Erik Gamzejev: "Kalevipojad" koju tagasi, Ida-Virumaale? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Erik Gamzejev.
Erik Gamzejev. Autor/allikas: Põhjarannik
Eesti üks suuremaid ja edukamaid tööstuspiirkondi Ida-Virumaa on paradoksaalsel moel samal ajal riigi suurima tööpuudusega kant. Ida-Viru töötuse määr on olnud väga pikka aega võrdluses teiste maakondadega suurim ja ulatub veel praegugi statistikaameti andmetel üle 16 protsendi.
Miks ei suuda piirkond, mis annab kaaluka panuse riigi majandusse ja kasvatab eksporti ning kus ettevõteted teevad Eesti mõistes hiiglaslikke ehk sadadesse miljonitesse eurodesse ulatuvaid investeeringuid, pakkuda piisavalt tööd seal elavatele inimestele? Põhjus pole kaugeltki selles, et Ida-Viru inimesed ei tahaks või oskaks tööd teha või ettevõtjad äri korraldada. Paljude Ida-Viru ettevõtete edulood räägivad pigem vastupidist. Olgu näiteks või äsjane ettevõtlusauhinde tseremoonia, kus aasta eksportööri tiitli pälvis Sillamäel asuv haruldasi metalle ja muldmetalle tootev Molycorp Silmet.

Rääkides tööpuuduse põhjustest, jõutakse tavaliselt kiiresti selleni, et just Ida-Virumaale oli koondunud palju sellist nõukogudeaegset tööstust, millest suurel osal polnud senisel kujul kapitalismi tingimustes vähimatki ellujäämislootust. Jah, 12 000 töötajaga Kreenholmi manufaktuur sai sellisel kujul eksisteerida ainult reguleeritud plaanimajanduse süsteemi osana. Omamoodi ime oli pigem see, et ta üha enam globaliseeruvas turumajanduses, kus tekstiilitööstuse raskuskese on kandunud aina enam Aasiasse, ikkagi ligemale 20 aastat Narvas vastu pidas, tõsi, tõmmates selle aja jooksul järk-järgult kokku nii tootmist kui töökohti.

Või võtkem teine Ida-Virumaa suur vaal - põlevkivitööstus, kus suuremat efektiivsust jahtivate ümberkorralduste tulemusel teeb nüüd sama töö ära kolm korda vähem inimesi kui 20 aastat tagasi.

Muidugi on nõukogudeaegne pärand Ida-Viru tööpuuduse kaalukas põhjus. Ent 21 aastat pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ainult selle taha pugeda pole ka päris õige. Majanduslikus mõttes lootusetuid töökohti on tohutul hulgal ära kadunud. Ent arvestagem, et samal ajal on koguni kolmandiku võrra koomale tõmbunud ka Ida-Virumaa elanike arv. Kui 90ndate aastate alguses elas selles maakonnas 225 000 inimest, siis viimase rahvaloenduse andmetel vaid 150 000. Aga ikkagi on tööpuuduse protsent väga visalt allapoole tulemas..

Küsimus on pigem selles, miks on Ida-Virus kulgenud uute ettevõtete ja töökohtade rajamine nii visalt. Ometigi on ju aastakümneid kõlanud refräänina jutud selle kandi tohutust kasutamata majanduspotentsiaalist, mis tuleneb nii geograafilisest asukohast, tööstustraditsioonidest, olemasolevast taristust kui paljudest muudest teguritest.

Üks põhjus on kauaaegne usaldamatus keskvõimu ja Ida-Viru suuremate omavalitsuste vahel, mis pole võimaldanud teha hädavajalikku viljakat koostööd, mida uute töökohtade tekke soodustamine piirkonnas kindlasti vajab. Oma mõju on ka Eesti ja Venemaa vahelistel nigelatel suhetel, mis on hoidnud osa ärimehi tagasi võtmast investeerimisriske, mis Euroopa Liidu ja Venemaa piirialal oleks muidu loogilised ja tulutõotavad.

Kahjuks ei ole ka Eesti valitsused olnud piisavalt järjekindlad Ida-Virumaa töötusega võitlemiseks kavandatud abinõude elluviimisel. Näiteks juba 2001. aastal valminud Ida-Virumaa riiklik tööhõiveprogramm näeb ette tööstusparkide arendamist maakonnas. Kuigi see tegevus justkui toimub, on selle tempo takerdunud bürokraatiasse ja kümne aasta jooksul on tulemusi napilt.

2009. aastal loodi riigi osalusel koos kohalike omavalitsustega sihtasutus Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus, millele riik pidi eraldama üle 800 hektari maad, kus äriplaani kohaselt peaks kümne aasta jooksul tekkima üle saja uue ettevõtte ja 4400 töökohta. Järgenenud kolm aastat on aga kulunud maatükkide üleandmise protsessile. Teisisõnu erinevatelt ministeeriumidelt ja ametkondadelt kooskõlastuste saamiseks, et need riigile kuuluvad maatükid läheksid riigi enda poolt asutatud sihtasutuse käsutusse. Hämmastavalt palju kaotatud aega...

Et tööstusalade arendamine on õige tee, näitab Narva logistika- ja tööstuspark, kus maaküsimus õnnestus esimesena joonde ajada ja kus praegu käib nii taristu kui ka esimeste ettevõtete hoonete ehitamine. Sihtasutuse tegevjuhi Teet Kuusmiku sõnul on ligemale pooltele kruntidele omanikud leitud ja järgmisel aastal alustavad esimesed seal tegevust. Suur huvi on ka Jõhvi, Kohtla-Järve ja Kiviõli tööstusparkide vastu, kus lahendamata maaküsimuse tõttu ei saa aga veel lepinguid sõlmida.

Kui on leitud tõhus rohi pikka aega Ida-Virumaad rõhunud probleemile, siis ei tohiks selle kasutusse võtmisel riigi tasandil põhjendamatult raisata ühtegi päeva. Ühelt poolt ootavad kannatamatult tööd Ida-Virumaa inimesed, lisaks tähendaks nii suure hulga uute ettevõtete lisandumine märkimisväärset kasvu kogu riigi majandusele.

Juba praegu kasvab pidevalt Eesti eri paigus elavate spetsialistide hulk, kelle töönädalad mööduvad Ida-Virumaal. Kui siinsete tööstusalade arendamise plaanidel õnnestub lähiajal bürokraatia kammitsatest välja sipelda ja samal ajal teevad oma laienemisplaanid teoks olemasolevad Ida-Viru suurettevõtted VKG, Eesti Energia, Sillamäe Sadam ja teised, võib Ida Virumaast nelja-viie aasta pärast saada koht, mis peab hakkama massiliselt töökäsi otsima mujalt Eestist.

Võimalik, et ka osade praeguste Soomes töölkäivate nn Kalevipoegade jaoks saab just Ida-Virumaa selleks kohaks, mis pakub oma kodumaal stabiilset tööd ja head palka.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: