esimest eestikeelset naistele mõeldud ajakirja Linda.

Kusjuures Mari Raamot meenutab Lilli Suburgi pikki vestlusi oma aja noorte eesti meeste vaimse koolitaja ja eeskuju Hugo Treffneriga. Niisiis pole meil vaja eestlaste vaimse esiema otsimisel vastuvoolu ujuda, vaid näha selles mõttekaaslust naise ja meeste vahel.

Kirjandusprofessor, mäluuurija Tiina Kirss on kirjutanud oma ettekandes "Esiemaga silmitsi" (Kultuur ja elu, 2002), et raske on avaldada kohustuslikku austust neile esiemadele, kes meile isiklikus eeskujuks ei sobi. Esiema võib olla ka kättesaamatu ikoon, kellega silmitsi seistes kogeme omaenese nõtrust ja küündimatust.

Leian Google'i kaudu akadeemik Jaan Einasto fotod, kus ta oma juubeli puhul meenutab oma kasuvanaema Lilli Suburgi, kuid seda fakti ei leia ma Einasto kohta Vikipeediast. Ühel vanal Einastote suguvõsa fotol tähistab Lilli Suburg 75. sünnipäeva, tema ümber istuvad tema õpilased ja mõttekaaslased Mari Raamot, Aino Tamm ja Miina Härma.

Paljud meie hulgast ei teagi ehk, kes need naised on, milliseid elu ja vaimuväärtusi nad esindasid. Üks Lilli Suburgi uurijatest, Eve Annuk, on mõelnud, kas ei hakata meil jälle kahtlema, et kas tasub ikka Minna Canthi ja Lilli Suburgi võrrelda, sest Canth on suur. Muidugi ta on suur, sest soomlased on ta valinud üheks oma vaimseks esiemaks, õpetajaks. Sama võimalus on ka meil - rääkida oma esiemad suureks ja küsida Jaan ja Rein Einastolt, mida nad oma kasuvanaemast mäletavad.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: